Pangasaladus. Eero Epner

piisavalt riskivat ja omaenese vagu rajavat panka −, siis see ei õnnestunud.

      „1998. aasta suvel oli jupphaaval näha, et Swedbank võttis järjest rohkem kontrolli ka panga igapäevajuhtimise üle,“ ütleb üks toona sündmuste epitsentri lähedal viibinud inimene. „Meile hakkas tunduma, et meie loovust hakatakse pärssima.“ Jah, ta kasutas just nimelt seda sõna − loovus. Kui sageli seostate teie panka loovusega? Hansapankurid seostasid. Nende jaoks oli pangandus täpselt sama loov tegevus nagu lapse joonistamine või kellegi viiulimäng. Pangandus ei tähendanud nende jaoks mitte seniste võimaluste kasutamist, vaid uute loomist, mitte turvalise kasumi saamist tänu reeglite täpsele järgimisele, vaid reeglite pidevat uuendamist vastavalt oludele. See ei tähendanud mitte stabiilsust, vaid dünaamikat, mitte tiksumist, vaid riske, mitte igavust, vaid elu. Ja seda enam Hansapangas ei olnud.

      On võib-olla raske kirjeldada, mida tähendab elu panganduses. Meile on raamatutes, filmides ja, mis seal salata, ka igapäevase kogemuse järgi loodud kujutlus pangast kui asutusest, kus hallide betoonmüüride vahel liiguvad täpseks viilitud ülikondadega mehed ja range lõikega pükskostüümides naised. Neil on käes ajatu lõikega portfellid või ristkülikukujulised mapid, kust nad võtavad aegajalt välja hunnikute viisi standardseid A4-sid, millel olev tekst on joondatud täpselt mõlema serva järgi ning mida mitte keegi peale nende näha ei tohi, sest pangandus on ju saladus. Paraku on ta ka kõige igavam saladus, mille inimkond on suutnud aastatuhandete jooksul välja mõelda.

      See kujutlus võib teatud määral isegi tõele vastata. Ülikondi kantakse ja neutraalne seinavärv näib pankadele alati paremini sobivat kui ükssarvikutega tapeet või maalid, millel peategelased vigastavad oma genitaale. Ent on siiski ka pankasid, kus normide, fikseeritud käsuahelate või sinu ette töölauale asetatud hallitavate servadega tegutsemismustrite asemel on olnud − või on − oluline hoopis midagi muud. Kõige lühemalt võiks selle midagi muud kokku võtta sõnaga ise. Sa teed ise. Sa mõtled ise. Sa käitud ise. Sa võtad isegi otsuseid vastu ise, mitte ei haara telefonitoru ega helista kaugvalimiskoodiga kuhugi sadade kilomeetrite taha, et anonüümse hääle käest üle küsida, mis suunast sa kontori nurgas olevat rippsõnajalga kastma peaksid − või õigemini, kasta tohiksid, sest see kastmissuund on ka enam-vähem ainuke, millega sul veel on õnn hommikust õhtuni tegeleda.

      Umbes säärases suunas oli Hansapank hakanud 1998. aastal liikuma.

      On raske kujutleda nukramat arengut inimeste jaoks, kes olid lühikese ajaga jõudnud kehtestada ja seejärel ära harjuda, et pangandus tähendab midagi, mida tehakse ise: vabalt, loominguliselt, loovalt. Muutus oli nende jaoks võrreldav sellega, kui suvevaheajal pikalt vabaduse, värske õhu ja pideva liikumisega harjunud laps avastab end ühel hommikul hallide betoonseintega klassiruumist. Ta istub natuke liiga kitsas pingis ja vaatab klassi ees seisvat ranges pükskostüümis naisterahvast, kes, joonlaud käes, parandab tema käte sentimeetrist nihkumist laual ning kelle käest tuleb isegi pissile minekuks luba küsida.

      Hansapanga veel mõni hetk tagasi igavesena tundunud suvi hakkas 1998. aasta sügisel otsa saama. Inimesed ei jooksnud kohe Hansapangast minema. Nad olid rahulolematud, kuid rahulolematus võtab (nagu rõõmgi) erinevaid varjundeid. Oli neid, kes langesid peaaegu et letargiasse, olles liiga kurvad või liiga väsinud, et edasi võidelda. Oli neid, kes tõmbusid eemale. Oli neid, kes töötasid aktiivselt edasi, proovides sel moel päästa, mis päästa annab. Ja siis oli seltskond inimesi, kes ühel päeval kõndisid uue emapanga esindajate juurde ja tegid ettepaneku, et nad ostavad Hansapank Marketsi ära. Mitte kogu ettevõtte, esialgu kolmandiku. Ülejäänud kaks kolmandikku las jääda joonlauaga inimestele, kuid, ütlesid nad, see võiks olla kasulik tehing mõlemale.

      Swedbank on ju välja kasvanud hoiukassadest, see ongi hoiukassa, see on tema DNA ja kutsumus: koguda rahva käest pisikesi ümmargusi krooninutsakaid ning hoiustada need turvaliselt sügaval keldrites asuvates jaheda õhuga seifides.

      Hansapank Markets seda ei teinud. Hansapank Markets ei käinud kusagil väikeste pügatud hekkidega Rootsi eeslinnas elava Magda käest küsimas, kas ta ei tahaks osakese oma pensionist tema kätte hoiule anda. Hansapank Markets investeeris. Ta võttis sisse miljoneid ja otsis neile parima koha, kus miljonitest saaksid uued miljonid.

