Urmas ja Merike. Karl August Hindrey

      Vaado aga hakkas aegamööda, kui oli pärinud ja kuulda saanud kõike, mis tõi külalise siia nurka, tüürima oma soovi poole.

      „Mis sa, külaline Urmas, oled vaid külaline, kes kõnnib mööda ja teda ei näegi enam? Ei ole otsida seal vadjalaste pool õieti midagi paremat, olgugi et sul seal sugulasi. Mul ka seal sugulasi, aga ei ole neist paremat midagi. Sina astu õige mulle külameheks, maad on küllalt ja teeme alet juurde.” Urmas ei võtnud küsimust kaalumisegi alla. Aga ka Kuulevane ühes pojaga lõid sekka. Neil ei olnud nende tunne veel kujunenud sooviks ega mõtteks, aga nüüd, kus vanem tuli sellega ette, olid nad kohe rahutud, et viimaks ei saa sellest asja, Tõivo oli juba mahti saanud kõnelda küla noormeestega ja kiita oma uut tuttavat, kes on nii kaugel käinud ja nagu igast liigutusest näha, sõjamees ja suurest soost. Salaja oli ta haudunud mõtet, et viimaks võtab Urmas ta kaasa üle Peipsi. Saaks maailma näha ja välja siit sopist, kus kuuled vaid kauget kõma sellest, mida tehakse mujal maailmas, sõidetakse ja sõditakse; siin ei ole muud midagi, kui vaata, et olgu vili külvatud ja koristatud, sekka vaid mõni hundijaht või minek tarvastele. Kuigi praegu siiski oli midagi erutavamat. Kuid seks olekski olnud vaja Urma siiajäämist.

      Sellest tegigi juttu Vaado.

      „Ega sa praegu sõita saagi, näe, pööripäeval keeras tuul itta. Ja sinna ta nüüd jääb mõnekski ajaks. Ei ole head sõitu Peipsil praegu. Või aga küljetuulega randa mööda üles põhja poole ja siis jälle küljetuulega lõuna poole… ei ole suurem asi sõit nõnda. Ja meil parajasti vaja sinusugust meest.”

      Kuulevane hakkas kõnelema metsameestest ja tegi Vaadol kergemaks rääkida oma pahandustest ja äpardustest.

      „Merikegi tuli ära,” lausus Vaado, saates pilguga tütart, kes viis parajasti tühjad mõdukannud uuele täitmisele, „ei ole nüüd enam julge olla seal omas talus, kui juba oda toodi õue.”

      Neid olevat olnud paarkümmend meest viimasel kallaletungil. Aga eks mõned on kojugi jäänud, nõnda et neid võib olla rohkemgi.

      Urmas kuulas juttu kaunis osavõtuta. Niisuguseid metsamehi oli mujalgi, seaduste eest põgenejaid ja veritasu pärast tagaaetuid. Neid oli raske püüda laantes ja soode taga. Kuid tema neid ei olekski läinud kimbutama. Ja ta avaldaski oma mõtteid:

      „Seal võib olla mõnigi mees, kes on sattunud ülekohtuselt vägevate viha alla. Ning mõnel on olnud jumalad vastu, et perekond on jäänud väikeseks ja teistel suur hõimkond. Kui kaua sa verevõlale siis vastu pead? Meie nurgaski oli noor, kena poiss, hakkaja ning vapper ja naeru sai alati. Aga isa ja vennad läksid randlastega merele ja jäidki. Temal aga juhtus tüli külavanema pojaga ning äigas kord kaikaga ja teine oligi valmis. Külavanema teised pojad tapsid ta ema ja õe ja poiss ise sai metsa. Sealt siis sõdis külavanema vastu ja tappis tal veel kaks poega ja lelle, siis ei olnud tast enam midagi kuulda.”

      „Jah, nii on,” vastas Vaado ja nagu surus tagasi ohke. „Nüüd on meil aga riid niisuguste meestega ja teevad ei tea mida.”

      „Oleksid võinud leppidagi,” lausus Urmas, „nagu kuulsin, ei olegi nad ses külas palju liiga teinud.”

      „Ega nad nüüd enam lepi,” arvas Kuulevane, „nüüd neil ka juba verevõlg tasuda.”

      „Saab ju tasu anda ka vereta,” möönis Urmas.

      Aga Vaado ja küla uhkus ei lubanud läheneda sellele mõttele. Eriti, kus oli suurem jõud selja taga ja vastased ikkagi väljaspool seadust ja koduta hulgused.

      Kuid oma matka Peipsi poole lükkas Urmas edasi. Kui see idatuul püsis pikemat aega, siis ei olnud kerge saada üle järve. Pealegi lubas Vaado lasta järele kuulata, kas on Lohusuus parajasti minekuvalmis mehi ja venesid.

