Saatuslik öö. Anne Oliver

ootasin teda. Ehkki ma polnud enam kindel, kas tema on see õige, ootasin ma siiski. Ma olen vist maailma kõige naiivsem tobu.”

      „Ei. Sina pole süüdi, et ta on petisest lurjus – kõige hullemat sorti. On sul ikka kõik hästi?”

      „Jah.” Carissa suunas selle energia rusikasse surutud pihku, kortsutas kirja ära ja kissitas kuivanud tagahoovi vaadates silmi. Kuum suvetuul oli tugevnenud ja kolistas lahtisi vihmaveerenne, mida ta polnud jõudnud veel korda teha.

      „Selline olukord on pikka aega kestnud ja ma olen harjunud. Minu elu läheb endistviisi edasi. Mul on oma kodu, kehvake, aga siiski.” Ta kortsutas lääbakil verandat vaadates kulmu. Vanavanemate vana maja vajas hädasti remonti. „Ja töökoht.”

      „Sul olen mina,” sõnas Mel vaikselt.

      „Jah.” Carissa vastas tema armastavale pilgule samaga ja pööras siis pea ära. „Tahad saladust teada, Mel? Mul on alles ka minu süütus, mille „parim enne” tähtaeg on ammu möödas.”

      „Kas teie Alasdairiga...? Oh...”

      Carissa marssis verandal edasi-tagasi. „Nüüd ma tean, miks Alasdair oli nii õilis ja ennastohverdav. Iga kord, kui ma talle läheneda püüdsin, ütles ta, et ma veel tänan teda, et ta mind ootama sundis.”

      „Niisiis... mõned päevad enne oma kahekümne kuuendat sünnipäeva oled sa ikka veel süütu?” Melanie hingas pahinal välja. „Oh sa poiss.”

      „Kui praegune olukord jätkub, panen ma oma viiekümne kuuendal sünnipäeval üles leheküljesuuruse kuulutuse.”

      Soov ennast välja elada kerkis nagu tume laine. Ta pidi oma energia millessegi kasulikku suunama. Tõsiselt klaverit mängima. Midagi tusast ja kirglikku. Bach, otsustas ta. Võrkuks kriuksus roostes hingedel, kui ta selle lahti tõmbas.

      Melanie järgnes talle. „Kas sa tõesti tahad, et elu läheks endistviisi edasi? Ilma mehe, seksi ja naudinguta?”

      Carissa käsi peatus ukselingil. Ära vasta.

      „Sa vajad flirti, Carrie, üheöösuhet.”

      See soovitus oli hullumeelne. Ent Carissa oli piisavalt hoolimatus meeleolus, et selle peale mõelda. „Tead, Mel, ma võtan võib-olla su nõuannet kuulda.” Ta viskas paberinutsaku prügikorvi.

      „Aga ära üleliia kiirusta,” hoiatas Mel, nagu oleks juba ümber mõelnud. „Kui tahad klaverit häälestada, ei helista sa ju ka torumehele.”

      „Aga kui torumehel on õiged tööriistad?” Carissa muigas tahtmatult Meli tõsise ilme peale. Ta pani käe ümber ainsa inimese, kelle peale ta võis alati loota. „Ma olen ettevaatlik.”

      Cove’i hotelli klaveribaaris sumises tavapärane laupäevaõhtune rahvahulk. Carissa pilk libises üle nägudemere ja ta mängis Chopini unelevaid nokturne. Ta nägi paari püsiklienti, aga enamik olid anonüümsed turistid, kel oli vaja paar tundi surnuks lüüa, enne kui nad Sydney ööklubidesse suundusid.

      Niipalju siis mõne mehe leidmisest. Kuus tööga hõivatud õhtut nädalas mõjusid eraelule halvavalt. Carissal polnud nii kaua mingit eraelu olnud, et ta ei teadnud, kas on üldse kohe valmis täie hooga kohtamiste keerisesse astuma.

      Ta märkas meest kohe, kui too baari sisenes.

      Mehe pikk kogu täitis terve ukseava. Carissa sõrmed vääratasid, kui tema pilk naudiskledes üle kitsastes kulunud teksades ja mustas T-särgis lihaselise keha libises.

      Suu jooksis vett. Issand, tule appi, aga kui ta saaks valida, tahaks ta seda keha, alasti ja enda kõrvale. Selline keha sundis naisi unustama soolise võrdsuse – sellele kehale polnud võrdset.

      Carrie sõrmed hakkasid iseenesest mängima „Kuupaistesonaati” ja tema pilk järgnes mehele baarileti äärde. Mees tellis õlut ja astus siis aknaaluse laua juurde, kust paistis loojuva päikese kiirtes hõõguv vesi, mis muutis valged laudlinad tumepunaseks ja sätendas mehe uhkel hõbedasel kellal.

