Saturnuse lapsed. Charles Stross

et sa lahkusid kodust, sest tahtsid õdedest eralduda,” tümiseb Köielkõndija mõtlikult. (Ta kasutab madalat häält, võttes oma seisundile kohaselt pühaliku tooni.) „Aga sa oled neisse kiindunud. Miks sa seda tegid?”

      „Nad surid liiga kiiresti.” Hellitan mälestuste kalmistut Lindy vaikse krüüsalise sees. „Ma ei talunud mõtet, et oleksin lihtsalt järgmine.”

      „Aga nad kõik olid subjektiivselt sinust vanemad. Sinu kuuekümne ühe aastane vahepaus.”

      „Mis on kuuskümmend aastat?” Kehitaksin õlgu, kui saaksin. „Muidugi arenesime me erinevalt, aga meil kõigil oli sama probleem.” Haigutav auk keset meie halvasti ülesehitatud elu. „Kuidas saab armastada iseend, kui ei saa armastada kedagi teist?”

      „Paljud ei pea seda probleemiks,” mõtiskleb Köielkõndija. „Nad eksisteerivad küllaldaselt midagi armastamata, nad ise sealhulgas.”

      „Jah, aga asi pole selles. Sina oled õnnelik, sa teed täpselt seda, mida sa oled ette nähtud tegema. Aga kujuta ette… kujuta ette, et keegi leiutaks teleportatsiooni ja muudaks su üleöö iganenuks. Mida sa siis teeksid?”

      Köielkõndija vastab hetkegi kõhklemata: „Ma arvan, et ilma tööta suunduksin tähtede poole, vaataksin, mis seal näha on.”

      Ilmselt on ta sellele küsimusele palju mõelnud…

      ☼

      AGA MIKS PEAKS keegi tahtma Maalt ära minna?

      Mina tahtsin. Kunagi.

      Mul oli paljugi eest ära joosta. Liiga palju halbu mälestusi, liiga palju õdesid enne mind teise ilma läinud… Mina olen üks viimastest, lähtestatud siis, kui olime juba iganenud, mingil hetkel rohkem kui kuuekümneks aastaks külmutatud, oma mudeli piire kaugelt ületanud. Viimase sajandi jooksul on kosmosereisi vajadused andnud kehamoele suuna, mida mina ei saa järgida. Mu Ainsa Eluarmastuse (lahkunud) kaaslaseks looduna on minu identiteeditaju tugevalt seotud mu füüsilise kujuga. Ma ei saa end hõlpsalt ümber modelleerida chibi-saniks, väikeseks, suuresilmseks ja -pealiseks, sest see salgaks maha kogu mu otstarbe, armsa ja iganenu. Kui mul poleks sedagi tühist olemasolu õigustust, võiksin samahästi surra. Ja niisiis, degradeerituna jumalannast pisikeste lähestikku asetsevate silmadega jõletiseks, otsustasin põgeneda.

      Me kõik eksime, kas pole?

      ☼

      KÕIK HEAD AJAD LÕPEVAD ja halvad samuti: igavad lihtsalt kahanevad olematuks. Pärast neljasilmajuttu laevaaruga jään magama ja kui ärkan, on Merkuur lõõmavkuum ketas, mis paistab just üle Lindy päikesevarju.

      „Ärka üles, unimüts!” lõõritab ta. „Aeg maha minna!”

      Vaatan ringi. Kõikjal mu ümber liigutavad uinakust ärganud lastikapslid ja muudavad kuju, kasvatavad jalgu ja haaratseid ja ioonipõtkureid, siirduvad Köielkõndija lõa poole. „Kuidas me maandume…?” hakkan küsima ja tunnen siis Lindyt värisemas.

      „Mööda rööbast! See on tore!”

      „Rööbas…” Mälestus Merkuurist kiheleb ajusopis, aga see kuulub surnud õele, keda ma pole täielikult omandanud. Võib-olla Juliette? Üks pöörastest. Võin vaid hingekiipide karpi pigistada ja omaette vanduda. Lindy laieneb pikkupidi, konfigureerib end ümber. „Kui kaua veel minna on?”

      „Mitte kaua! Üldse mitte kaua!” Ja ta laseb Köielkõndija lõast lahti.

      Kõikjal meie ümber pudeneb Köielkõndija küljest kapsleid ja kookoneid ja mooduleid nagu kübemeid puruneva hooratta rummu küljest, vedrukatapultidest tõugatuna või lõa otsast kukkudes. Mehhaelu lumetorm tungleb tühjuses, samal ajal kui kiitsakas ringluslaev käivitab ioonajami ja aeglaselt eemale tagurdab. Hetkeks läheb vaateväli mustaks, sest Lindy varjab mu nägu kõrvetava päikeseratta eest, seejärel keerame pisipõtkuri impulsi abil ümber ja ma näen enda ees Merkuuri, millest nüüd paistab pool ketast, särav ja läikiv, suurem kui minu rusikad, kui käed sirgu hoida. „Kaks tundi ja olemegi all! Juhuu!” Lindy pigistab. „Kas sa muretsed? Ole rõõmus! Ma võin sind lõõgastada!”

