Sõjapealiku pruut. Margaret Moore

      Tema on Madoc ap Gruffydd? See noor, tugev, ülbe tüüp on mees, kellega kuningas John tahab teda naita?

      Ta leidis pingi ja vajus raskelt istuma. Ta ise võiks end veenda abielluma mõne vanema mehega, eriti mõne sõbraliku ja suuremeelse mehega. Aga abielluda ülbe, meheliku sõdalasega, kes võib osutuda sama vägivaldseks ja julmaks kui ta esimene abikaasa? Sellega pole ta iialgi nõus.

      „Onu, mida sa tegid?” küsis noor uelslane mehelt, keda nad olid Madoc ap Gruffyddiks pidanud.

      „Tervitasin su külalisi, sest sind ennast polnud kohal,” vastas vanem mees vähimagi süütunde varjuta. „Korralik esitlemine läks mul leedi ilu nähes üllatusega meelest.” Ta naeratas Roslynnile. „Mina olen Lloyd ap Iolo, Madoci onu. Vastutan Llanpowelli eest, kui Madoc patrullimas käib.”

      Lord Alfred jõllitas meest, kes oli neid tervitanud. „Mis uelsi trikid need veel on?”

      Õige lord Madoc silmitses lord Alfredit varjamatu halvakspanuga. „Polnud siin mingeid trikke ega pettust. Mu onu käsutab Llanpowellis, kui ma ise ära olen, ja ma arvestan, et ta käitub minu asemel võõrustajana. Kui ta ütleb, et unustas ennast tutvustada, siis on see tõsi. Mingit solvamist polnud plaanis.”

      „Oh jaa, lihtsalt eksitus, muud midagi, sest saabusite nii ootamatult,” kinnitas neile vanem mees.

      „Onu, ole nii kena ja vala leedile juua,” käskis Llanpowelli noor isand. „Ta näeb pisut kahvatu välja.”

      Roslynn polnud nõrkemas ega peapöörituse käes vaevlemas. Kui ta midagi tundis, siis erakordset elujõudu – ja raevukat nördimust. Jälle kord oli üks mees teda petnud ning kuigi seletus näis kahjutu ja usutav, kätkes see sellest hoolimata lugupidamatust.

      Kuna ta oli naine ja külaline ning pidi arvestama oma siinolemise põhjusega, ei saanud Roslynn kahjuks oma tõelisi tundeid väljendada, niisiis võttis ta vaikides vastu veinikarika, mille Lloyd ap Iolo talle ulatas.

      Noor mees läks tooli juurde ja istus sellele nagu kuningas troonile. „Ma palun vabandust kõigi ebameeldivuste pärast, mida see eksitus võis teile põhjustada,” ütles ta näoga, nagu ei kahetseks põrmugi. „Ehk olete nii kenad ja seletate, miks te Llanpowelli tulite, lord Alfred.”

      „Seda ma teha üritasingi,” lõrises normanni aadlimees.

      „Olen teie käsutuses, milord,” vastas Madoc ap Gruffydd liialdatud viisakusega.

      Roslynn tundis jälle, nagu koheldaks neid põlgusega, ning ta nördimus kasvas veelgi.

      Lord Alfred tundis seda ilmselt samuti, ent vastas õukonna silmakirjalikkusega harjunud mehe viisakusega. „Kuningas John on tänulik, et aitasite Wimarc de Werre plaanitsetud mässu nurja ajada.”

      Siinkohal tegi lord Alfred pausi, justkui andes lord Madocile aega kuninga suuremeelsuse hindamiseks.

      „Ilma ta tänulikkuseta saan ma hakkama,” märkis lord Madoc selle asemel. „Kuidas on lood tasuga, mida mulle lubati?” Ta pilk vilksas Roslynni poole ning huulenurgad kerkisid põlastavas naeratuses. „Kas tahate mulle öelda, et leedi Roslynn ongi see tasu?”

      Roslynn punastas, ent talus kindlalt mehe halvakspanevat pilku. „Tegelikult, milord, olen küll.”

      Ta sai põgusa rahulduse vaatepildist, kuidas ülbe lord Llanpowell näis sama jahmunud, nagu oli olnud ta ise, teada saades, kes mees on.

      „Leedi Roslynn ja ta kaasavara on tõesti teie tasu,” selgitas lord Alfred.

      „Kaasavara? Kas ta ütles kaasavara?” küsis Lloyd ap Iolo, kui ta vennapoeg Roslynni vahtis nagu mees, kellele on raske asjaga pähe löödud.

      „Ta kaasavara koosneb kaheksast tuhandest margast hõbedas ja kalliskivides, samuti paljudest kaunitest majapidamisesemetest,” lisas lord Alfred.

      Madoc ap Gruffydd kargas oma toolilt püsti, nagu oleks see põlema pistetud. „Mulle lubati abi eest raha, mitte naine! Ma ei taha naist, eriti mitte niisugust, kelle on valinud teine mees.”

