Minu õde. Michelle Adams

veel üks brändi.

      Lennuk maandub tarbetu aplausi saatel, ma tõusen ja komberdan ettepoole, puus ebamugavast asendist valus. Muutun kohtumise lähenedes aina närvilisemaks, kõhus keerab ja mul on pisut raske hingata. Tuletan endale meelde, et see reis on väga lühike, ma peatun hotellis ja pean oma nägu näitama vaid matustel. Veenan end, et tulla oli mu enda valik. Ma ei pea isegi Elle’iga omavahele jääma, kui ma seda just ei taha. Kauplen veel viimasel minutil oma närvide ja mälestustega. Mõistus püüab pinnale tungida. Aga kui ma läbi tollikontrolli lähen, näen teda väravas ootamas, hoolimata sellest et ma polnud talle öelnud, mis lennuga tulen.

      Näen, et tema välimus on nende eemal oldud aastatega muutunud ja kuigi mu kurk kuivab ja peopesad higistavad, tahan loota, et ühes välimusega on muutunud ka kõik muu. Varem oli ta alati kuidagi väljakutsuv; ta ei suutnud alluda ühiskonna ideaalidele füüsiliselt ega vaimselt. Seda nägid kõik. Reivirõivastus haigla parklas oli vaid üks näide. Aga nüüd näeb ta välja rafineeritud, juuksed kaunid ja blondid, moekalt lühikeseks lõigatud. Tema saledat keha katavad liibuvad spordirõivad ja ta hoiab käes Eviani pudelit. Elle’i kõrvu ehivad pärlid, mis on nii suured ja tuhmid, nagu oleksid luust nikerdatud. Aktiivne Stepfordi perenaine, vahest on tal kaks ideaalset last, vormiroog ahjus ja ta pühib daami kombel suud pärast seda, kui on oma mehel lahti imenud. Kas ta võib olla muutunud? Kas ma näen tõesti tema huulil naeratust? Ta paistab nagu inimene, kes hoiab kätt elu pulsil ja näeb peeglisse vaadates kõike seda, mida näeb kogu ülejäänud maailm. Samaks on jäänud vaid kolmnurkne arm tema laubal. Meie armid ei kaunista meid kumbagi. Paranemine võtab kaua aega.

      Mõtlen endamisi, kes Elle tegelikult on. Pealiskaudsel vaatlemisel on ta kõike seda, mida mina pole. Ta kõnnib, pea püsti, samas kui mind sunnib düsplastiline puus lonkama, külmal ajal veel hullemini kui muidu. Ta on sale; mina olen tema kõrval täitsa pontsakas, kui arvata välja mu vasak reis, mis keeldub kogu hoolitsuse kiuste arenemast. Antonio pingutab selle reie pärast seksi ajal alati ekstra, suudeldes ja silitades seda ning libistades kätt üle kortsulise naha, nagu oleks see üks mu erogeenseid tsoone. Ei ole. Vahest tahab ta sellega mulle meelde tuletada, et olen vigane ja peaksin tema armastuse eest tänulik olema ning talle vastu tulema, kui ta mind endale naiseks palub. Elle’iga ei julgeks ükski mees niimoodi manipuleerida.

      Aga kui ma lähemale jõuan, näen, et tema lõug on pisut krampis ja hambad kokku surutud. See, mida olin näinud, polnud naeratus ja ma vaatan, kuidas tema pilkumatud silmad midagi rahvasummast otsivad. Lisan sammu ja lipsan ümber piirde ning neelan alla klimbi, mis on mu kurku tekkinud. Elle märkab mind, tema silmad püsivad kindlalt sihtmärgil, kui ta nutvat jõmpsikat lohutavast naisest mööda trügib ja käru otsa koperdab. Ta laksutab keelt, just nagu teevad kõik lastetud täiskasvanud, kui tahavad häbistada vanemaid, kelle laps on neid tahtmatult ärritanud. See tuletab mulle teravalt meelde, kui kindel ta endas on, sest erinevalt minust on ta alati teadnud, kes ta on. See enesekindlus on paeluv ja ma mõistan, et miski pole muutunud. Ta võib küll teistmoodi välja näha, aga ta on ikka seesama Elle. Ja see viib mu mõtted veel ühe tõsiasja juurde: mu õde on ainus, kes pole iial väsinud mind otsimast.

      Algul tegin ma selle tema jaoks lihtsaks. Muutsin vaid oma telefoninumbrit ja vahetasin oma kodulinnas elukohta. Üksi olla oli raske ja hoolimata sellest, mis põhjusel ma kaheksateistkümnesena tema juurest minema jooksin, oli mul hea meel, et ta mind otsib. Nii hakkasin ma teda testima, segades oma jälgi ja juhatades teda tupikutesse, sundides teda aina enam ja enam tõestama, kui väga ta mind leida tahab. Teada, et ta mind otsib, oli mulle nagu narkootikum ja ma olin sellest sõltuvuses. Oh, see tunne olla tahetud. Missugune rõõm. Ja ometi oli tema eemalolekust halvem vaid üks asi: tema kohalolu.

      “Mõtlesin juba, kui kaua sa mind veel ootama sunnid,” teatab ta. “Olen olnud siin sestpeale, kui sain su sõnumi.” Ta vaatab mind pealaest jalatallani, hindab, hambad ikka veel kokku surutud ja huuled venitatud haiglaslikuks muigeks. Naeratan, püüdes paista sõbralik, nagu polekski ma teda suurema osa elust vältida püüdnud.

