Saatuslik öö. Anne Oliver

ja hammaste pind suudluse süvenedes, tema karedad sõrmeotsad naise käsivartel.

      Kui esmane närvilisus oli veidi taandunud, püüdis Carissa harjuda selle uue ja erutava aistinguga, mille tekitas mehe kõvastunud ihuliige tema kõhu vastas. Seni oli kõik hästi, aga kuidas oleks pikali olla? Ilma riieteta?

      Ta tahtis teada, mis tunne on, kui mehe raskus vajub tema peale, kui mees oma kuumust ja tugevust tema sisse pumpab. Ta tahtis teada, kas fantaasia kannatab võrdlust reaalsusega. Ja ta tahtis, et see mees seda talle näitaks.

      Nad ei pea enam kunagi kohtuma. Kui ta ei esita rohkem isiklikke küsimusi, ei õpi meest tundma, võiks ta minema minna ilma emotsionaalsete sidemeteta, nagu mehed tihti tegid. Sünnipäevakink iseendale. Carissa polnud endale ammu midagi lubanud. Ja Melanie kiidaks selle kindlasti heaks.

      Ben tõmbus tagasi, käed naise küünarnukkidel, silmad ihast tumedad. „Mida sa selles osas ette võtta tahad?”

      Carissa sisemuses tekkis kuum raskus, põlved läksid nõrgaks ja pulss tagus. Ta vaatas mehele silma, sirutas käed ja libistas need ebakindlalt piki mehe kaela alla.

      Seks võõraga. Ta hõõrus pöidlaga läbi T-särgi mehe kõvasid väikesi rinnanibusid, liikudes edasi kõhule kuni kanga servani. Ta lükkas sõrmed särgi alla ja leidis kuuma, kõva ihu. Siis torkas ta käed mehe teksade vöö vahele. Ja sikutas.

      Mehe kõhulihased tõmbusid sõrmenukkide vastas pingule ja ta hingas katkendlikult. Ben peab teda kergesti kättesaadavaks ja kogenuks. Carissa summutas peaaegu hüsteerilise naeru.

      „Carissa, ma võin su kohe taksosse panna või me jätkame seda minu toas. Otsus on sinu teha.” Puusad liikusid rahutult naise sõrmede vastas. „Aga otsusta ruttu.”

      Midagi kuuma ja ohtlikku sööstis läbi Carissa nagu leegitseva otsaga nool. Tal pruukis vaid nõustuda ja ta oleks mehe toas. Tema voodis.

      Cove’i hotellis.

      Carissa ohkas. „Töötajaid ei lubata külaliste tubadesse.”

      „On see eitav vastus või probleem?”

      „Hmm... probleem?” Carissa kehitas õlgu. „Reeglid on reeglid.”

      Beni silmanurkadesse tekkisid naist vaadates kortsud. Ta muigas, võttis naise käed oma teksade vöö vahelt välja ja hõõrus pöidlaga tema sõrmenukke. „Eks rikume siis paari reeglit.”

      Teine peatükk

      Nad läksid enne välisukse juurde jõudmist lahku ja kohtusid uuesti lifti juures. Carissa vaatas kohkunult, kuidas Ben oma kaardi kodeeris. „Katusekorrus?”

      „Mulle meeldib avarus ja hea vaade.”

      Mõni sekund hiljem sahisesid liftiuksed lahti. Carissa astus sviiti ja jäi pärani silmi vahtima. Hämar valgus ei varjanud Sydney kaarsilda ja luiki meenutavat helendavat ooperiteatrit sadamas. Tuba oli must-valge. Hõbe läikis, marmor helkis. Kõik vihjas rikkusele. „Oh sa poiss.”

      Mees astus kõrge klaasukse juurde ja lükkas selle lahti. Läbipaistvad kardinad paisusid lämbe tuule käes. „Üks maailma parimaid vaateid,” ütles ta.

      Carissa polnud tulnud siia vaate pärast. Ta ei tulnud ka romantikat otsima.

      Ta oli tulnud seksi pärast.

      Ja selleks vajalik mees, intrigeerivalt lihtne ja samas eemalolev, seisis rõdul, juuksed tuulest sasitud, pilk vee poole suunatud. Tema esimene armuke, mees, keda ta ei tunne.

      Sellest arusaamisest tekkinud jahmatus pidi Carissa näol peegelduma, sest kui Ben lõpuks tema poole vaatas, muutus mehe ilme leebemaks. „Rahune ja tule siia.”