      Lootus sööstis läbi Roslynni. Mees kavatseb keelduda! Ta pääseks järgmisest kohutavast abielust ja kuningas ei saaks teda süüdistada.

      Lord Alfred tõusis, raevust peaaegu plekiline. „Kuidas te julgete tagasi lükata…?”

      Ta hingas sügavalt sisse ja sai oma vihast võitu. „Mõelge mõistusega, uelslane, enne kui lükkate tagasi selle, mida kuningas John nii suuremeelselt pakub. See on leedi Roslynn ja ta kaasavara või mitte midagi.”

      „Ole mõistlik, Madoc,” käis onu peale. „See on hulk raha, see kaasavara, ja sul ongi aeg uuesti abielluda.”

      Uuesti?

      „Ja kuigi sul üks poeg juba on, oleks rohkem poegi veel parem.”

      Tal on poeg?

      „Ma ei abiellu ega sigita lapsi ühegi mehe käsu peale,” vastas lord Madoc, „ja ma ei hakkaks ka ühtegi naist endaga abiellu sundima.”

      Nagu mõne naise soovid temasugusele mehele üldse midagi loeksid.

      „Leedi Roslynni ei sunnita,” ütles lord Alfred naise poole pöördudes. „Öelge talle, mileedi. Öelge, et tulite siia oma vabal tahtel ning abiellute temaga oma vabal tahtel.”

      Roslynn oleks palju parema meelega vait olnud ja lasknud neil vaielda, aga kuna tema poole pöörduti, vastas ta, nagu asi oli. „Mind ei ähvardatud, näljutatud ega piinatud, et ma selle ettepanekuga nõustuksin. Siiski pidin ma valima, kas teha nii, nagu kuningas käsib, või jääda tema õukonda, aga ma soovisin väga innukalt sealt lahkuda.”

      „Mileedi!” Lord Alfred ahmis õhku, nagu poleks keegi kunagi varem kuninga ja tema õukonna juurest ära minna soovinud.

      Roslynn ignoreeris normanni, kes oli ta siia toonud, koheldes teda ainult õige pisut paremini kui kasti või tündrit, ning pöördus uelsi lordi ja ta onu poole. „Oleksin nõus olnud kõigega, kui see oleks tähendanud, et tohin õukonnast lahkuda.

      Olen alles noor naine ning ihkan kodu ja lapsi. Tean väga hästi, et reeturi lesena pole ma kellegi jaoks parim valik, niisiis allusin ma kuninga käsule ja lootsin kõige paremat.

      Kuid peaksite teadma, milord, et see pakkumine ei lähe Johnile midagi maksma. Kaasavara pole isegi nii suur, kui tõin oma esimesse abiellu. Kõik see raha ja vara sai mu abikaasa omandiks ning konfiskeeriti kuninga heaks, kui ta reetmise eest süüdi mõisteti ja hukati. John ei lisanud omalt poolt midagi. Kuningas saadab mu teie juurde, nagu annaks kerjusele kantud rõivatüki.”

      Lord Alfred nägi välja, nagu võiks ta kohe lõhki minna. „Mileedi! See pole…”

      „See on tõsi, milord, ja me mõlemad teame seda,” katkestas naine kindlalt. Ta pani käed rüpes kokku, teeseldes muretust, mida päris kindlasti ei tundnud. „Tahan, et seda teaks ka lord Madoc.”

      Kui Walesi aadlimees teda silmitses, hakkas ta õhetama, aga mitte piinlikkusest. Madoc oli nägus, ligitõmbav mees, kuigi tal oli tormakas iseloom, õlgadeni ulatuvad juuksed nagu metslasel ning riides oli ta vaid õige pisut paremini kui üks ta sõjameestest.

      Selles suhtes oli ta täielik vastand Wimarcile, kes oli kandnud peenimat siidi ja kallemaid kangaid ning pidanud juukseid siledas normanni soengus. Wimarc ei näinud kunagi välja nii, nagu oleks ta just tulnud põrgulikult ratsaretkelt üle nõmmede.

      „Ma hindan teie siirust, mileedi,” ütles lord Madoc ja ta huuled kaardusid veidi ning hääletoon oli lepitav, „kuigi te ise ennast alahindate. Teie olete kaugelt parem kui mingi kantud rõivaese.”

      See väike vihje naeratusele ja tema väike kompliment ei saanud naist puudutada. Ta sügav hääl ei saanud naist mõjutada. See mees ei saa talle kiusatuseks, ükskõik kuidas ta välja näeb või kõneleb. Roslynn saab võitu endas kerkivatest tunnetest, samasugusest nõrkusest, mis oli ta innukalt kiskunud kurja mehe embusesse. Ja ta ei vasta mehe meelitustele.