Minu õde. Michelle Adams

perekonnast tugev arusaam. Abielu on kõige alus. Aga ometi on ta siin ja on mulle andestanud tüli, mille olin eelmisel õhtul üles tõmmanud; see oli mingi mõttetu vaidlus, mis oli alanud sellest, kui kehvasti ta kodus korda hoiab, ja lõppenud sellega, et ma ei taha emaks saada.

      “Kas lähed?” küsib ta.

      Kehitan õlgu. Mul on nii palju põhjusi, miks minemata jätta. Ma saaksin veel taganeda, vahetada telefoninumbri ja kolida, enne kui Elle jõuab mu aadressi välja uurida. Teeselda, et ma ei võlgne talle midagi. Aga kui ma lähen, võin isalt kuulda tõde paljude asjade kohta. Kuidas saan ma loobuda võimalusest teada saada, miks nad minu ära andsid ja Elle’i alles jätsid?

      “Sul tuleb nähtavasti ikka minna,” nendib Antonio. Ta sirutab käe hiire järele ja hakkab lende otsima. Ta valib välja pärastlõunal kell 15.30 lahkuva lennu ja veab kursoriga selle ümber ringi, et mu tähelepanu tõmmata. “See paistab sobivat. Sa oleksid seal juba õhtupoolikul.”

      Noogutan ja naeratan, mõistes, et tema arvates on minu ainus ja õige otsus sinna minna. “Ulata mulle mu rahakott,” palun teda ja klõpsan väriseva käega lingile. Valin ühe otsa pileti, teadmata, millal saan sealt tagasi tulla, ja tunnen end kohe ebakindlamalt. Antonio ei paku end kaasa tulema. Võib-olla tunneb ta heameelt, et saab veidi aega omaette olla. Vahest on meil mõlemal lahusoleku üle hea meel.

      “Tule nüüd tagasi voodisse,” ütleb ta.

      Läheme koos tagasi, Antonio minu ees, hoides mul käest kinni, nagu oleksin teismeline plika, kes saab kohe esimest korda keppi. Ronime tagasi voodisse ja ta võtab mu oma käte vahele. Olen hakanud seda igatsema neil nädalail, kui ta on olnud kauge ja kättesaamatu. Surun end tema vastu, soovides, et tunneksin tema vastu sedasama, mida tundsin vanasti. Aga ma ei tunne. Tema puudutused on nurgelised, nagu oleksime kaks pusletükki, mis omavahel kokku ei passi, ja tema lähedus ei muuda enam minevikku häguseks, nagu see kunagi tegi.

      Vaatan kella, mis näitab nüüd 2.46. Aeg on venima hakanud; juba see tiribki mind endaga koos alla, ükskõik kui palju ma võitlen ja rabelen. Peagi hakkab kell aega tagasi tiksuma, tik-tak, tik-tak, kuni olen tagasi selle vaikiva naise juures, kes oleks pidanud olema mu ema. Ja nüüd, meie magamistoa pimeduses, Antonio käte vahel, mõtlen ma, mida kuradit olen teinud.

      Oleksin pidanud Elle’ile ütlema, et ei lähe. Oleksin pidanud eirama seda häält, mis ütles mulle, et olen talle võlgu. Oleksin pidanud Elle’i eest põgenema, just nagu viieteistkümne aasta eest, seljas pidžaama, pisarad mööda põski ja veri mööda kätt alla voolamas, teades, et mu ainus lootus tulevikule on temast igaveseks lahti lasta. Tol päeval juhtunu tõukas meid üksteisest eemale, aga ühtlasi jääb see päev meid igavesti siduma. Päev, kui ta mu päästis ja mind seejuures kohutavalt hirmutas.

      Aga mind ei meelita tagasi sugugi vaid himu tõde teada saada. Tahan ka Elle’i. Ohust hoolimata tõmbab mind tema poole. Ma ei saa sinna midagi parata. Uskusin kõik need aastad, et suudan ta eemale tõrjuda, aga ei suuda. Ja see mõte on väga hirmutav, sest kui Elle teatas, et meie ema on surnud, jätsin ma surma põhjuse meelega küsimata. Ma eeldasin, et tean seda juba; et Elle oli see, kes ema tappis.

      3

      Viimane kord leidis Elle mind mu toonasest töökohast, haigla erakorralise meditsiini osakonnast. Vaatasin läbi turvalise esimese korruse akna, kuidas ta parklas võitles. Kui ta virutas näkku õele, kes püüdis teda peatada, tegi üks mu kolleeg nalja, et nähtavasti on põgenema pääsenud mõni psühhiaatriaosakonna patsient. Naersin koos temaga ja lisasin paar kommentaari Elle’i riietuse kohta. Elle’il oli nimelt seljas villane kampsun, mis oli aastaaega arvestades täiesti sobimatu. See punnitas välja koolipluusi varrukaotstest ja kaelusest. Lühikesed püksid. Doc Martensi saapad. Ta oli riides, nagu läinuks ta keset talve reivile. Oli juuni ja päike säras taevas. Ta hüüdis mind ja tema vehkivad käed sirutusid minu poole, sellal kui õde temaga rüseles. Viimaks surusid turvamehed ta maha, tirisid ta läbi parkla ja lõhkusid tema särgi. Nad ei saanud riskida, sest Elle hoidis käes kööginuga.

