Sõjapealiku pruut. Margaret Moore

kulmud tõmbusid ähvardavalt kortsu. „Kas arvate, et hakkan talle ligi tikkuma?”

      Võideldes hirmuga, mida mehe sõnad tekitasid, nägemuste ja mälestustega, mida need äratasid, hakkas Roslynn taganema, sirutades käe pistoda järele, mille oli oma vöö vahele pistnud. See oli väike, aga surmavalt terav, ja ta kasutaks seda, kui on tarvis. Mitte iialgi ei lase ta enam ühel mehel ennast kasutada, nagu too tahab. Mitte iialgi.

      „Ta on kuninga kaitse all!” hüüatas lord Alfred, samuti oma mõõga järele haarates.

      „Kes, nagu mulle meenub, ise kogu aeg naistele ligi tikub, isegi oma õukondlaste abikaasadele ja tütardele,” vastas uelslane. „Ja miks ei peaks ma seda proovima, kui kavatsete meid paari panna? Leedi ei hakkaks kindlasti vastu, kui prooviksin.”

      Jumal aidaku! See mees võib olla isegi hullem kui Wimarc.

      Lord Alfred tõmbas mõõga ja astus naise ette. „Ära puutu teda, uelslane. Ta on minu hoole all ja ma kaitsen ta au oma elu hinnaga.”

      Ühe hingetukstegeva hetke vältel kartis naine, et asi võib minna hoopideni, kuni lord Llanpowell aeglaselt välja hingas ja ennast raputas, üsna sarnasena suurele hatusele karule, ning ta viha näis hajuvat. „Daami kaitsmine teeb teile au, lord Alfred. Võite oma mõõga ära panna, kuna ta vooruslikkus on minu poolt väljaspool ohtu. Ma pole ennast kunagi ühelegi naisele vägisi peale sundinud ega tee seda iialgi.

      Kahjuks leidsin, et on peaaegu võimatu öelda, kas üks normann on auväärne või mitte. Nüüd olen ma kindel, et teie olete.”

      Roslynn tõukas lord Alfredi kõrvale. „Kas see oli mingi proovilepanek, te Walesi molkus, et kindlaks teha lord Alfredi au… või minu oma?” nõudis ta, viha pärast tervest kehast värisedes. „Arvatavasti lootsite mind lord Alfredi käte vahelt tabada, et oleks parem mind tagasi lükata ja kuningalt paremat tasu nõuda? Kuidas teil küll ei vedanud, et teie plaan luhta läks, sest mina hindan oma au sama kõrgelt kui mõni mees.” Ta näitas ukse poole. „Välja!”

      Mees kergitas kulmu, kuid rohkem ei liikunud.

      „Välja!” kordas naine jõuliselt ning, kui mees ikka veel ei liikunud, tõmbas vöö vahelt pistoda.

      Kahe pika sammuga hüppas lord Llanpowell üle põranda ja haaras tal käsivarrest. Ta nägi välja nagu raevunud jumal, vihasem, kui naine eales mõnda meest näinud oli, vihasem isegi kui Wimarc, kui ta kinni võeti. Roslynn karjatas kabuhirmus ja väänles eemale, kaitstes teise käega pead, sest ootas rasket lööki, vandumist ja jalahoope.

      Selle asemel kuulis ta mehe häält, vaikset ja pinevat, kindlat ja ühtlast, kui mees ta lahti lasi. „Ma ei kavatse teid lüüa, mileedi, kuigi te tõmbasite relva ja mul on täielik õigus ennast kaitsta, isegi naise eest.”

      Kuigi naine polnud teda varem kohanud, tundus mehe hääl siiras olevat, ning Roslynn surus oma hirmu maha. „Tõmbasin noa sellepärast, et ma ei lase enam mitte kunagi mõnel mehel ennast vägisi võtta.”

      Lord Madoci silmad välgatasid üllatusest, siis kahjutundest, nagu oleks Roslynn vaene, haletsusväärne olevus.

      „Mind ei vägistanud mõni võõras,” kiirustas ta seletama. „See polnud varas ega kurjategija, kes mind ründas. See oli mu abikaasa. Meie voodi oli ainult tema mõnude jaoks, mitte kunagi minu.”

      Lord Alfred lahvatas näost punaseks. „Kui ta oli teie abikaasa, oli tal õigus…”

      „Jätke meid omavahele, milord,” käskis lord Madoc. „Ma tahan selle leediga nelja silma all rääkida ja ma ei puutu teda.”

      Roslynn nägi, et see lubadus on tõsi, nendest sügavatest pruunidest silmadest, mis tundusid paljastavat iga tundevälgatust. See võis olla ka tema üks ja ainus võimalus oma vabadus kindlustada. Sellepärast kasutab ta seda võimalust ning kui ta on neid silmi usaldades eksinud, siis on tal endiselt ta pistoda.

      Lord Alfred ei tahtnud kuidagi lahkuda. „See on kõige…”

      „Milord, palun teid,” käis Roslynn peale.

      Lord Alfred pistis mõõga tuppe. „Hea küll, ma lähen, kuid võtke teadmiseks, milord. Mind ei saa ootamas hoida nagu ketikoera. Kahe päeva pärast lähen ma tagasi õukonda kas leedi Roslynniga või ilma temata. Igatahes, kui seda abielu ei sõlmita, siis võite kindlad olla, et mina selle eest ei vastuta!”

      Kolmas peatükk

      Kui lord Alfred oli ruumist lahkunud, pöördus lord Madoc Roslynni poole ja uuris teda, nagu poleks kunagi varem naist näinud. „Te olite valmis mind tapma, kui oleksin teid sundima hakanud, eks ole?”

      Naine ei näinud põhjust teeselda. „Olin küll. Mõtlesin tõsiselt, mida ütlesin.”

      „Ka mina mõtlesin tõsiselt, mida ütlesin. Ma pole kunagi ühtegi naist vastu tema tahtmist võtnud ega tee seda iialgi. Ma ei löö kunagi naisi ega peksa oma teenijaid. Need teod on elajalikud ja argpükslikud.”