      Mõdu oli vana ja kange ning Urmas tuli natuke välja oma kinnisest olekust. Nüüd hakkas ta küsimistele vastama väiksema tagasihoiuga ja jutustas, kuidas ta oli vangi sattunud Leedus, tähendas, et lunastusmaks temalt kogu ta varanduse võtnud. Sellest, kui palju ta kaotanud, mõistsid mehed, et suurelt mehelt oli nõutud ka suurt hinda. Edasi jutustas ta siis, kuidas ta läinud kustutama Harjumaale tänuvõlga, nõnda et aidanud sõjakaaslast retkel Karjalasse. Aga see sõit ei toonud midagi peale kaotuste. Nad sattunud tagasitulekul Suursaare juures vastu suurele ülevõimule, kaotanud neli laeva ja palju mehi. Sõjaseltsiline oli selle kaotuse välja kutsunud oma jonnakusega, tahtnud ööd mööda saata Suursaarel ja oodata paremat tuult, selle asemel, et küljetuulega tulla piki Viru randa. Siis aga olid Karjala sissid olnud järgmisel hommikul kallal nagu mesilaste pere. Suure vaevaga sai kaks laeva tulema, sõjaseltsiline sattunud vaenlaste kätte või langenud. Ei olnud seal aega oma laevu siduda ninapidi kokku, ei olnud sel mõtetki, oli vaid võimalik katsuda läbi pugeda karjalaste laevarindest ja lootus panna suuremaile purjedele. Ning see oli õnnestund vaid kahele laevale.

      Vaado ja Kuulevane küsisid sõjaseltsilise nime, tema perekonna seisu ja kes nüüd on pärija. Küsisid kõike seda, kui palju loomi ja mitu adramaad, selle asjaliku huviga, mis on omane inimestel, kes on eemal kiiremalt liikuvast elust, ja Urmas vastas ning jutt sobis õhtupoolikuni.

      Kui söömine ja joomine oli lõpetatud, palus Urmas mõnda kestelt või rätti, kuhu võiks mahutada uriks kõrvalepandud palad.

      Nüüd astus Merike, kes kogu aeg oli seisnud uksepiidal ja kuulanud, laua juurde. Tal oli kogu aeg valmis olnud korvike. Sinna pani ta juba kõik valitud palad sisse: hirveliha, paistekakku, oakaunu, suitsulõhet, anekintsu ja pähklaid mee sees. Pani kõik hoolikalt kollaste ja punetavate vahtralehtede peale ning lisas omalt poolt juurde veel kuhjakese soola.

      „Ma aitan viia,” ütles ta, vaatas nagu mineku käsku oodates Urmale silma.

      Esimest korda kuulis Urmas ta häält. Ja jäi hetkeks kuulatama, nagu kaiguks hääle kõla veel edasi. See oli ju Imbi hääl! Seesama sügav kõla, mis oli nõnda pehme nagu roheline sammal ja nõnda soe, kui temale paistab puude vahelt päike. Või nagu see punane vask, millest oli olnud kandik ta endises kodus, sama kandik, mida Imbi oli puhastanud pehme villaga ja küürinud ta loomapeadega kirjast välja tolmu. See kandik oli mõnikord kolisenud nii sügavalt ja pehmelt.

      Nüüd nägi Urmas, et Merike näojoonteski oli palju sarnasust Imbiga. Sama piklik nägu, samasuguselt üks kulm kõrgemal teisest ja sama ümmargune ettepoole nihkuv lõug lohukesega. Vaid habras oli olnud Imbi, aga Merike oli kogu oma saleduse juures ümmar ja tiheda lihaga.

      „Ole terve,” ütles Urmas, „aga ma saan isegi.”

      „Ma näitan sulle teed hiide,” vastas Merike lühidalt, nagu ei oleks ta kuulnud Urma sõnu. Ja sammus korviga uksest välja.

      Nüüd pidi Urmas talle järele astuma. Kui ta õues jõudis tema kõrvale ja teised olid maha jäänud, ütles Merike ja vaatas ise kõrvale:

      „Ma panin veel midagi korvi. Ka seda läheb tal vaja.”

      Urmas nägi, et ta oli pannud sinna lina, lõnga, nõelu ja vardaid. See oli kallis kink, sest nõelad olid pronksist ja vardad muist rauast, muist peenelt voolitud luust.

      Urmas ei lausunud midagi. Temale lõi südamesse, et nad vist unustasid kodus Imbile kaasa panna neid asju, mis tal ju kui naisel on teises elus hädavajalikud.

      Kui nad olid väljas õueväravast, laskis Merike Urma pool sammu ette, nagu seda nõudis komme. Ta näitas käega kõrgemal küla tagant paistva püha hiie poole, mida juba Urmas oma külasse tulekul sellena oli ära tundnud.

      Kumbki ei kõnelnud. Urmas tahtis küsida, kust Merike teab, et ta tahab viia ohvrit oma kadunud naisele. Aga ta lükkas küsimuse edasi ja ta mõtted hakkasid kõndima koduradu, kuni jõuti hiieni.

      Sel oli tehtud ümber püstaed, mis oli hästi korras hoitud. Üle paistsid juba tõmmuks löönud tammed ja tumedad pärnad. Veripunaselt paistis vahelt üks vaher.

      Urmas avas värava ning astus rajatud teele, mis viis pärnade alt nagu võlvitud sammaskäiku mööda kõrgemale kohale, kus konardusid laiade haaravate oksadega tammed.

      Oli hämar nende suurte puude all ja vaikne,