Minu õde. Michelle Adams

naeratades, pilk tühi. “Väike liblikas lendab pärast kõiki neid aastaid pessa tagasi.”

      “Ei,” vastan kiiresti ja raputan pead, endal silmad suured ja närvilised. Olen end varemgi nii tundnud, teismelisena, kui ma polnud kindel, kuhu Elle mind viib. Ta testib kojamehi, kuigi väljas ei saja. Need liiguvad üle esiklaasi siuh, sauh, siuh, sauh ja siis laseb Elle aknale sörtsu vahutavat rohelist vedelikku. Kui Elle parklast välja sõidab, heidan pilgu lahkuvate lendude ootesaali poole ja silmitsen inimesi, kes reisivad kuhugi, kõigil rõõmus nägu ees. “Miks peaksin ma vaatama tema laipa? Sa isegi ei ütle mulle, kuidas ta suri.”

      “Ta lihtsalt suri. Okei? Surnud. Ta on S U R N U ja D, persse küll. Mida sa veel teada tahad?” Ta ohkab. “Kuhu sa siis minna tahad, kui sa ei taha näha meie surnud ema?” Me nagu arutaksime, kas minna Costasse või Starbucksi. Ta sõidab lähimale maanteele, mis viib Inglismaa piirile, ja auto on täielikult tema kontrolli all, mis sest, et ta on ärritunud.

      Maapiirkonna avar roheline maastik näib olevat lõputu ning vaid üksikuist paikadest, kus põõsastik on hõredam, paistavad silma mäe otsa ehitatud loss ja Balmorali hotelli uhke kellatorn. Rahustan end mõttega, et saan seal, betoonist majade ja rahvamasside keskel hakkama, hoolimata mälestustest, mis mul Elle’i ja selle linnaga seostuvad. Aga maa on nagu ookean, sügav, otsatu ja läbitungimatu. Sealt nagu polekski pääsu. “Kui sa ei taha teda näha, siis võiksime midagi koos teha.” Ta patsutab mu jalga nagu ema, kes julgustab oma last. Nagu tädi Jemima julgustas kunagi üht oma lastest, kes, nagu ta mulle väsimatult kordas, olid olnud plaanitud. Aga see paneb mind vaid värisema ja pingesse tõmbuma. Olen pingul nagu vedru.

      “Ma tahan hotelli minna,” vastan, püüdes kõlada enesekindlalt, katsudes tuletada endale meelde inimest, kellena olin end kõik need aastad esitlenud. Tahan minna vanni ja magada. Teha mõne suitsu, juua natuke veini. Krõmpsutada paar tabletti Valiumi. Sellest oleks tõesti abi. Mul oleks abi kõigest, mis pole seotud Elle’iga. Aga kui ta mu palvet kuuldes vaikib, muudab see mind närviliseks ja tekitab tunde, et ma poleks pidanud enesekindlusega hiilgama. “Kuhugi lähedale. Sinna, kuhu sa mul minna soovitad,” lisan närviliselt ja püüdes oma otsustavust väga läbinähtavalt pehmendada.

      Kella vaatamata vastab Elle mulle: “Kell on alles viis minutit viis läbi. Mida sa kavatsed sellisel kellaajal hotellis teha, kui me saime alles kokku pärast…” Ta pöörab pead ja vaatab mulle otse silma, sellal kui kihutame maanteel sada kolmkümmend kilomeetrit tunnis. “Kuut aastat? Sa tuled minuga ja jutul lõpp.” Sellest piisab, andmaks mulle märku, et ma pole ainus, keda vaevavad segased tunded, mis on viisakusest alla surutud.

      “Ma olen lennust väsinud,” ei jäta ma, kuid tean, et olen kaotanud. Ta on oodanud mind kuus pikka aastat. Kui ma olin noorem, oli see meie mõlema jaoks kergem. Tol ajal olin ma pisut rohkem valmis suhtlema. Aga missugune kolmeteistaastane poleks?

      Just nii vana olin ma siis, kui Elle esimest korda ette hoiatamata välja ilmus, kuigi meie vanemad olid kõvasti pingutanud, et meid teineteisest eemal hoida. Ta marssis mu ellu nagu kangelane ja päästis mind Robert Kneeli ja tema kiusajate bande käest. Sel päeval, kui Elle temaga arved õiendas, kahetses Robert kogu südamest, et oli võtnud oma sihtmärgiks minu. Seejärel tulid hilisõhtused pargiskäigud, kui tädi Jemima uskus mind voodis magavat; poevargused, mida Elle minu pärast toime pani. Alkohol, mida ta mulle ostis, ja tema hoolitsus, kui ma selle kõik välja öökisin.

      “Noh, hotelli sa küll ei lähe,” sõnab ta tatti pritsides, kannatus katkemas. Tean, mida ta kavatseb öelda. Ta tahab, et ma peatuksin tema juures, majas. Peaaegu mu perekonna majas. Aga minu jaoks on mõeldamatu ööbida majas, millest ei saanud mu kodu. Naljakoht. “Ja üldsegi asub meie kodu pärapõrgus. Seal pole hotelle. Sa peatud majas, minu juures.” Avan suu, et vastu vaielda, aga olen haledalt jõuetu. Olen kui puunott, mis hulbib lainetes, olles täielikult mere meelevallas. Elle patsutab uuesti mu jalga, ta on end kogunud ja me jätkame sõitu vaikides. Uskumatu, kui lihtsaks ma selle asja talle seekord tegin.

