.

oli seda võimalust ette näinud ning juba otsustanud, mida ta peab tegema ja teha saab, kiidab siis lord Alfred selle heaks või mitte. „Teie võite koos mu kaasavaraga minna, lord Alfred, mina aga astun pigem kiriku rüppe kui kuninga õukonda tagasi pöördun.”

      Lord Alfred jõllitas teda, nagu oleks ta teinud maailma kõige solvavama ettepaneku. „Aga kuningas…”

      „Kuningal ei tohiks põhjust olla kaevata. Tegin, mida ta käskis. Kui lord Madoc mu tagasi lükkab, ei saa kuningas öelda, et ma pole sõna kuulanud. Kui te kardate ilma minuta tagasi minna, öelge Johnile, et langesin melanhooliasse ning ainult tõotus elada Kristuse pruudina võib mu elujõu taastada. Kahtlemata aitab mu kaasavara tagasitoomine leevendada kõiki pettumusi, mida ta võiks tunda.”

      Llanpowelli isand istus tagasi oma toolile. „Paistab, et leedi ja mina oleme vähemalt selles punktis kokkuleppele jõudnud. Kumbki meist ei kavatse abielluda ainult sellepärast, et kuningas John seda tahab.”

      Lord Alfredi käed tõmbusid rusikasse. „Kas tohin teile mõlemale meelde tuletada, et kunagi pole tark tegu kuninga tahtmise vastu teha?”

      „Arvatavasti pole Johnist kuigi tark minu tahtmise vastu teha,” andis lord Madoc vastu. „Ma kahtlen, kas ta saab endale lubada kaotada ühegi mehe sõprust, kellel on liitlased piirimaadel.

      Õnneks ei ole ma kuninga kingitust veel tagasi lükanud. Lõppeks on ta ju ilus naine. Julge samuti, sest kui mõned mehed tahavad, et neil oleks vagur naine, siis mina mitte. Mina eelistan naist, kes oma arvamuse välja ütleb, nagu see leedi nii ilmselgelt teeb. Nii et ma võin ta veel vastu võtta.”

      Kindlasti ei mõtle mees seda tõsiselt! Kuidas saab ta ühel hetkel kuninga pakkumisele nii järeleandmatult vastu olla, järgmisel hetkel aga nõustuda – kui just mõte kaasavarale liiga ahvatlev polnud, et loobuda.

      „Siiski, nagu ma ütlesin, peab leedi olema nõus.”

      Mida ta ei ole ega hakkagi kunagi olema, ükskõik kui nägus see mees ongi.

      Arvatavasti püüab ta lükata vastutust – ja häbi – Johni plaanide nurjamise pärast tagasi naise kaela.

      „See on naeruväärne! Ta on ju kõigest naine!” protestis lord Alfred. „Tal pole õigustki midagi arvata.”

      „Minu majas on küll,” vastas lord Madoc. „Noh, mileedi? Mida teie ütlete?”

      Sellesse lõksu teda juba ei püüa, nii et kui mees ootas teda jah või ei kostvat, siis ta küll eksis. „Oleme just alles kohale jõudnud,” ütles ta selle asemel. „Kas ma pean kohe vastama?”

      „Ei pea,” ütles lord Madoc kohe. „Peaksime mõlemad endale aega võtma, et otsustada, kuidas omavahel sobime.”

      Naine juba teadis vastust sellele küsimusele ja kui ta just ei eksinud, siis teadis ka mees.

      „Peaksin viivitamata kuninga juurde tagasi pöörduma,” teatas lord Alfred. „Ta tahab, et see asi kähku korda saaks.”

      „Tal on kokkuleppe sõlmimiseks kuude kaupa aega olnud, nii et minu arust võib ta veel paar päeva oodata küll,” vastas lord Llanpowell püsti tõustes. „Võite Walesi ilma süüdistada, kui teil on põhjust tarvis, milord. Kui te mind nüüd vabandate, siis peaksin üles otsima oma teenri ja talle tähtsate külaliste saabumisest rääkima. Onu, vaata lord Alfredi ja ta meeste majutamise järele.”

      „Jajah, vennapoeg, heameelega!” ütles vanem mees laia naeratusega.

      „Bron,” jätkas lord Madoc, „juhata leedi Roslynn magamiskambrisse lõunatornis. Ta tahab õhtusöögini puhata.”

      Kuigi Roslynn Llanpowelli Madoci ülbe vabanduse ja sellele järgnenud kiire lahkumise pärast pahane oli, tundis ta üksijäämisest heameelt. Ta vajas omaette olekut ja vaikust, et kaaluda kõike, mis oli sellesse kohta jõudmisest saadik juhtunud.

