Edasi. Suvi 2020. Edasi

      Kuhu minna, mida teha

      7

      EDASI. Nr 5, suvi 2020

      Kadri Liik.

      Teravmeelsuse talumatu kergus

      Sõna ja tegu

      KADRI LIIK on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistri-kraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukaimatele meediaväljaannetele.

      Ma tean küll, mida ta selle peale mulle öelda tahtnuks. Ma olen toimetaja olnud: autorile, kes tuleb sellise jutuga loetud

      tunnid enne trükiaega, tahaks parima meelega anda ühe korraliku keretäie. Aga ta ei näidanud seda välja, ja me leppisime kokku, et kirjutan siiski.

      Midagi. Ja siis ma otsustasin, et kir-jutangi sellest, miks midagi öelda on raske.

      Mulle tundub üha enam, et kui ini-mesed kõneleksid vaid siis, kui neil ka päriselt midagi öelda on, siis oleks elu igatpidi lihtsam ja ladusam. Ja ma ei pea siinkohal silmas lorijutte, kuulujutte või ilmajutte – neil kõigil on inimelus oma kindel vajalik koht; räägitagu rahus. Aga ma pean silmas inimesi, kes nõutavad kaaskodanike täit tähelepanu, et öelda midagi, mis peaks olema oluline: poliitikuid, eks-perte, tõsiste teemade ajakirjanikke. Kui paljudel neist/meist tegelikult mi-dagi öelda on? Midagi, mis oleks üht-aegu nii oluline kui ka vähemalt na-tukene uus, mitte üleni tuntud-teatud, läbinätsutatud argument?

      Ma tean ekspertide ja ajakirjanike seas paljusid häid ja ausaid inimesi, kes ei pea paljuks juba miljonendat korda öelda, et Putin on paha. Paljud neist ütlevad seda väga hästi – sõna-osavalt, metafoorselt, elegantse sar-kasmiga. Teistel kumavad ridade va-helt nördimus ja viha. Kolmandad ei suuda vastu panna kiusatusele natuke fakte väänata või tsitaate kontekstist välja tõsta, et pahade pahadus silmale selgem oleks. Vahel paisub kõnekoor nii kõvaks, et tundub, nagu üritaks me Putinit mingi šamanismi või voo-doo abil karistada: kui me ütleme kõik kooris ja kõvasti, et ta on paha, siis ehk on sest ometi abi ja ta kukub võimult? Aga paraku, tundub, et meie kollektiivne needmine Putini vastu ei aita – sest muidu oleks ta juba ammu pühitud mitte üksnes võimult, vaid ka maa pealt ja päikesesüsteemist...

      See paneb mõtlema sõna jõust. Miks see mõnikord on ja mõnikord ei ole?

      Miks mõnede sõnade kaal kallutab ajalugu, aga teised on kui kuivanud le-hed sügistuules – paljukesi, aga kaalu-tud? Asi ei ole selles, et need esimesed

      “Aga mul ei ole midagi öelda,” kaebasin ma Edasi toimetajale kaks päeva enne ajakirja trükkiminekut. “Kas sul mõnda teist lugu ei ole sinna panna?”

      Foto: shutterstock

      Kogemus elust Brexiti-aegses Suurbritannias on tekitanud minus sõnaosavuse suhtes põhjaliku umbusu.

      8

      EDASI. Nr 5, suvi 2020

      sõnad oleks paremad või paremini öeldud. Tegelikult võib olla just vas-tupidi – sõnad, mis on osutunud kaa-lukaks, olid sageli väga lihtsad. “Ärge kartke mitte”, “lammutage see müür”, “me võidame niikuinii”, “ta keerleb siiski” – pole ju keerulised laused? Vaimukad ka mitte. Ka pole määrav, et ütlejal oleks kaalukas positsioon. Maailma üks enimtsiteeritud inimesi oli teatavasti puusepa poeg, kes hak-kas hulkuriks ja sattus sekeldustesse, mis lõpuks talle elu maksid. Ei, asi on milleski muus.

      Suurbritannia

      Märkan, et seitse Suurbritannias elatud aastat on minu suhet sõnadega päris palju mõjutanud. Britid nimelt on väga sõnaosavad. Ka kõige keskpärasem müügimees suudab oma sõnavõtu sis-se põimida natuke eeskujulikku huu-morit – rääkimata siis nendest, kes on lõpetanud Etoni, Oxfordi ja töötavad peaministri(te)na. Ainult et... nende sõ-nade taga ei pruugi tegelikult olla palju midagi peale tühjuse.

      Sellest ei saa paugupealt aru. Näi-teks David Cameroni vaadates olin ma pea aasta aega hämmeldunud ja segaduses – ma ei näinud temas tõeks-pidamisi või strateegiat, aga arvasin, et viga on minus: ma lihtsalt ei oska vaadata. Kuni, aasta hiljem, üks endi-sest Briti/Euroopa riigiametnikust sõ-ber paljastas mulle lihtsa tõe. “Came-roni ainus strateegiline arusaam on see, et tema tausta ja kasvatusega ini-mene peaks töötama peaministrina,” ütles ta. Ning korraga läks kõik paika – ma sain aru, et täpselt nii see just ongi, ja asjatu on seal otsida midagi enamat.

      Sõnaosavuse rasval oli Briti poliiti-kutel võimalik päris pikalt ja täitsa ilu-sasti elus läbi saada. Financial