Pangasaladus. Eero Epner

peale ainult vähesed. Vastupidi, kõik proovisid päästa, mis päästa annab − ja päästa ei andnud palju.

      Alles veidi rohkem kui kaheksateist kuud enne seda, kui teatud härrasmehed panid aluse salapärase nimega ühingu Lõhmus, Haavel & Viisemann asutamisele (ettevõtte eesmärk oli investeerida jõukate inimeste vara nutikalt ja suure tootlusega), oli veerenud üle maailma järjekordne finantskriis. See oli alanud siis, kui 1980ndate maailma majanduse lemmiklapseks olnud Aasia riigid – keda oli aastaid nimetatud hellitavalt tiigriteks – olid hakanud oma fikseeritud vahetuskursside kaitsmiseks müüma välisvaluutareserve, kuid see oli olnud sõelaga tulekahju kustutamine.

      Surve oli suur. Pikast majanduslangusest kosunud USA kruttis intressimäärasid järjest kõrgemaks, Hiina tegi järjekordse hulga eksporti toetavaid reforme ning ühel hetkel andsid poldid järele. Tammid purunesid ja Aasia valuutade fikseeritud kursid läksid allavett. Tais, Filipiinidel, Malaisias ja Lõuna-Koreas langes kohaliku valuuta kurss dollari suhtes kuni nelikümmend viis protsenti, kuid see kahvatus India ruupia kõrval, mis kaotas kaheksakümmend kolm protsenti. Finantsturud jõudsid enne täielikku kollapsit läbi teha kõigest lühikese agoonilise tõmbluse, jättes laenuvõtjad käsi laiutama, ja tänavatele ilmusid miljonid töötute hordid.

      Kuid see ei olnud lõpp. See oli alles algus. Indoneesias kukutati riigipea, siin-seal hakkasid plahvatama pommid, löögi said dollar ja jeen, Brasiilia ja Mehhiko devalveerisid oma reaali ja peeso, nafta hind langes ning kiskus endaga kohe kaasa ka Venemaa, kus peagi nähti hallide juuste ja kivipurust parkunud nägudega kaevureid karjumas vihaseid loosungeid riigi kohta, kes ei suutnud neile enam palka maksta.

      Kaugel Siberis Kemerovo ja Novosibirski vahel tõkestasid kaevurid isegi raudtee ning nendega liitusid kommunaaltöötajad, masinaehitajad ja pensionärid. Ühiselt ei peatatud enam mitte ainult kaubaronge, vaid pidurite kriginal pidid nende ees seisma jääma ka ulmelisel kiirusel kihutavad kiirreisirongid. Kõige hullema ärahoidmiseks laenas Rahvusvaheline Valuutafond Venemaale kümneid miljardeid dollareid, kuid needki ei suutnud peatada mäest alla paiskuvat lumepalli (võib-olla ka põhjusel, et umbes veerand sellest pandi lihtsalt tuuri).

      Täpselt sada seitsekümmend kuus päeva enne meie uue investeerimisühingu asutamist devalveeriti Venemaal rubla ja lasti selle kurss vabaks. Kui enne võisime metafoorina kasutada esmalt hädamaandumist tegevat lennukit ning seejärel sellest välja hüpanud langevarjurit, siis nüüd tuli rääkida langevarjurist, kelle langevari ei avane ja kes kihutab maa poole umbes samamoodi kui pilvelõhkuja katuselt tänavale visatud rusikasuurune kivi − pidurdamatult.

      See kõik tabas ka Eestit. Majanduskasvu tempo aeglustus kolm korda, tööstustoodangu oma üle kaheteistkümne korra, riigieelarve kukkus miinusesse ja töötus hakkas kasvama. Löögi alla sattusid tehased ja pagariärid, hotellid ja ehitajad, kuid kusagil ei olnud rong niivõrd lähedal rööbastelt mahajooksmisele kui panganduses. Pangad ei kaotanud kiiresti mitte ainult oma rolli investeeringute vahendajatena ja ei pidanud nõutult jälgima üksnes oma laenukapitali kokkukuivamist, vaid aasta lõpukuudel vähenes kogu investeerimisaktiivsus − nagu Eesti Pank oma aastaülevaates hiljem lakooniliselt märkis − järsult. Keskpanga arvukatest tabelitest võib leida tolle 1998. aasta kohta kõige muu hulgas märke, et kui teised majandusvaldkonnad suutsid hoida nina pealetungivas veemassiivis siiski pinnal, siis finantsvahendus tõmbas paar suurt suutäit vett kurku. Valdkonna senine peadpööritav kasv pöördus ootamatult säärasesse miinusesse, millega oli võrreldav veel ainult üks sektor − see, kus merest kilusid püüti.

      Kõigest hoolimata hakkas juba 1998. aasta sügisel rühm inimesi Tallinna eri kohtades kogunema ja arutama võimalusi, kuidas oleks võimalik minna Eesti rahandusturule. See on seda kummastavam, et üks neist inimestest oli Rain Lõhmus − mees, kes selsamal hilissuvel oli ühel õhtul astunud Hansapanga trading floor’ile ja öelnud, et viimase kaheteistkümne tunni jooksul oli Hansapank võtnud sisse suurema kahjumi kui kunagi varem. Vene rubla oli olnud vabalanguses ja koos sellega ka mitu Hansapanga investeeringut. Kohalviibinute sõnul ei olnud Lõhmus tookord eriliselt närvis. Pärast uudise teatamist oli ta kutsunud kõiki sealsamas Liivalaia tänaval asunud baari, et juua paar kokteili, teha mõni shot ja tantsida kogu see asi endast välja. Sest teha ei olnud midagi.

