Urmas ja Merike. Karl August Hindrey

noored imetlesid võõrast kui ka ta relvi. Nende keskel kõneldi erutatult retkest vadjalaste maale, millest nad olid kuulnud, ingerite keskele, kaugele Rootsi ning Ojomaale ja leedulaste vastu. Nende jutust kostis nagu kadedust ja igatsust, nagu pahameelt, et siinpool kõik nagu suigub ja midagi ei sünni. Nad kõnelesid veel kord Peipsi rannameeste poolt võetud venelaste lodjast, kuid tundsid endid naeruväärsetena, sest et nad ise sõdijate seas ei olnud.

      Ja kui Urmas pidi lühidalt jutustama, et ise oli osa võtnud retkest leedulaste maale, liivlaste ja lätlaste küladest läbi ja et oli vangi sattunud ja siis välja lunastatud, siis vaatlesid nad võõrast veel aupaklikumalt ja poolehoiuga.

      Kui road kanti lauale, siis asus Kuulevane järile ja pani austuseks Urma enda kõrvale istuma. Sööming läks üle pidutsemiseks, mõdu kanti alalõpmata sisse suurtes puukannudes ja perenaised — neid paistis Kuulevasel olevat kaks — tõid mune ja mett, suitsuliha ning värskeid ja kuivatatud kalu. Ja kuigi Urmale oli selge, et mõndagi toitu toodi üleaedseilt lisaks, siiski näitas ka seegi peremehe seisust ja väärikust külarahva keskel.

      Pidutsemise ajal ilmus vanema Vaado vanem poeg Lõvolemb ja palus isa nimel külalist ka nende rahvast vaatama minna. See tundus Kuulevasele, kes oli palju joonud, esialgu nagu solvamisena, kuid kui Lõvolemb lausus, et Kuulevane toogu ka oma poeg Tõivo kaasa ja see näidaku siis ka tapetud tarva sarvi, siis oli Kuulevane kohe valmis minema. Kuid Urmas vabandas end viisakalt, et neil praegu hobuseostu liigud ja kui vanem lubab, tulevad nad homme.

      See keeldumine tõstis Urma veel kõrgemale külarahva silmis. Nad nägid temas isandmeest, kes vahest ise on vanem või mõne vägeva vanema poeg. Kuulevane patsutas teda õlale ja kaisutas teda, mis oli Urmale võõras. Tema kodus ei oldud harjunud meesterahvaste õrnustega ega käsitsi sõbrustamistega. Kuid ta austas iga maanurga kombeid ja püüdis vaid varjata oma ebamugavuse tunnet.

      Pidu kestis, kuni pimedaks läks ja kuni suleti valgust andvad pajaaugud ja uks ning süüdati pirrud.

      Urmas nägi nüüd paljude pirdude valgusel tare sisustust ning talle meenus ta endine kodu, kus olid seinad kaetud vaipadega ja nahkadega. Ning ta muigas natuke pilkavalt enda ette, kui ta mõtles akendele, mis ta oli lasknud raiuda pajaaukude kõrvale seintesse ja täitnud põitega raamide sees, mis oli äratanud külas enne naeru, kuni vanem ise oli enesele lasknud samasugused aknad teha.

      Muie jäi tükiks ajaks ta huultele, kui ta mäletas etteheiteid, mis vanem temale teinud, et ta ikka ja alati teeb midagi uut, mis ei ole kinnipidamine isaisade kommetest.

      3

      Kihelkonna vanem Vaado tuli külalistele vastu õue väraval. Ta oli laiade õlgadega, keskmist kasvu, teraste silmadega, kuid rahuliku moega. Sügavad jooned ümber suu andsid nagu karmi ja mõru ilme, kuid praegu ta naeratas kergelt, kui kutsus Urma ühes kaaslastega tarre.

      Urmas pidas teda umbes kuuekümne­aastaseks. Ta oli teada saanud, et mehel oli olnud muret perekonnas. Vanem poeg oli läinud Peipsile, et külastada teisel pool järve sugulasi, ja oli uppunud ühes kaaslastega. Ning ta kolmelt naiselt oli tal vaid tütreid. Neistki olid mitmed olnud nõrgad, nii et nad viidi peale sündimist metsa. Üks tütar oli viidud mehele Ugandisse, kuid seal oli ta surnud halltõve kätte. Teine tütar oli teisel pool Peipsit vadjalasel mehel ja langenud vaesusesse, kuna mees oli jäänud järve raju käes rinnahaigeks. Pikne oli põlema süüdanud ka laudad ja aidad, nii et siitpoolt saadetud abi ka ei piisanud.

      Vaado kannatas jumalate viha all. Kannatas rahva salajaste mõtete all, et ükski ohver ei aidanud, toogu ta neid nii suuri ja rikkalikke kui tahes. Jumalad kiusasid teda ja kihelkond oleks vanemana näinud meelsamini meest, kel oleks õnnelikum saatus. Ei olnud tal ka käsi õnnelik viimasel ajal. Ta oli lasknud hobuseid tuua Ugandist, kuid need hakkasid köhima. Ta oli varakult lasknud külvata, ja öökülm oli vilja rikkunud. Ta oli kiusu ajanud ilmaga ja oodanud paremat heinateo aega, aga siis oli tulnud pikk vihm. Ta meel oli haigeks jäänud ja harjunud nägema juba pisiasjus jumalate viha: kui tuhkur oli murdnud kanu, oli ta selleski näinud pahaendelisi märke. Ning nüüd oli ta välja kutsunud metsameeste viha, sest need olid käinud Kaskenpää külas lõivu nõudmas, poolvägisi, poolnaerul, aga ta oli neid lasknud taga ajada ning üks neist oli langenud. Nüüd ähvardasid nad kättemaksuga. Alles mõne päeva eest oli ta leidnud oma õues püsti maa sisse löödud oda ja keegi ei olnud näinud, kes tõi selle sõjakuulutuse.