      Säärasena kirjutatult ei tundu see üleliia keeruline, kuid kasvatada miljonitest uusi miljoneid tähendab, et sa käitud nagu hoolas aednik, kes ei loobi kevade hakul seemneid suvalises suunas laiali, vaid läheb igal varahommikul aeda ja hakkab hoolikalt otsima, kus oleks seemnetele kasvamiseks parim koht.

      Need kohad ei ole igal aastal samad. Need ei ole isegi igal nädalal samad. Sa pead arvesse võtma muutunud mullakooslust, valguse liikumise nurka ja varjude langemise asupaika, sa jälgid päevas mitu korda ilmateadet ning vajaduse korral kaevad juba külvatud seemned üles ja paned nad uude paika.

      Investeerida ei saa jaheda õhuga seifi, investeerida saab ainult sinna, kus käib pidev elu ja kasvamine, ning selliste kohtade leidmiseks peab sul olema nutti, julgust ja loovust. „Meil on seda,“ ütlesid need inimesed, jättes viisakalt ütlemata lause teise poole, mis oleks enne punktini jõudmist öelnud, et Swedbanki prioriteet on Magda juures, ja miks ka mitte. Kuid Swedbank keeldus. Nad ei tahtnud midagi kuulda sellest, et mingid eestlased ostavad osaluse nende investeerimispanganduses. Nad olid alles äsja kohale ratsutanud.

      On raske väita midagi vastu neile, kelle sõnul tundsid rootslased end siin nagu unustatud tolmusesse väikelinna tulnud audiitorid, kes löövad korra majja ja hakkavad korralikku pangandust tegema, märkamata, et see linn võis ju olla väike, kuid ta polnud ei unustatud ega tolmune. See linn vibreeris ja pulseeris ning siin ei tehtud tõepoolest korralikku pangandust, küll aga tehti pangandust, mis mõjutas ja mis muutis ja mis oli tehtud ise. Ja ise otsustati nüüd ka Hansapangast lahkuda.

      Me ei tea, kus, millal ja kelle seas täpselt see otsus sündis. Puuduvad kirjeldused läbirääkimiste kohta Hansapangaga: milline oli see ruum, kes ütles mida, kes vaikis millal. Me teame, et laua ühes otsas oli igatahes Hansapanga uus juht Indrek Neivelt. Ta istus Liivalaia tänava kabineti ristkülikukujulise laua ühe serva taga. Tema vastas olid inimesed, kes veel eile olid olnud tema kolleegid, kuid nüüd teatasid, et nad seda enam olla ei taha − nad tahavad minema. Vaevalt looritas tookord vestlust mingi eriline sentimentaalsus, pigem oldi asjalikud, kirjutati alla lepingutele, fikseeriti, milliseid diile tohivad lahkujad oma uue investeerimisühinguga teha ja milliseid mitte.

      Need olid pealtnäha täiesti tavalised kiretud finantssektori läbirääkimised, see oli tüüpiline oma turupositsioonide kaitsmine, ja teiselt poolt oli see katse leida siiski mingeid väikeseid ukseavasid, kuhu suruda näpud, et neist mitte ilma jääda. Kuid selle pealtnäha all olid kindlasti ka emotsioonid. See polnud lihtsalt mõne inimese eraldumine suurkorporatsioonist, killukese äralöömine hiiglaslikust puupakust, vaid need inimesed, kes tahtsid lahkuda, olid olnud Hansapanga jaoks võtmetähtsusega. Mõni neist olid töötanud seal algusest peale. Ja mõni oli selle panga asutanud.

      Rain Lõhmus oli tollal kolmekümne kahe aastane. Poisike, oleks tema kohta öeldud lääne suurpanganduses. Legend, öeldi tema kohta siin. Kaheksa aastat varem oli ta olnud üks Hansapanga asutajatest: vaikne, häbelik, peaaegu autistlik, on mõni tema sõber tema kohta öelnud. Ta rääkis toona üldse vähe, tema käitumismaneerid olid kaugel avatud sotsiaalsusest, kellegagi kohtumine näis vahel olevat tema jaoks piin. „Ma ei suudaks olla tegevjuht,“ ütleb ta ise enda kohta veel praegugi. See pole tema asi − juhtida inimesi, käia ja istuda kabinetilaudadel ning ajada mõnusat loba, motiveerida, anda juhtimiskoolitusi, hallata masinavärki.

      Tema stiihia oli kusagil mujal. Sest ta oli geenius. See on suureline sõna, kuid just nii on mõni tavaliselt mitte liialdustesse laskuv kolleeg tema kohta öelnud. Mida see tähendab? „Lõhmusel olid ees samad andmed, mis meil kõigil,“ ütleb üks tema kunagine kolleeg pika pausi järel, „tal ei olnud teistsugust infot kui meil, ta vaatas otsa sellelesamale, millele me kõik. Aga ta nägi sellest läbi.“ Lõhmuse silma võrkkestalt jõudis teave ajju ja seal toimus midagi. Arvud hakkasid võtma teistsugust kuju, kaose sees hakkas kumama mingi selgus, mingi läbikäik, nagu oleksid arvud, hüperboolid ja tõusukõverad muutunud vähem valvsaks ning hakanud näitama