      Carissa neelatas ega liigutanud. „Tahan, et sa teaksid, et ma ei tee tavaliselt selliseid... see tähendab... see pole...” Nüüd jahvatas ta tühja ega osanud lõpuks enam midagi öelda.

      „Sa meeldid mulle õhetava ja punastavana. Huvitav kontrast jaheda, klassikalise iludusega klaveri taga.”

      Carissa võttis sisse tõrjuva hoiaku ja kergitas trotslikult lõuga. „Ma ei õheta.” Aga ta rahunes, kui nägi enda poole tuleva mehe silmis lõbusat sädet.

      „Olgu, siis...” Ben libistas kuumad sõrmed mööda tema kaela juustesse, kuni kuklal oleva klambrini. „Elegantne naiivitar.”

      Kell helises. Carissa pööras pilgu liftiuste poole.

      „Hei.” Ben pigistas tema kukalt. „Ma ütlesin, et rahune. Imetle natuke aega vaadet.”

      Carissa pöördus, ootas, kuni mees midagi toimetas ja liftiuksed kinni sahisesid, pöörates alles siis tagasi.

      „Ilusat valentinipäeva. Punased roosid sinisele daamile.” Mees ulatas talle kaksteist täiuslikku pikavarrelist roosi.

      Issand. Miski Carissas särises nagu lumehelves esimeste kevadiste päikesekiirte käes. Keegi polnud talle iialgi lilli kinkinud. „Need on imeilusad, tänan sind.” Ta surus nina sametiste lõhnavate nuppude sisse. „Aga valentinipäev oli eile.”

      „Kusagil maailmas on praegugi veel.”

      „Kuidas sul see õnnestus? Praegu on öö.”

      „Õigetele inimestele on hotelli kauplus alati avatud.”

      Mida see tähendas? Kes on Ben Jamieson? Tähtis isik? Ilmselgelt jõukas mees.

      Aga millegipärast tahtis Carissa siiski nutta, ehkki oli mehega koos ja suviste rooside lõhna sees. Nüüd meenub talle valentinipäeval alati Ben Jamieson. Mees oli puudutanud mingit sügavat hingesoppi ja leidnud selle, mida naine oli tahtnud igavesti varjata. Vajaduse millegi enama, kui pelgalt iha järele.

      Aga vajadusega kaasnes haavatavus. Ära seo end emotsionaalselt. Sa lähed täna siit minema, sa ei näe teda enam kunagi. „Poleks vaja olnud,” lausus Carissa üht õit silitades.

      „Miks mitte?” Ben kergitas tema lõuga. „Sind selles sinises kleidis nähes tahaksin su viia Sydney Toweri tippu. Ainult meie ja tähed.”

      Ta võttis naisel käest kinni ja juhatas ta rõdule, kust paistis seesama torn, särades nagu kuldne pulgakomm. Tuled peegeldusid mustal veel. Kusagilt kostis muusikat, tuult peaaegu polnud.

      See ei pidanud nii minema. Mees muutis leebe veenmisega lihtsa seksi millekski romantiliseks ja keeruliseks.

      Ben pani roosid jääklaasist lauale ja võttis Carissa näo käte vahele, langetades seejärel pea.

      Suudlus oli pehme, mehe suu liikus üle Carissa huulte aeglaselt ja sensuaalselt, nii et naine ei mõelnud enam muule kui suudluse uimastavale naudingule. Mehe käed libisesid tema õlgadele ja masseerisid aina rohkem pingule tõmbuvaid lihaseid.

      Carissa meeled olid järsku ärevil, erksad, märgates igat värvi ja liikumist. Ta kuulis summutatud liiklusmüra ja kauge praami pasunat, kui mees ta enda vastu tõmbas. Spiraali mööda sügavikku langemise tunne sundis teda mehe särgiesisest kinni haarama ja ta tundis siledaid lihaseid.

      „Tule.” Ben põimis nende sõrmed vaheliti ja juhatas Carissa kaaruksest kõrvaltuppa.

      Magamistuba oli sama muljetavaldav kui ülejäänud sviit. Ühes nurgas seisev musta kupliga lamp heitis hämarat, sensuaalset valgust. Laial voodil oli tekk tagasi keeratud ja Carissa süda jõnksatas seda intiimset kutset nähes.

      Osavad sõrmed liikusid kleidi seljaosale. Lukk avanes sahinal, rinnahoidja haagid tehti lahti. Ben libistas käe üle naise õlgade ja käsivarte, kuni kleit ja rinnahoidja kukkusid põrandale ja Carissa seisis mehe ees safiirsinistes püksikutes, pitsäärega sinistes sukkades ja tikk-kontsaga kingades.