      Mööda rööbast. Minu võitle-või-põgene moodulis on arhailine emu-latsioonirežiim. See paneb mind neelatama, kurk kuiv. „Massaaž. Palun.” Otsustatud: kui pean surema ajal, mida ma pole ise valinud, siis suren õnnelikuna. Ent Lindy meeleteooria on minu modelleerimiseks liiga nõrk ja niisiis võtab ta mind sõnast. Saabun Merkuurile taguots eespool, hirmust hullumas, selgroo piirkond täiesti lõdvestunud. Tegelikult hea ongi.

      Merkuuri paokiirus on üle nelja kilomeetri sekundis ja kõneväärt atmosfäär puudub. Me ligineme orbitaalkiirusest veidi kiiremini, ilma põtkuripaketita ja ei saa olla küllalt palju orbiidilõõgasid sellise rahvahulga jaoks. Aga merkuurlased on leidnud lahenduse: ekvatoriaalne magnethõljukirööbas. Lasku täpselt nii ja selle magnetid püüavad su terase haardesse ning veavad Cinnabari väravate ette seisma. (Lase sentimeetergi mööda ja saad täpselt teada, kuidas on meteoriit olla.)

      Magnethõljukirööbas on pimestavalt ere joon üle Merkuuri kraatreid täis kuumaastiku. Me maandume päevavalguses, kuid sõidame videvikutsooni, ja päikese kõrvetav helk viskab meie varju hallikaspruunile maastikule, mis hägusana meie alt läbi jookseb. Ma ei saa tagasi vaadata – kui saaksingi, varjaks Lindy päikesevari vaate – aga meie maandumiskoridori taga on järjekorras läikivatest kapslitest kett nagu meie eeski, kõigil smaragdrohelised märgutuled vilkumas nagu hinnaline ja habras kaelakee. Maastiku lahti hargnedes keerdub silmapiir minu all pannkoogina üles ja muutub tasaseks. See tundub ülespoole sööstvat, kui me rööpa suunas langeme. Kauget silmapiiri raamivad mäed. On see Cinnabari tohutu kuppel, mida ma koonduspunktis näen? Ma pole kindel – silm ei seleta päriselt, isegi kui nägemismeele maksimumini võimendan. „Nüüd tuleb lahe osa!” hüüatab Lindy vaimustunult. „Püüa mitte võpatada! Uiiiiii!”

      Silmapiir kerkib nüüd kiiresti. Silman saehambulisi alustugesid, kui hiiglaslik käsi meist kinni haarab ja pigistab. Hetkeks sähvib silme ees müriaad sädelevat väljalülitust, nägemine pikseldub ärevust tekitavalt. Siis lõgistab rida tohutu tugevaid tõukeid mu hambaid ja püüab mind lömaks litsuda. Mu selg kriiksatab, kui Lindy haare valusalt tugevneb, ja ma tunnen, kuidas ma pundun, siseosad vajuvad ta vahu haardes paika. Ent siis aeglustamine vaibub ja mu nägemine stabiliseerub. Otse ette ma ei näe, miski on tee peal ees – miski meie ees rööbasteel. Ühe paanikahetke mõtlen Põrkame kokku! siis taipan, et tegu on kaasreisijaga välistekilt. Rööpaalused tugipostid libisevad ikka veel ärevaks tegevalt kiiresti mööda, aga pole enam saehambaid meenutav hägu. Kiirus peab olema langenud alla tuhande kilomeetri tunnis. „Kas see käib alati niimoodi?”

      Vastust ei tule. Mu vaateväli tuhmub mustaks.

      „Lindy?” küsin ma.

      Järgneb paus. Siis ütleb mu kõrvas võõras mehehääl: „Täname sind, et reisisid Astradyne Toursiga. Sinu reis on nüüd lõpukorral ja lennutoetusteenused lõpevad. Saabud peatselt Cinnabar City rööbastee lõppjaama saabujate vastuvõtualasse. Ohutuks väljumiseks oota, kuni näed oma ühekordselt kasutatava kapsli kohal püsivalt põlevat rohelist tuld ja kapsel koordub lahti…”

      „Lindy?” küsin ma jälle. Aga ta ei vasta. Ja ma taipan küllalt ruttu, et ta ei vasta iial. Olen jälle omapead.

      Tummfilm

      PLANEETIDE SEAS AINULAADSELT ON MERKUURI pöörlemine ja tiirlemine Päikese loodete tõttu resonantsis. See pöörleb ümber oma telje ja seal on päevad ja ööd, kuid tiir ümber Päikese võtab tal kolm oma päeva. Keskpäeval läheb pinnal veidi palavaks – koguni palavamaks kui all Veenuse poolsulanud orgudes. Keskööl on seal sama külm kui Pluutol või Erisel. Seal ehitatakse jõujaamu, suuri päikeseelektrijaamu, mis lendavad Päikese orbiidil, eksportides infrapunaenergiat teisele poole Neptuuni, Kuiperi vöö kääbusplaneetidel