Pangasaladus. Eero Epner

/p>

      Pangasaladus Teksti autor Eero Epner Koomiksi autor Joonas Sildre Keeletoimetajad Marion Leppik, Kristel Ress Kujundaja Joonas Sildre Väljaandja AS LHV Pank Teksti autoriõigus Eero Epner 2019 Koomiksi autoriõigus Joonas Sildre 2019 Tervikteose autoriõigus AS LHV Pank 2019 Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ ISBN 978-9949-01-602-0 ISBN 978-9949-01-826-1 (epub)

      EESSÕNA

      Hea lugeja

      LHV esimesed kakskümmend aastat on saanud kaante vahele. Ühelt poolt annab see ajalooraamat edasi lugusid eilsest, kuid teiselt poolt peaks see teos ise ajaproovile vastu pidama.

      Ajaloo mõttes on kaks aastakümmet lühike aeg, kuid püüdes meenutada, kuidas täpselt tollal asjad olid, ei meenugi kõik enam kohe. Vaikselt hakkavad sündmused kokku sulama ja detailid ähmastuma, eriti siis, kui püüda meenutada inimeste ideesid, motivatsiooni, väärtusi ja hoiakuid – ainest, mis ei jäta füüsilist jälge. Seda väärtuslikum on selle kõige kokku kogumine ja talletamine praegu.

      Suur aitäh kõigile, kes on aidanud kaasa selle raamatu valmimisele. Tänu teiega tehtud intervjuudele, teie kirjeldustele ja piltidele ning faktide kontrollimisele on sündinud LHV ajaloo üsna täpne kirjeldus. Raamatu tarvis otsiti üles paljud inimesed, kes on olnud LHV algusaegade juures või selle tegevust hiljem mõjutanud. Inimestega kohtuti, tehti intervjuud ja pandi kirja palju lugusid. Küsisime ka väga isiklikke asju. Me ei teinud raamatut koostades allahindlust. Pidasime esmaseks kvaliteeti ja pühendasime raamatule aega.

      Meie eriline tänu kuulub Sass Hennole, Eero Epnerile ja Joonas Sildrele. Sassilt pärinevad nii raamatu kirjutamise idee kui ka raamatu pealkiri. Tema otsis üles paljud tähtsad inimesed LHV ajaloos ja tegi nendega mahukad intervjuud. Eero pani kirja kogu raamatu teksti, küsides inimestelt infot juurde ja otsides seda avalikest allikatest. Temal tuli mõte lisada raamatule koomiksid. Joonase kanda olid peale koomiksite joonistamise ka kogu raamatu kujundus ja küljendus. Tänu temale sai raamatu kui terviku kvaliteet uue tähenduse.

      Üks põhjus see raamat kirjutada oli meie soov talletada ja anda edasi huvitavaid ning naljakaid lugusid, mis on meile aja jooksul kogunenud. Nüüd on enamik põhilisematest – seni suulise folkloorina mitmesugustel koosviibimistel pajatatud – lugudest siin kirjas. Seda, mille on teinud ära folkloristid Sass ja Eero, võib võrrelda rahvaluule kogumisega. Ajalugu talletada on tarvis, sest päevast päeva räägime oma ettevõtte lugu pigem ühe- või viieminutiliste pitch’idena. Pikaks ja värvikaks jutustamiseks on meil mahti väga harva.

      Tegelikult pole me kunagi kahelnud, et kord saavad meie lood kaante vahele, ent Sassi entusiastlik pealelend andis tõuke asi käsile võtta. Lisandus panga ümmarguse sünnipäeva tähistamine, mis süvendas tunnet, et on õige aeg.

      Kahtlemata muudavad raamatu väärtuslikuks järgnevatel lehekülgedel olevad väga paljud täpsed faktid. Lõpuks on õigesti kirja saanud asjad, mille puhul meie inimesed juba vaidlesid, kas midagi toimus sellel ajal selles kohas või hoopis teisel ajal teises kohas. Igaühel, kes on andnud raamatusse oma panuse, on olnud siia panna oma pusletükk. Oleme kogunud neid tükke kokku nii palju, et neist on saanud tervikpilt.

      Samas on Eero kirjutanud nii, nagu talle õige tundub: nii, nagu paistab LHV talle, nii, nagu ta mõistab meie inimesi ja ajalugu. Seepärast ei tohi võtta järgnevat puhtalt dokumentaaljutustusena. Tõsiasjade kõrval on sündmuste kirjeldustes omajagu väljamõeldist ja hallide päristoonide kõrvale on lisatud julgelt värvi.

      See raamat on eelkõige inimestele, kes on praegu LHV-s ja kes tulevad meie juurde edaspidi, et nad teaksid, milline on LHV olnud ning kuidas oleme jõudnud siia, kus me oleme. Meil kõigil, LHV-ga seotud inimestel, on pere, lapsed ja sugulased. Me käime iga päev tööl, aga ega keegi täpselt ei tea, mida me siin teeme. Loodame, et kui meie lapsed seda teost paarikümne aasta pärast loevad, siis on see nende jaoks lahe. Samuti võiksid meie looga tutvuda meie kliendid, investorid ja kõik teised, keda huvitab, kuidas üks Eesti jaoks tähtis ettevõte on üles kasvanud ning kuidas see töötab. Ja muidugi peaksid kõik, kes on kunagi LHV-s olnud, leidma siit palju äratundmisrõõmu – kunagi olnust.