      “Ma alles jõudsin. Nägin sind just äsja,” vastan oma pruuni koti sanga näppides, suutmata talle otse silma vaadata. Siis sirutab ta käed välja ja haarab mu ootamatult embusse. Komberdan oma ebakindlal puusal tema poole ja näen silmanurgast üht kõhukat naeratavat keskealist meest, kellele meie taaskohtumine rõõmu teeb. Elle märkab teda samuti ja pingutab veel rohkem, kallistades mind kõvemini ja tuues kuuldavale kähisevaid rahuloluhäälitsusi, nagu oleks ta nurruv kass. Mu põsk puudutab tema külma kaela ja mu selga mööda jookseb alla judin. Võlts naeratus ilmub tema näole kohe, kui ta taipab, et tal on publikut. Siis tõmbub ta eemale, paneb käe mulle ümber ja hakkab mind endaga kaasa tirima. Püüan end veenda, et tema haare pole ebaharilikult tugev, aga tunnen juba, et mu enesekindlus lööb kõikuma nagu purjepaat keset tormi, olles armetu ja kasutu.

      Ise sa siia tulid, tuletan endale meelde. Sa tahad tõde. Aga mis saab edasi? Viis minutit ja juba olen ma jälle tema mõju all ning järgnen talle pimesi. Kes ma niimoodi homseks olen?

      “Vaata ja imesta,” ütleb ta võltsi tundelisusega, kui me ukse poole kõnnime. “Sa oled nii paksuks läinud!” Elle ütleb seda entusiastlikult ja isegi näpistab mind oma veatult maniküüritud sõrmeotstega põskedest. Ta rebib koti mu käest ja ma ei hakka vastu. Elle trügib läbi rahvasumma ja tirib mind enda järel.

      Astume välja tugeva tuule kätte ja mu silmad hakkavad vett jooksma. Tupsutan käeseljaga silmanurki. Jään seisma ja sunnin ka teda peatuma. “Elle, enne kui me edasi läheme, tahan ma sinult midagi küsida.”

      Näib, nagu ei kuulekski ta mind. “Me pole nii ammu kohtunud,” vastab ta ümber pöörates ja mind silmitsema jäädes. Ta neelatab raskelt ja hetkeks on mul tunne, et ta puhkeb nutma. Mind valdab kaastunne, tunnen isegi süüd. Aga tean, et see on üks tema järjekordne trikk, oskus panna mind uskuma, et ta vajab mind.

      Proovin uuesti. “Elle,” sõnan vaikselt, teades, et kui ma nüüd ei küsi, pole mul selleks varsti enam jõudu. “Kuidas ta suri?”

      Elle vaatab mind ja tema külmades sinistes silmades süttib säde. Ta võtab mu käe ja libistab sõrmed mu sõrmede vahelt läbi, nagu ta oleks võinud teha lapsepõlves, kui meile oleks antud võimalus kasvada õdedena. Tunnen survet, kui ta mu kätt pigistab. Ta ei vasta sõnagi, vaid viib mu läbi parkla ja tema vasak suunurk tõmbleb. Olen kindel, et vaikimine tõestab tema süüd, ja tunnen, kuidas mu viimanegi enesekindlus kaob.

      Mõistan korraga, mis siin toimub. Need Elle’ita veedetud aastad on lasknud mul unustada, kes ma olen. Teesklesin, et ma pole see väike hüljatud tüdruk. Aga nüüd, kus me uuesti kokku saime, eksisteerin ma taas. Tulin siia tõe järele ja nüüd, pärast paari Elle’iga veedetud minutit, olen ma esimese poole kätte saanud: ma jään igavesti selleks väikeseks tüdrukuks, keda nad ei tahtnud. Pole tähtis, kui palju ma selle vastu võitlen või endale valetan, et peale Antonio pole mul vaja kedagi.

      Mõtlen kõigile neile kordadele, kui olen Elle’i eest ära jooksnud, püüdes põgeneda, et saaksin olla viimaks ometi mina ise. Kogu Antonioga veedetud aja uskusin, et olen leidnud midagi head, et ta täiendab mind ja ma sain viimaks ometi jätta hüvasti vaese Puujalg-Iriniga. Kulutasin aastaid, et õppida arstiks, ja varjun nüüd selle maski taha, et inimesed ei näeks, kes ma tegelikult olen. Raisatud aeg. Tunnen juba, kuidas Elle imbub mürgina tagasi mu ellu, täidab mind ja muudab mu tervikuks. Tahan nutta, kui vaatan teda kõndimas, soeng lõigatud nii sirge joonega, nagu oleks selleks kasutatud nuga. Mõistan nüüd, et mul on õigus olla vaid üks inimene. Mina, see soovimatu tüdruk, kelleks sündisin.

      4

      Ronime tinahalli E-klassi Mercedesesse Šotimaa külma tuule eest varju ja Elle ulatab mulle mu koti. Ta keerab võtit ja kõlaritest hakkab möirgama ooperimuusika, kui mootor ellu ärkab. Ta sirutab käe CD-mängija juurde ja meie ümber jääb vaikseks. Autos on külm hoolimata sellest, et soojendus on põhjas, õhk puhub mulle näkku ja kisub silmad veele. Istun kõrvalistmel nagu idioot, oskamata midagi öelda, sest Elle pole mulle ikka veel vastanud.

      “Elle,” ütlen vaikselt, andekspaluvalt, ja lükkan tuka silmilt. “Ma palusin sul öelda, kuidas ta suri.”