Saatuslik öö. Anne Oliver

veidi ja tekitas paremale põsele suudlemisele ahvatleva lohukese. Lähedalt vaadates nägi Carissa, et mehe silmad on tumerohelised ja säravad uudishimulikult.

      Ta surus noodikausta vastu rinda, et ootamatut kätevärinat varjata. „Ma pean minema rongi ja bussi peale ning mulle ei meeldi liiga hilja peale jääda.”

      „Ma maksan su taksosõidu kinni.”

      „Oh... ma...”

      „Jaluta minuga. Õhtu on ilus ja me läheme vaid nii kaugele, kui sa soovid.”

      Carissale kerkisid taas silme ette erootilised kujutluspildid, aga isegi kui see oli kahemõtteliselt öeldud, oli mees piisavalt nutikas, et end mitte reeta.

      Carissa naeratas klaveritooli klaveri alla lükates. „See on tänase õhtu parim pakkumine.” Viimaste aastate parim ja ta pidi selliste mõtetega alles kohanema.

      „Ütle mulle alustuseks oma nimi.”

      „Carissa.” Carissa vaatas mehele otsa, tajus tema keha kuumust, puhast seebilõhna ja mehelikkust. Ohtlik, hoiatas ta end. „Lihtsalt Carissa.”

      Ben naeratas taas ja naine sulas veelgi. „Niisiis, lihtsalt Carissa, on sul ka mingi kott kaasa?”

      „See on töötajate riietusruumis. Ma vahetan riided ja saame...”

      „Ei.” Mehe silmade roheline leek kõrvetas Carissat pealaest varbaotsteni. „Tee mulle teene ja ära vaheta.”

      Carissa köhatas. „Olgu... Aga ma pean oma koti võtma.”

      Nad trügisid koos baarileti ääres seisvatest inimestest mööda ja läksid läbi fuajee, mees kontrollis talle tulnud sõnumeid – seega oli ta hotelli klient – ja Carissa käis seni riietusruumis.

      Pea käis ringi ja kõhus keeras. Võhivõõraga kaasa minna – ta polnud iialgi midagi niisugust teinud.

      „Paneme kaks asja kokku ja jalutame rongijaama?” pakkus ta, kui nad Sydney troopilisse suveõhtusse astusid.

      Tänavavalgustus meelitas ligi putukaid, kes sumisesid parves ümber laternate. Vee poolt puhus rauge tuul.

      Ben vaatas tema poole. „Miks? Kas keegi ootab sind?”

      Kui Carissal oli plaanis taganeda, siis oli nüüd selleks õige aeg. Aga mees kõnetas uksehoidjat eesnimepidi, peatus selles hotellis ja inimesed olid näinud neid koos lahkumas. „Ei oota.”

      „Mulle ei meeldi, kui naisterahvas läheb sellisel kellaajal üksinda rongi peale. Ja siis veel buss, taevane arm. Kas sa kasutad alati ühistransporti?”

      „Sellest saadik, kui auto maha müüsin.”

      Mehe käsi puudutas Carissat vabaõhukohviku laua poole juhatades naise pihta. See oli kõigest sõrmeotste õhkõrn puudutus kleidi siidkangal, aga sellest tekkinud erutus sundis Carissat tikk-kontsaga kingades varbaid kõverdama.

      „Mida sa soovid?”

      Sina. „Palun mineraalvett jääga.” Carissa vajus plasttoolile, mille mees oli välja tõmmanud ja pani koti jalgade juurde maha. Ta ei vajanud uimastava erutuse tundmiseks midagi kangemat.

      Ben maksis leti ääres, ulatas Carissale klaasi ja istus tema vastu, õllepudel peos. „Sinu terviseks.”

      Viis, kuidas mees seda ütles, tõi Carissale kananaha ihule. Et mehe tähelepanu kleidi vastas järsku valusalt kõvastunud rinnanibudelt mujale juhtida, küsis ta: „Kas sulle meeldib muusika?” Mees ei vastanud ja üle tema silmade libises vari. Carissa nägi, et mehe käsi pigistas kergelt õllepudeli kaela. „Olgu, sulle ei meeldi klassikaline muusika ja sa oled liiga viisakas, et seda välja öelda.”

      „Vahet pole, peaasi, et seda mängib hingestatult naine, kelle... mis värvi su silmad on?”

      Carissa pilgutas silmi ja käsi peatus klaasiga poolel teel huultele. „Sinised.”