      Kui oleme tund aega vaikides sõitnud, tajun, et auto aeglustab sõitu ja keerab väiksematele teedele, viies meid külakesse, mis pidavat jääma piirist veidi maad põhja poole. Heidan vargsi pilgu aknast välja; esimest korda pärast seda, kui Elle ütles, et toob mu siia. Näen vaid ülekasvanud hekke ja kaugeid mägesid – kõik kaetud madala rusuva halli pilvetekiga, mis ähvardab mindki enda alla matta. Siin pole kuhugi peituda. Ei mingit oranži linnakuma, mis tuletaks mulle meelde, et olen Londonis. Ma ei näe isegi päikest. Aga seevastu näen ma silti, mis on kaetud poriga ja mille ümber kasvavad verevad sõrmkübarad. Tere tulemast Hortonisse! Ja ma tean, et see ongi meie sihtpunkt. Oleme kohe kohal.

      Selleks ajaks kui me perekonna valduste juurde jõuame, olen närinud katki pöidlaküünt ümbritseva naha; see komme on jäänud minuga lapsepõlvest peale. Rebin naha lahti ja veri tungib pinnale, kui möödume kiviplaadist, millele on tahutud sõnad Mam Tor. Surun sõrmed haava ümber ja kardan tõsta pilku, nägemaks, mis väljas toimub, sest millegipärast tean, et oleme kohale jõudnud. Sõidame mööda pikka teed, mis on konarlik ja halvas seisukorras. Aeglustame väravale lähenedes ja ma sunnin end vaatama. Kõrgetest puudest moodustuva allee lõpus on maja. Mul läheb süda pahaks, kui me sellele läheneme.

      Maja on kahe tiivaga ja hiiglaslik ning võiks vabalt mahutada viis perekonda. Kui me väravast sisse sõidame, näen vasakul talveaeda ja selle taga hulka puid, tõenäoliselt on see viljapuuaed, mis on mattunud udusse. Vaatan paremale ja näen veel üht hoonet, garaažimaja, milles on kuus boksi. Kuus garaaži, täiesti uskumatu!

      “Selle tegi mu isa ehitusfirma seitsmekümnendatel,” selgitab Elle giidi kombel ja hakkab siis naerma. “Anna andeks. Meie isa.” Mu huuled võbelevad naeratuse ja krambihoo segus. Aknad eenduvad Victoria-stiili matkivalt ja nende servades on kardinad, suure ja rasked. Rohkem ei näe ma midagi, just nagu oleks see maja üks suur must auk, mis ootab, et mind endasse imeda.

      Elle peatab auto garaaži ees ja kruus krudiseb rehvide all. Ta ronib välja, lööb ukse pauguga kinni, nii et auto vappub, ja hakkab sörkima, lähenedes oma ultramoodsates spordirõivastes ja tossudes majale sulgkergelt. Selle maja taustal omandavad tema kallid rõivad ja jalanõud hoopis isemoodi tähtsuse.

      Varem oli mul end lihtne veenda, et olen pärit vaesest perest. Et nad on kõik vaesed ja sama hullud kui Elle. Et mul on parem olla neist eemal. Aga see pole tõsi. Vähemasti see, mis puudutab vaesust. Tahan nende rikkust nähes oksendada ja mõtlen, kas Elle hoiaks sel puhul mu juukseid ja pühiks mu põski nagu vanasti.

      See on minu jaoks tähtis, sest ma olin alati see laps, kes pidi kandma teiste vanu asju, neid firmamärgita rõivaid, mis kriipisid nahka ja istusid alati halvasti. Kõrvale heidetud rõivad kõrvale heidetud lapsele. Tädi Jemima ei tahtnud oma perekonna vara minu peale kulutada ja kasutas mu isa saadetud raha, millest ei piisanud kunagi kuigi kauaks. Ükskord sain ma endale ühed Reeboki tossud, pruunid ja eelmisest omanikust kulunud, kuid siiski Reebokid. Tundsin siis esimest korda elus uhkust. Astusin sel päeval kooli võimlasse, tundes end nagu seitsmendas taevas. Aga see maja situb need tossud täis. See maja on nii suur, et see, kes seal elab, võib lubada endale sadu paare uusi Reebokeid.

      Poen autost välja ja löön ukse kinni ning mu villase mantli hõlm jääb selle vahele. Rebin hõlma lahti ja vaatan, kuidas üks hõbedane lõngajupp lahti hargneb. Hingan sisse ja käsin endal rahuneda. “Sa oled siin tõeotsinguil,” sosistan endale. Vaatan autoakent, suunates pilgu mööda oma näolt ja majalt, mis sealt vastu peegelduvad, ning näen, et olen jätnud oma koti autosse. Tõmban lingist, kuid uks on juba lukus. “Mu kott,” hõikan Elle’ile ja ootan, kuni ta käe minu poole tagasi sirutab ja nuppu vajutab. Tuled välgatavad ja ma katsun uuesti ust. See on ikka lukus. Kuulen tema pilkavat naeru, kui ta majja kaob.

      Komberdan sissesõiduteel, kivid jalge all krudisemas nagu luukillud. Vaatan üle õla tagasi, kui raudväravad mind kriginal hoovi sulgevad. Puud väänduvad ja kaarduvad tee kohal pahklikuks katuseks. Talveaia taga tõuseb maastik järsult ja kasvab mäeks, mis on täis kiviseid paljandeid, maapind on must ja äsjasest vihmasajust märg.

      Elle on jätnud ukse irvakile ja ma lükkan selle raske tammepuust asjanduse lahti. Selle taga