      Sel päeval ei saanudki ta minuga rääkida. Aga ta teadis, et olen seal. Tundsin seda, sest kui tema silmad vaatasid klaasi, mille taga ma seisin, tõmbus kogu mu nahk pingule. Selleks ajaks kui ma koju läksin, olin andnud sisse lahkumisavalduse, ja järgmised kuus aastat jooksin ma sealt nii kaugele, kui vähegi sain. Sellest polnud vähimatki kasu.

      Sest nüüd olen ma ometi siin ja lähen tagasi Elle’i otsima, hoolimata kõigest, mida tema kohta tean. Helistasin lennujaama poole sõites Queen’s College’i haiglasse ja palusin kolm päeva erakorralist puhkust. Ma ei öelnud, et vajan seda enda pärast.

      Istun kohal 28A, kinnitan süles turvavöö. Väike salong vappub, kui me mööda hoovõturada sõitma hakkame, ja ma tunnen, kuidas mul lennuki õhku tõustes sees õõnsaks läheb. Soovin veel viimast korda, et lennukitiib saaks viga või me kukuksime taevast alla kohutavas, uudisekünnist ületavas õnnetuses. Aga mu soov ei lähe täide. Selle asemel tõuseme aina kõrgemale ja kõrgemale ning London muutub meie all miniatuurseks linnaks, kuni tungime viimaks paksu halli pilve sisse.

      Mul on kotis kaks komplekti vahetusriideid, suitsupakk, kirjadeta rahustipurk, mille hommikul haiglast näppasin, ja raamat, kuigi tean, et ma sellest ridagi ei loe. Keeran korgi lahti, pistan ühe tableti suhu ja neelan brändiga alla. See meelemürkide segu võtaks nii mõnegi teise pildituks, aga mina olen harjunud. Vahest on asi sellest, et anestesioloogina on mul rohkem julgust ravimitega mängida. Nõrk olen ma vaid neis asjus, mis puudutavad mu perekonda. Valium hakkab mõjuma ja leevendab hirmu, kuni ma viimaks hammaste krigistamise lõpetan.

      Võtan telefoni ja uurin sõnumeid ning näen, et olen ühe Antonio sõnumi kahe silma vahele jätnud. Vajutan ümbrikule ja sõnum avaneb.

      Turvalist lendu. Anna teada, kui oled maandunud. Ti amo, A x

      Ma olin parasjagu ühel valuga toimetuleku konverentsil, kui Antonioga kohtusin. Ta serveeris õhtusööki ja jagas kukleid, jättes endast maha saiapururaja. Neil esimestel õnnelikel nädalatel polnud mul aimugi, et Antonio varjab minu eest, et tal on elukaaslane. Siis sai tüdruk minust teada ja viskas Antonio välja sellal, kui mina maja ees autos ootasin. Selsamal päeval kolis ta minu juurde ja rääkis, kui suur kergendus on olla vaba. Antonio jutt kõlas nii, nagu oleksid kõik tema unistused teoks saanud, aga tagantjärele näen ma, et tal polnud kuhugi mujale minna. Uskumatu, kui kergelt ma seda võtsin ja kui mõistev ma olin. Aga kui ma lebasin voodis, tema paljad jalad minu omadega vaheliti, sain ma mineviku unustada ja teeselda, et mu elu algas just sellest hetkest. Sulasin temaga ühte. Tundsin, et lakkan Antoniota eksisteerimast. Aga see oli hea; ma ei tahtnud enam olla mina, õnnetu üksildane Irini. Irinist sai meie. Ma kuulusin meile. Olgu, ta oli minuga pisut mänginud. Mis siis sellest? Ta polnud teinud midagi ligilähedastki sellele, mida oli teinud mulle mu perekond. Ja pealegi tahtis ta mind.

      Mul vedas, et kohtusime Elle’i-vabal ajal, sest see andis meile võimaluse elada oma elu, mis oli väga lihtne, sest armastasime mõlemad loodusdokumentaalfilme ja Antonio valmistatud toitu. Kahe esimese aasta jooksul ma isegi ei maininud talle, et mul on õde, ja selles vales elada oli õnnis tunne. Kui Antonio mu ellu tuli, polnud mul enam Elle’i vaja.

      Pärast seda, kui olime käinud Itaalias tema perel külas, hakkas ta rääkima abielust ja lastest. Ma keeldusin. Missugune ema minust saaks, kui mul endal pole iial olnud ema, kellelt õppida? Sestpeale on meie suhe vaikselt purunenud. Kui aus olla, siis need meie Itaalia suve lõpu laisad päevad, kui vedelesime lamamistoolil teineteise kaisus ja vaatasime, kuidas päike horisondi taha vajub, olid viimased, mil olime veel veidigi õnnelikud.

      Algul arvasin, et ta jätab mu maha. Aga ta jäi minuga, nuttis ja ütles, et ei suuda minuta elada. See oli kergendus, sest ma polnud kindel, et suudan elada temata; mida ma üksinda peale hakkaksin? Ma võiksin matta end raamatutesse ja töösse, aga seda olin ma juba teinud ja teadsin, kui tühi mu elu nõnda oleks. Olin kogenud Antonioga sidet ja teadsin, et nirumgi side meie vahel on parem kui elada üksinduses. Ma ei tahtnud olla taas Irini, perekonna ja sõpradeta tüdruk.

      Aga nüüd on kõik muutumas; me nagu kõduneksime, oleksime koide pureda. Minust on tasapisi