      „Sinised.” Ben tõmbas käega üle lõua, mis tekitas ainulaadse meheliku heli, ja vaatas teda. „Mina ütleksin ultramariinsinised. Sügavad ja salapärased. Mis sunnib küsima: mida sa teed, kui sa pole klaveri taga, lihtsalt Carissa?”

      „Ettekandjatöö ja klaverimäng võtavad kuus päeva nädalast. Muuks mul eriti aega ei jää.”

      Carissat hämmastas, et ta suutis istuda ja selle mehega normaalselt vestelda, ehkki mõtles vaid sellele, kuidas mehe kullakarva nahk on talle naudingu pakkumiseks üleni paljas ja kõik kehaosad valmis... Lõpeta otsekohe. Ta andis endale mõttes vopsu kuklasse ja küsis: „Aga sina?”

      Ben vaatas vett ja vältis tema pilku. „Mul on mõned ärihuvid.”

      Carissa piidles teda üle klaasiserva. „Kui sa parasjagu kangelast ei mängi.”

      „Kuidas palun?”

      „Eile õhtul. Ma olin Cove’i ees ja nägin sind.”

      Mees võttis suure lonksu õlut. Varjud oli silmades tagasi. „Ma pole kangelane.”

      „Vale. Ma olin kohal. Sa seadsid end teiste pärast ohtu, peatusid vana naist aitama, mida enamik inimesi ei teeks.”

      „See polnud midagi erilist ega ka ohtlik, sest auto oli lahkunud. Need rumalad noorukid...” Ben raputas pead. „Me kõik lõpetame veel rentslis.”

      „Tähendab, sa pole optimist. Sa ei usu, et hea võidab halva? Et kõigel on põhjus?”

      Mehele meenus ilmselt midagi kurba, sest tema huuled tõmbusid kitsaks kriipsuks ja ta naeratas nukralt. „Ma olen pigem realist. Realistid ei pea pettuma.”

      Õige küll. Realist oleks osanud ette näha, et Alasdair laseb jalga. Hea välimusega mehed, hoolimata nende soolistest eelistustest, ei jää kauaks ootama. „Aga on sul sugulasi?” Kas kusagil ootab mõni kihlatu põrgusse saatmist?

      „Ma kasvasin Melbourne’is. Pole abielus olnud ega tahagi. Elasin maal, tulin linna paar aastat tagasi.”

      „Vanemaid on?”

      „Ema elab Melbourne’is. Isa on surnud.”

      Kogu lugu. Carissa näris huult ja vaatas, kuidas mees pudeli tühjaks jõi. Isa surm mõjus ilmselt raskelt ja ta ei tahtnud sellest rääkida. „Kas sa jääd kauaks Cove’i?”

      „Ma ei tea veel.”

      Ben pani pudeli kolksatusega lauale ja Carissa märkas, et tema käsi on pinges. Sel mehel on probleeme. Kas ta tahtis end sellise inimesega siduda? Aga siis meenus talle eelmine õhtu. Mees oli hea. Ja pealegi ei seo ta end temaga.

      „Tule,” kutsus Ben siis, muutudes vähehaaval taas endiselt flirtivaks. „Vee ääres on jahedam.”

      Nad lahkusid valgustatud alast ning kõndisid edasi vee poole, kus oli hämaram ning õhk täis suve ja mere lõhna. Carissa võttis kingad jalast ja pööras näo kerge tuulehoo poole. „Ma olen Cove’is töötanud kaks aastat ja pole siin kordagi jalutamas käinud.”

      „Täna on siis esimene kord.”

      Carissa muigas. Oleks mees vaid tõde teadnud...

      Siis Ben peatus ja vaatas teda. „Tead, millele ma mõtlesin, kui sind mängimas nägin?”

      „Millele?” See sõna tuli kähedalt, peaaegu hingeldades üle huulte.

      Mees kummardus, kuni tema suu oli peaaegu Carissa huulte vastas. „Sellele.” Ta puudutas huultega ahvatlevalt vihjates naise suud. „Sinu puudutamisele. Sinu maitsmisele.”

      Oo jaa, mõtles Carissa ja tema huuled kipitasid paljutõotavalt. Mina ka.

      Ben põimis oma mõhnalised sõrmed Carissa omadega vaheliti, vaadates üksisilmi naist. Ikka Carissale silma vaadates surus ta end tema vastu. Eriti üht kehaosa. Üht väga jämedat, väga kõva ja väga pealetükkivat kehaosa.

      Carissa ei taganenud. Ben oli