Urmas ja Merike. Karl August Hindrey

suure kase all, kus puhmastik oli üsna madal ja paremat kätt sõnajala padrik, pahemat kätt nooremaid pähklipuid, mille vahelt looma võis näha loota, ees jämedamad puud. Kui ta ometi jookseks sõnajalgade sekka, siis oleks kogu külg näha! Ja sealt ta juba tuli nagu maruiil, kündes laiali kitseuibude, noorte haabade ja kaskede latvu. Tuli otsesihis, pea seljas ja laiad sarved pühkisid oksi ja lehti, mis tuiskasid nagu kuldsed hebemed järele.

      Kui põgus ta oli! Tõivo mõte välgahtas jälle võõra poole, kes oli nähtavasti vilunud säärases küttimises. Võõras oli kindlasti näinud, kui ruttu niisugune loom võib joosta ja kui kõrgele hüpata. Tõivo oli võõrale tänulik, et ta ei olnud küsinud, kas ta esimest korda ajab tarvast, kuigi ta seda küll võis arvata. Järgmisel hetkel pidi Tõivo siis näitama, et ka esimene kord võib õnnestuda.

      Ta nägi aga praegu vaid sarvi, pead ja natuke kaela, mis silmapilkselt kadus lehestiku sisse, nõnda et ei saanud odaga sinna visata. Kuhu siis sihtida? Pähe ei ole mõtet, sarvede vahele nõdrameelsus. Ja Tõivo tundis kurgus midagi, mis tal seal oli kipitanud lapseeas enne nuttu.

      Kuid sõnn viskas end järsku keset hüpet paremale poole: ta oli Tõivot silmanud. Ja murdis otsemaid paremale sõnajala sekka, ning nüüd nägi Tõivo teda täies suuruses. Mõni üksik peen päikesejuga jooksis üle ta külgede, särahtas valgeil kaarsarvedel, mille mustad otsad paistsid tumesinistena. Võik, pleekunud värvus helenes pea valgeks küütselja triibuks ning tugev turi kummardus jõurikkalt ja uhkelt.

      Tõivo jooksis. Jooksis teed ära lõikama. Ta nägi, kui ta oma oda oli heitnud ja kindel oli, et see nüüd puurib end õla taga tarvale külje sisse, kuidas üks koer oli juba järele jõudnud ja näksas pulli tagumist jalga, nägi, kuidas tarvas välkkiirelt tagasi pöördus ja sarvedega ning oma kogu kehaga koha peal ringi tiirles, nii et koerad vajusid kaares tagasi ja sõnajalg lainetas ringis nagu tuulekeerises. Ja nägi ka, kuidas oda tabas nüüd samal hetkel sõnni tagumist kintsu. Loom nagu tardus hetke murdosaks ja lainetas kohe Tõivo poole, nüüd pea maas ja silmad punaselt ja kurjalt nagu sihti uurides.

      Tõivo sai veel ruttu mõtelda, et tuleb teda üsna lähedale lasta ja viimasel silmapilgul kõrvale karata, nii kaugele, et sarve kõrvalelöök temani ei ulatuks. Ja siis kogu jõuga teine oda külje sisse raiuda. Nagu ta seda oli kuulnud, kuidas peab tehtama. Kui ta aga kargas, takerdus ta jalg ja ta kukkus küljeli, viskas end aga uperkuuti ruttu edasi ja nägi veel, kuidas tarvas mööda kihutas, oma esimesed jalad maad vastu raius, tagukeha nagu tagasi viskas ja juba oli tulekutormis tema poole. Tõivo sai vaid kükakile üles ja viskas end kähku paremale poole, nõnda et sarved läigatasid silmade eest mööda, siis kuulis ta paari järsku hüüdu, sõjakarjes ja mõtles veel: „Küll on aga hääl.” Kui ta jalule sai, nägi ta võõrast jooksmas tarva ees, üle õla tagasi vaadates ja iga kord sarvede löögi eest kõrvale hüpates.

      „Nüüd viska aga kindlalt,” hõikas võõras, ise Tõivo poole joostes ja sõnni järele meelitades. Kuid koerad olid nüüd nii suure julguse saanud, et üks neist rippus juba tarva kintsu küljes ega lasknud lahti. Kui sõnn end küüru tõmbas, võõra tagaajamisest loobudes ja nagu oma metsikumat jõudu kogus, et koera maha raputada ja puruks puskida, lendas Tõivo oda talle allapoole abaluud sügavalt ihhu. Sõnni lõuad tõmbusid laiali nagu irvituseks ja ila jooksis nagu jälkusest joana maha. Ta tõmbus veel rohkem küüru, värin käis tast üle ja siis heitis ta kangelt küljeli, veeres pooliti seljali ning sirutas oma valkjad jalad püsti õhku.

      „Hästi visatud,” ütles võõras ja lähenes lõõtsutamata, kuna Tõivo rind õõtsus erutusest ja järskudest liigutustest.

