Pangasaladus. Eero Epner

taustaks sageli Austria trip hop-klassikud Kruder & Dorfmeister, või siis läks jõusaali ja rassis kangide peal, või jalutas hoopis lähedalasuvasse pubisse, kus tegi seda, mida ikka pubides tehakse.

      See kõik kõlab pigem veidi igavleva ja väikest vaheldust otsiva mehe pisikese haridusseiklusena kui tõsiseltvõetava investeerimisäri juhtimisena. Vahetult enne Tallinnas lennuki peale kõndimist oli Lõhmuse tabanud üks kohalik reporter, kes oli kuulnud uue ühingu asutamisest ja küsis selle eesmärkide kohta. „Olen mõelnud investeerimispanganduses teha midagi teistmoodi, kui siiamaani tehtud,“ annab Lõhmuse talle vastuse, mis on sama üleüldine nagu kolmapäevaõhtu, sisaldades korraga kõike ja mitte midagi.

      Ent ta ei olnud ainuke. Ka teised lõkke ääres istunud hajusid kiiresti nagu hommikune udu. „Sai palju reisitud,“ ütleb üks neist napilt esimesi kuid iseloomustades. Käidi siin ja seal, hängiti nende ja nondega, jõlguti, vahiti, vedeleti − vaat nii asutati 1990ndate lõpus investeerimisühinguid. Tõsi, tšillimine ei olnud päris nende vaba valik. Kuna paljud tulid Hansapangast, siis oli neil teatud aja vältel keelatud teha Hansapangaga samas sektoris teatud asju. Ehkki Lõhmus oli innukale reporterile lubanud, et „ei ole põhjust hakata olemasolevaga konkureerima,“ teati juba vanas Babüloonias, et raha − nagu ka jumalaid − on üks, ning kõik, kes sellega tegelevad, on rohkem või vähem (aga alati rohkem) üksteise konkurendid.

      „Meil oli Hansapangaga kokku lepitud, et me ei hakka sealt inimesi üle meelitama,“ mäletab Rain Tamm. „Samas andsime aga teada, et ootame kõiki huviga“ − ja mulle tundub, et ta naeratab kergelt. Sest väga palju muud polnud toona vaja öeldagi. Inimesed hakkasid tasapisi tulema, ära tilkuma Hansapangast, mis oli rootslaste käe all muutunud asutuseks, kus sulle „antakse kuldsed käerauad ja lüüakse nuga selga“, nagu Lõhmus ütleb.