      Ülemine kamber, millesse teenija ta juhatas, oli üllatavalt mugav, kuigi pisut tolmune. Sisustus – eesriietega voodi, väike puust laud, tool ja pesulaud – oli vana, aga korralikult poleeritud. Erksiniseks värvitud linased voodieesriided rippusid pronksrõngaste küljes. Pesulaual polnud ei veekruusi ega rätikuid, mis näitas, et seda ruumi pole viimasel ajal kasutatud.

      Võib-olla pandi siia ainult külalised ning lordil oli lossi teises osas mõni peenem kamber.

      Ta kõndis kitsa akna juurde ja vaatas välja. Näha oli ainult sisemine lossimüür – mitte eriti suurejooneline vaade.

      Teisest küljest oli ta arvatavasti sellest lossist ja valdusest näinud juba kõike, mida tarvis, kuna arvatavasti ei jää ta siia kuigi kauaks.

      Kuigi ta ei tahtnud kuningat otsese äraütlemisega vihastada, teeb ta seda, kui peab. Pigem kannatab ta Johni viha, kui abiellub keevalise, arvatavasti vägivaldse mehega, kes muudaks ta haletsusväärseks. Sellist elu on ta üks kord juba elanud; rohkem ta seda ei taha.

      Ta kuulis raskete saabaste samme, mis trepist kiiresti üles tulid, ja pöördus ukse poole just siis, kui lord Alfred sisse tormas.

      „Pühakute päralt, mileedi,” teatas ta, kutsumata kambrisse marssides, „mõelda vaid, et mul teist isegi kahju oli!”

      Ta jäi seisma, käed puusas, ja vahtis talle otsa. „Kes te enda arust õige olete?”

      „Ma olen leedi Roslynn de Werre, leedi Eloise ja lord James de Bristoni tütar,” vastas ta, lord Alfredit või tema viha kartmata. Siin, kuningast nii kaugel, oli mehel tema üle väga vähe võimu.

      Ta rahulik vastus ei leevendanud lord Alfredi pahameelt. „Mis trikke te teete, mileedi? Terve siiasõidu ajal ei teinud te protestiks piiksugi!”

      „Ma ei tee mingeid trikke. Nagu ma juba ütlesin, ei ole ma abielu vastu – ainult õukonda tagasipöördumise vastu, kui lord Madoc mind ei taha. Teate küll, millised mehed on Johni lähikonnas. On siis mõni ime, et ma tagasi minna ei taha?”

      Lord Alfred ei vastanud otseselt midagi, kahtlemata sellepärast, et ta teadis, millised mehed on Johni lähikonnas. „Oleksite pidanud oma tunnetest kuningale rääkima.”

      Nagu John sellest hooliks. Kuid Roslynn ei öelnud seda. Selle asemel ütles ta: „Ja tema oleks pidanud mulle rohkem Madoc ap Gruffydist rääkima.”

      „Niisiis te otsite vabandusi, et mitte teha, mida kuningas tahab?”

      „Oleksin pidanud teadma, millise mehega abiellumist mult oodatakse. Paistab, et ta on käreda iseloomuga metslane, kellele pakub lõbu meid lolliks teha. Ja eriti oleks tulnud mulle öelda, et tal on poeg, sest kui peaksin talle veel poegi sünnitama, ei päri need tervet valdust, vaid ainult osa sellest.”

      „Kõik lapsed, kes mul on, pärivad ühesuguse osa, välja arvatud tiitel,” kuulutas metslane ise ukselt.

      Nii Roslynn kui ka lord Alfred pöörasid ümber ning nägid lord Madocit lävel seismas, käed rinnal risti.

      Jumal hoidku, kui palju ta kuulis?

      „See on otsus, mille tegin, kui mul veel ühtegi last ei olnud, ja ma pean sellest kinni, kui mind veel lastega õnnistatakse,” jätkas ta kambrisse lonkides. Ta kergitas küsivalt üht musta kulmu. „Kas tohin küsida, mida te leedi kambris teete, milord?”

      Lord Alfred ajas ennast täies pikkuses sirgu. „Kuninga esindajana on mul kõik õigused daamiga omavahel rääkida.”

      „Ei, minu lossis ei ole.”

      Normann poleks saanud rohkem solvatud välja näha isegi siis, kui teda oleks näkku löödud. „Ma olen auväärne mees!”

      „Nii te ütlete, aga sõnad ei maksa midagi.”

      „Siis kuulake mind,” teatas Roslynn, kelles tõusis viha. „Oli mu kadunud abikaasa kes oli, aga mina olen auväärne naine ning lord Alfredi ja minu vahel pole midagi sündsusetut!”

      „Seda ma tahaksin loota.”