      „Poleks sa mulle appi tulnud, siis oleks mu asi halb olnud.” Ja Tõivo söandas nüüd ütelda: „Esimest korda niisuguse loomaga… ei tea veel hästi, kuidas olla ja teha…”

      „Iga asi tahab harjuda,” lausus võõras ja vaatles looma, keda koerad keelule vaatamata ikka veel püüdsid sakutada. „See on aga tugev sõnn, vist vana üksiklane.”

      Tõivo jutustas, et on purustanud inimesi ja hobuseid. Jutustas edasi, kuidas kahekesi läinud sõbraga tarvastele, kuid sõber tahtnud vasikat saada, et üles kasvatada. Nii läinud igaüks iseteed.

      „On väikese piimaanniga,” lausus võõras. „Aga kui vaenlane kõik elajad ära ajanud, siis on nagu omast metsast asemele võtta… aga ega siinpool pole seda kuulda olnud…”

      „Ega ta sellepärast,” vastas Tõivo, „oleme kaugel teistest küladest ja kihelkondadest, metsatagune maa… ei taha palju keegi oma elajaid anda, ja eemalt tuua teeb tüli…”

      Võõras mõistis ka seda põhjust sõna lausumata ja vaatas nüüd tarvast.

      „Kui nülgida ja võtta vaid pehmem ja parem liha, siis võime kahe mehe vahel küll ära kanda. Kui palju maad sul kodu poole peaks olema?”

      Tõivo mõtles veidi ning naeratas siis häbelikult:

      „Ei teagi ma praegu, kus ma olen — hommikust saadik vedas metsaline mind laant mööda… päike hakkab varsti vajuma…”

      „Mina olen ka eksinud,” sõnas võõras nagu ükskõikselt, „karu murdis hobuse, kui laanepüüd läksin laskma, jätsin mõlemad maha ja tulin edasi, kuni kuulsin su koeri.”

      „Mõlemad?” Tõivo hääles oli natuke imestust.

      „Juhtusin tagasi tulles peale, kui parajasti sõi. Maksin kätte. Hobuseta nüüd raskem teed leida.”

      Seda Tõivo teadis: hobune viib alati kuhugile välja, kui lased teda minna omapead. Ja kuigi võõra näol ei leidnud ühtki murelikku joont, vaid pigemini lahket ükskõiksust, siiski hakkas Tõivol temast hale.

      „Ei tea, mis võõra nimi on?” küsis ta. „Mina olen Tõivo Käärkülast, vanema Vaado killamehi.”

      „Siitpoolt rahvast ma ei tunne,” lausus võõras.

      „Maa on lai. Mina olen Urmas, Soodentagant. Ja tahan minna üle Peipsi Laugajõele — seal mul elab ingerlaste seas hõimlasi.”

      „Soodentagant? See on liivlaste Metsapoole piiril juba. Tegid pika tee. Pikema kui vaja,” tähendas Tõivo, kergelt uhke olles oma maadetundmisele, kuigi ta ise veel kodukülast ja ümbrusest välja ei olnud saanud. „Pärnlahest jõge mööda üles Sakala Viljandeni ja sealt edasi Võrtsjärveni, sealt kohe Emajõkke ja Tarbatult mööda Peipsisse, see olevat ju see suur kaubatee venelaste maale…” ta katkestas punastudes oma õpetlikku hoogu, kui nägi Urma näol endist tähelepanuta ükskõiksust. „Küll sa aga ise juba tead…”

      „Mul oli enne asja veel järvalaste juurde, nii siis tegin pika tiiru ja nüüd olen küll Alentaguse maadest läbi, eks?”

      Jah, seda ta olevat, kinnitas Tõivo. Alentaguse lõunapoolsest osast mööda Vadjas juba, Peipsini siit päevatee, Ugala piir lähedal. Lohusuult saab üle Odevani ja sealt mindavat Laugajõeni — aga see on ju vene valitseja maa, kas nüüd Pooloski oma või selle oma, kes on Ilmeni järve ääres Ulmgardis.”

      „Ulmgarl või Holmgart, nagu nimetavad teda rootsi vikerlased. Mõni ütleb Noogart — on suur riik — valitsejaks ka vikerlased nagu kogu Vene riigis. Harjumaal tahtsid ka valitsema hakata, löödi aga läinud aastal maha.”

      Urmas seletas seda mõtlikult ja vaikselt ja tähendas siis tarvale: „Tuleks nülgida.”

      Nad korjasid enne kokku oma hamed, kasuka ja kilbi, siis andis Urmas nõu minna peale nülgimist sinna, kuhu ta oli oma hobuse ja karu jätnud. „On kõrgem, kuivem koht magamiseks.”

      Nad nülgisid tarva ruttu ning asjatundlikult, mähkisid parema liha ja pea ühes sarvedega naha sisse ja võtsid kandami kõrendiga kahe vahele õlgadele, Urmas sammus ees.

      Tõivo mõtles kaua aega, kuidas teine teed tagasi oma endise koha juurde nii hästi võis meeles pidada. Tarvas oli teda ennastki, kes ometi oma kodukohta peaks tundma, viinud risti-rästi läbi laane, nõnda et praegugi veel ei jaksanud seletada, kuspool nad õige peaksid olema. Siis aga märkas ta, kuidas Urmas