      Oo mu jumal. See oli eelmisel õhtul nähtud mees. Carrie pulss võttis pöörded üles. Mees oli habet ajanud.

      Ent ta oli siiski ohtliku moega.

      Carissa nihutas end toolil, et eelmise päeva kangelast paremini näha. Õhtune valgus rõhutas paheliselt ilusa näo päevitunud nurgelisi jooni ja tugevat habemetüükas lõuga. Umbes kolmekümnene. Mehe tiigipuukarva juuksed, mis olid nüüd lühemad, olid endiselt pisut korratud, nagu oleks ta neist sõrmedega läbi tõmmanud, ja manasid silme ette kujutluspilte laiskadest kirglikest pärastlõunatest mustade siidlinade vahel.

      Carissa ei uskunud, et tal niimoodi veaks.

      Mehel olid maailma kõige hingestatumad silmad. Carissa võttis oma mineraalveeklaasi, vaatas kella ja ohkas. Kaks tundi ja kümme minutit tööaega järel, aga selleks ajaks on mees kindlasti läinud.

      Ben Jamieson libistas pilgu üle pianisti ja asus siis naist põhjalikumalt silmitsema. Ja otsustas, et õhtu oli just teinud pöörde paremuse poole. Miks veeta see üksi isiklikele muredele mõeldes, kui vajalik meelelahutus on siinsamas?

      Rave käsiks tal tegutseda – Ben nägi vaimusilmas sõpra muigamas ja kõigile maailma naistele tervituseks klaasi tõstmas. Vähemalt sel õhtul oskas ta hinnata rahustavat sadamavaadet, jälgides samal ajal neid osavaid – ja sõrmuseta – sõrmi üle klahvide libisemas.

      Ta nõjatus tooli seljatoele, võttis suure sõõmu õlut ja vaatas naist. Sõrmed silitasid valgeid klahve ja Ben kujutas ette, et need võiksid mehega imesid teha.

      Mis siis, et klassikaline muusika polnud tema maitse. Pianisti klassikaline olemus tegi selle tasa. Pikk, voogav safiirsinine kleit lausa anus seljast võtmist. Aeglaselt, sentimeeterhaaval. Sellise keha puhul ei tohi kiirustada.

      Pikk, pani mees tähele, aga mitte liiga. Nagu kõrge, sihvakas küünal. Ta oli kindel, et naine põleks jaheda sinise leegiga ja mees lausa kibeles näppe kõrvetama. Ja need juuksed – hooletu ehisklambriga kinnitatud päikesekarva krunn kuklal. Ülespandud juuksed ajasid Beni sõrmed sügelema. See sile, paljas kael ja siidine pahmakas tema kätele vajumas.

      Sellest tõotas tulla huvitav õhtu.

      Kui Carissa järjekordset klassikalist pala alustas, ei suutnud ta vastu panna ja piilus taas meest. Mees ei jätnud klassikalise muusika nautija muljet. Tema muusikamaitse ei häirinud Carissat. Mees pööras pead, nagu tajudes, et naine teda vaatab ja nende pilgud põrkusid tiibklaveri ülestõstetud kaane kohal. Carissa läks üleni kuumaks.

      Ta kiskus pilgu vaevaliselt mehe näolt, eksis noodiga ja kirus endamisi. Ta oli reede ja laupäeva õhtuti kokteilibaaris mänginud kaks aastat ega olnud kordagi eksinud. Kuna aju ähvardas lühisesse minna, võttis ta noodid ja keeldus mehe poole vaatamast.

      Keskendu tähtsatele asjadele, tuletas ta endale meelde. Näiteks töökoha säilitamisele ja maamaksu tasumisele. Esmaspäevast neljapäevani eeslinna kohvikus töötades teenis ta poole vähem kui siin. Isegi kui ta võtaks üürilise, ei piisaks sellest kõikide arvete tasumiseks ja kui ta varsti kedagi ei leia, peab ta hakkama otsima väljastpoolt kohviku personali ja seda ta teha ei tahtnud. Üksikult elavale naisele oli see ohtlik.

      Ta oli mängides alati suutnud muud mõtted eemale tõrjuda. Täna mitte. Täna ei õnnestunud tal tekitada kaitsemüüri, mis muu maailma välja lülitaks. Ta kuulis klaaside, jää ja raha kõlinat, jutuvada, märkas pimeduse saabumist.

      Ja seda meest.

      Pool üksteist sulges Carissa klaverikaane, sättis noodid korralikult virna ja torkas kaante vahele.

      „Kas tohin sulle joogi välja teha?” Madal, meelas ja veidi kähe hääl pani ta võpatama.

      Carissa pöördus harjumuspäraselt tõrjuvalt naeratades ja viisakalt keelduda kavatsedes ning tundis habemeajamisvedeliku ja õlle lõhna, ent sõnad ei tulnud üle huulte.

      Paanika pitsitas kõri, vajus allapoole