      Kuid midagi ei näidanud ta olekus, et ta tundis end ebakindlana ja kiusatuna. Ta enesetunne sai tuge teadmisest, et ta oli suurtsugu perekonnast, et ta isa oli juba olnud kihelkonna vanem ja vanaisa suure küla vanem ning lell oli olnud isegi maavanem. Saatuse löögid ei olnud ta varandust vähendanud niipalju, et see oleks olnud eriti tunduv.

      „Ta on väsinud mees,” mõtles aga Urmas, kui Vaado kutsus ta tarre, ise sammudes ees. „Ja luuvalu on tal ka,” mõtles ta edasi, sest ta nägi tema natuke kanget kõnnakut.

      Lauale oli juba valmis pandud rooge, milledest erilist tähelepanu endale tõmbas terve küpsetatud hirv, kelle sees oli püsti pronks- ja hõbekaunistustega vanamoelise peaga nuga, nagu nad olid päritud põlvest põlve. Oli kauneid kandikuid ja vaagnaid, ning seinadki olid ehitud vaipadega külaliste auks.

      Sisse astudes nägi Urmas kojast tarre käival uksel teiste talitavate naiste seas tüdrukut, kes teda hetkeks vaatles tõsiselt uuriva, nagu imestava pilguga ja siis kadus aurupilve alla, mis tuli joana ühes küpsiste lõhnadega leeruumist. Urmale jäi meelde ta tugev, tiheda lihaga, kuid madalavõitu kasv, tahtejõuline lõug, väga heledad juuksed ja silmad, mis olid kullakarva tumedad.

      Urmas pidi järsku mõtlema Imbile. Ei olnud selle võõra tüdruku ja Imbi vahel sarnasust, kuid oli siiski. Hetkeks seisis Imbi kuju Urma silma ees nagu ilmsi: habras kuju vaiksete näojoontega, tuhkjas juus natuke kähar ja lauk sirge keskel, hellad, soojad silmad, mis vaatasid usaldades ning alistudes piklikust näost, mille lõug oli lohukesega, kuid siiski nagu jonnakas. Ja pead hoidis ta püsti uhkelt, natuke viltu, nagu suudaks see väike inimene ülalt alla vaadata kõigele, mis talle ei meeldi.

      Urmas nägi teda nii selgelt, et iga naast tema vööl helkis isevärvi sellejärele, kuidas temale langes valgus. Helmeread sulasid jugadeks ta rinnal ja käed näpitsesid neis, nagu nad seda tegid, kui Imbi kaalus, mida ja kuidas küsida.

      „Imbi tuli kaasa kuni siianigi,” mõtles Urmas, „õhtul lähen urikivi juurde ja viin midagi.” Ning laual hakkas ta kõrvale panema toitu, mida ta kavatses talle ohverdada hiies.

      Peremees ja teised nägid seda, kuid vaikisid, sest ei kõlvanud küsida. Ka tüdruk, kes tuli tagasi ning tõi vana mõdu, nägi seda, ja Urma ning ta pilgud kohtusid. Jälle nägi Urmas tõsidust ta silmis, kuid teadis järsku, et ta niisama heledalt ja lapselikult oskab naerda, nagu seda võis ka Imbi. Ja kõnnak, kui tüdruk väljus, oli ka Imbi oma, rahulik, aga edenev.

      „See on vanema kolmas tütar,” mõtles Urmas, oli seda aga teadnud kohe esimesel pilgul. Nii ei kanna pead teised kui põlised käskijad. Urmas oli temast eile kuulnud, et olevat isemeelne ja hellitatud. Kuid mehe ette tüdruk, nagu Kuulevase juures oli kõneldud. Ei tahtnud olla isatalus, kus teistel naistel palju tahtmisi. Oli lasknud ehitada metsa äärde uue alemaa kõrvale teise talu, kus ise oli perenaiseks hulga sulastega. Need olid relvis isegi künnil, sest oli karta tõmbamist ja tüdruk ei tahtnud end lasta ära viia. Kosilasi oli käinud kaugeltki, isa oli teda isegi lubanud Ugandisse rikka kihelkonnavanema pojale, aga see pidanud sõitma tühjalt tagasi — tüdruk ei ole tahtnud minna. Nüüd oli ähvardatud siit ja sealt, et küll tuleme järele ja viime vägisi.

      Majapidamine olevat tal aga korras ja see talitamishimu olevat tal emalt. See oli toodud Karjalast, kui Vaado oli noormees olnud ja teinud sõjasõidu kaasa virulastega merd mööda itta. Aga naine ei olnud ka karjalane, räägitud, et oli kuskilt saarelt ja sattunud vangi karjalaste kätte, kust Vaado ta saanud sõjasaagiks. Oli olnud väle ja karm naine, väle ka suuga ja karm käega. Oli vaid varakult surnud.

      See oli siis see Kääroküla Merike, kes oli kangem vennast Lõvolemmest, rohkem nagu mehe ette, nagu nad rääkisid Kuulevase juures. Aga Lõvolemb oli ka teisest emast, sestsamast, kes oli kitsi