      Inimesi, kes teavad nende kaante vahel olevat otsast lõpuni, on väga vähe. Selle peapõhjus on asjaolu, et LHV ajalugu jaguneb kaheks kümneaastaseks ajavahemikuks: selleks, mis oli enne pangaks saamist, ja selleks, mis tuli pärast. Vähesed meist on olnud kõik kakskümmend aastat LHV-ga koos, aga kaks meest, Rain ja Andres, on olnud siin algusest peale. See on suur privileeg, et LHV asutajad on endiselt majas.

      Eks lugeja tõlgendab erinevusi ise, kuid kui LHV algusaegu iseloomustab rohkem partnerluspõhine ettevõtmine ja sõpruskond, siis nüüdne LHV on pigem suurema ja küpsema ettevõtte nägu. Inimesed tulevad ja lähevad, ent ettevõte jääb ning liigub kultuurikihile tuginedes edasi. Sellises olukorras on vaja, et inimestel oleks mingi allikas, mille juurde pöörduda, et vaadata, kuidas on varem olnud ja millistele väärtustele tuginedes peaks LHV-s asju ajama. Sellise allika või juhendi rolli võiks see raamat täita.

      Meie lugu kannab edasi püsinud väärtusi, mis meid ühendavad ja mida me oluliseks peame. Väärtustest võib küll otse rääkida, nagu ka ühes peatükis tehakse, kuid mõnel juhul saavad need isegi selgemaks siis, kui lugeda eluliste olukordade kirjeldusi, kus väärtused on muutunud tegudeks.

      Raamatut lugedes tasub kindlasti peatuda põhitegelaste taustalugudel. Oleme pannud kirja selle, kuidas meie inimesed elavad, kuidas nad on LHV-sse sattunud või millised väikesed veidrused neil on. See raamat on aus ja kirjutatud nii, nagu on elu. LHV-s on ühtlasi kombeks, et meil peab olema lõbus. Kui meil tehakse midagi lahedat ära, siis selle tähistamine ja äramärkimine on loomulik.

      Lisaks tekstile leiad nende kaante vahelt koomiksid, mis annavad sõnalisele loole visuaalse mõõtme. Selle üle on meil hea meel. Need koomiksid on nagu vanad filmilindid, mille pealt jõuavad sündmused meieni. Ka koomiksid on saanud suhteliselt täpsed ja dokumentaalsed.

      Loodame, et lugejale, kes pole meie tegemistega niivõrd kursis kui meie ise, on selles raamatus omajagu uut ja üllatavat. Selline võiks olla näiteks järeldus, et LHV on täiesti inimlik ettevõte nagu iga teinegi, oma heade ja halbade külgedega.

      Kui järele mõelda, siis ega neid pangast kirjutatud raamatuid väga palju olegi. Mujal maailmas on neid rohkem, Eestis vähem. Loeme huviga, mida on kirjutatud näiteks 1980ndate ja 1990ndate Ameerika pangandusest või Wall Streetist. Too aeg ja tollased olud ei tule enam kunagi tagasi. Meie raamatuga on samamoodi. Kahekümne aasta tagune aeg ei kordu.

      Oleme seda raamatut teinud üle kahe aasta. Selle kokkupanemiseks on kulunud kümnendik LHV tegutsemisajast. Juba praegu, kui kirjutamise lõpust on möödas ainult veidi aega, tunneme, et selle raamatu ilmumine muutub meie ettevõtte kiire arengu taustal järjest vajalikumaks.

      Head lugemist!

      LHV

      I

      1999. aasta 9. veebruaril hakkas lõpuks ometi sadama paksu lund. Veel nädal aega varem oli olnud järjekordne sula, sellel talvel juba mitmes. Nädalate kaupa oli sadanud vaheldumisi lund ja vihma, hallid pilved olid taeva pikkadeks päevadeks kaanetanud ning ilmad olid trööstitud nagu rõske värvitu keldritoa seinad. Kõigest mõni nädal varem oli üle riigi käinud järjekordne soojalaine: temperatuur tõusis keset jaanuari viie kraadini ja Tallinna tänavatel nirises mustavat soolasegust lumevett. Kuid nüüd sadas paksu lund, mis − nagu sõnagi ütleb − oli lumivalge.

      Maailm oli tol päeval rahulik. Käes oli töönädala teine päev, inimesed kiirustasid sinna ja tänna, ei juhtunud midagi traagilist ega erakordset. USA-s tõusis edetabelite tippu Monica laul „Angel of Mine“ (Monica laulab seal kõrgelt „Nüüd ma tean, miks nad ütlevad, et parimad asjad maailmas on tasuta“). Eestis kogunes see-eest valitsus ning otsustas kõige muu hulgas võtta pangalaenu uue moodsa vangla ehitamiseks, aga kõneleti ka taimekaitsevahenditest, viinavabriku erastamisest ja koostööst kirikuga, Pirita jõeoru kaitsmisest ning Ristna neeme looduskaunima osa (näiteks rand-ogaputke ja lehitu pisikäpa) säilitamisest. Elu siin riigis kulges pealtnäha rahulikult ja normaalselt, liikudes nagu ikka tundmatus suunas, mida kõik ometi ära aimata