      Eesti finantsturud rappusid maanteel, mis alles mõni aeg tagasi oli tundunud lõputult kaugustesse sirutuva peegelsileda ja ohutu lindina, kuid mis nüüd oli täis pikitud suuremaid ja väiksemaid teravate servadega auke. Need olid sinna jätnud meist tuhandete kilomeetrite kaugusel elavad pankurid ja poliitikud, investeerijad ja treiderid, vihased kaevurid ja pettunud pensionärid. Sügiseses õhus oli igal õhtul kustuvate kastanite asemel tunda kõrbelõhna ja nii mõnigi nõrgema närvikavaga inimene kõneles hämarduvas linnas ärevalt lähenevast katastroofist.

      Kuid Lõhmuse, Haaveli & Viisemanni asutamine 1999. aasta talvel oli ootamatu veel ühes mõttes. Mitu uue investeerimisühingu rajamise taga olnud inimest ei olnud mitte noored uljaspead, vaid siinse pangandusturu legendid, kel oli juba teatud kogemus ja kes olid headel töökohtadel. Nad töötasid Hansapangas, mille tähtsust Eesti 1990ndate panganduses võiks võrrelda Fordi omaga autotööstuses: nad ei olnud mitte osa sektorist, vaid nemad olidki sektor. Küsimus ei olnud ainult selles, et Hansapank oli kõige suurem, edukam ja mahukam kommertspank, vaid ta oli ka kõige mõjukam. Tema areng oli olnud turbulentne, kuid see polnud mitte ainult peadpööritav kasv, mis oli muutnud Hansapanga kogu valdkonna sünonüümiks, vaid see oli ka tema erakordne paindlikkus, hämmastav dünaamilisus, suutlikkus riskida, kuid riske korralikult hallates peaaegu mitte kunagi alt minna.

      1990ndate Eestis oli pangandus miski, mida alles hakati leiutama, sest erinevalt majade ehitamisest või tomatite kasvatamisest pidi alustama enamvähem nullist, kuna Nõukogude Liidus kommertspanku ei olnud. See tähendab, et Hansapank alustas peaaegu ilma reegliteta maailmast − või vähemalt tundub see meile nii praegusaja kontekstis, kus näib, nagu oleks ametlikult paigas isegi pankade koosolekuruumide pastakate toon. See ei tähenda mitte seda, et kõik oli lubatud, vaid seda, et kõik oli võimalik.

      Hansapank kubises kahekümnendate eluaastate keskel olevatest noortest, vabariiklike matemaatikaolümpiaadide tšempionitest ja õpingud pooleli jätnud majandustudengitest. Neid ei huvitanud enam kaks numbrit liiga suurtes pintsakutes 19. sajandi tööstusrevolutsioonist kõnelevate sumbunud lektorite loengud − nad tahtsid ise revolutsiooni teha. Nad olid täis adrenaliini, tahet, huvi ja veel kord adrenaliini. Anarhistlikus 90ndate alguse Eestis ei olnud kedagi, kes oleks neid lühikese rihma otsas hoidnud. Peagi istusid nad Hansapanga kabinettides ning tegid telefoni teel tehinguid, liigutades nii summasid, mis ei mõjutanud mitte ainult nende palga suurust ja panga kvartalitulemusi, vaid kogu Eesti majandust.

      Üks esimesi toonase Hansapanga töötajaid on meenutanud, kuidas mingil põhjusel tehti alati eesoleva aasta peale panga arengu skemaatiline ennustus, kasutades enda lõbustamiseks kõige pöörasemat fantaasiat. Ja kui need tabelid juhuslikult kaksteist kuud hiljem kuskilt kapi tagant üles leiti, vaadati neid imestunult, sest päriselu oli pöörase fantaasia üle trumbanud – kasv olid olnud mitu korda suurem ja maht kirjeldamatu. Panka mitte ei tehtud, vaid panka elati. Oli mehi, kes panid ka pühapäeviti lipsu ette ja kõndisid kontorisse, et teha seal midagi, mida enne neid veel keegi teinud ei olnud. Jah, Hansapank ei kehtestanud mitte ainult uutmoodi pangandust, vaid mõjutas kogu riiki. Pole liialdus väita, et Eesti 1990ndate areng oleks liikunud ilma hansapankuriteta hoopis teise suunda.

      Kuid 1999. aasta veebruariks oli palju muutunud. Hansapank oli endiselt Hansapank, ikka veel tehti igas kvartalis mahu- ja kasumirekordeid, juba ammu oli mindud börsile ning ehitatud uus mitmekorruseline peahoone Tallinna tuiksoonele. Mitte ainult omanikud, vaid ka hulk töötajaid olid lühikese ajaga saanud miljonärideks. Ent säärane pank ja säärased suundumused ei olnud jäänud tähelepanuta ka mujal Euroopas.

      Juba algusest peale tunti aeg-ajalt huvi Hansapanga ostmise vastu, uuriti ja küsiti. Pärast Hansapanga börsileminekut ei olnud vaja enam kellegi käest küsida ja nii hakkaski Rootsi hoiukassadest kokku õmmeldud Swedbank 1990ndate lõpul Hansapanga aktsiaid kokku ostma. Pedaal vajutati põhja just 1998. aastal, nii et ühel hommikul ärkasid Hansapanga omanikud üles ja said aru, et enamusosalus ei ole enam nende käes. Pank, mida nad olid aastaid