Saturnuse lapsed. Charles Stross

ei vasta. Ta isegi ei liigu. Mu sõrmeotste vahelt kerkib hõre kibekas suits. „Oih,” pomisen ma. Kas mina tegin ta katki? Võtan käe ta seljalt ja jõllitan. Karv on jäme ja sulgede moodi ja seda uurides näen dipolaarset rekursiooni. Okei, see on vaakumielanik – ja valjuhäälne. Tal pole kopse, vaid kompaktne gaasiballoon ja toitejuhtmete võrgustik, mis näitab, et ta on end kohandanud ajutiseks ekskursiooniks kaevupõhja. See on lihtsalt ülearu kummaline. Võtan kalmistu kätte ja vaatan üle. Pole näha, et see oleks kahjustada saanud, aga ma ei või kindel olla, kui ma just kõiki selle asukaid sisse ei laadi, kiip kiibi haaval. Hiljem, otsustan ma karpi oma päevinäinud õlakotti libistades. „Vaata, et sa seda rikkunud pole,” hoiatan liikumatut murdvarast ja virutan ta kättemaksuhimulise vimma ajel jalaga üle toa. Ta jääb lõdvaks, kuni tabab vastasseina, ent paiskab siis välja pimestavalt valju mikrolaineimpulsi, voldib käed-jalad kokku ja tuiskab otse mu näo suunas.

      „Persse!” Kummardun, kui ta üle vihiseb, ülimalt ebaseadusliku heitgaasipahvaku toel otse lahtisest uksest välja. Paistab, et gaasiballoon polnud respiratsiooni jaoks. Keeran igaks juhuks kähku ringi, aga tema tagasitulekust pole märkigi. Selle asemel – kas vastasseinas on rebend? Oi-oi. Jah, on küll. Pisike sissemurdja lõi just linna väliskesta augu. Meeskond selle üle ei rõõmusta, kujutan ette. Parem siit kaduda. Ronin redelist alla, kõigi surnud õdede hingekiibid õlakotis kaasas, ja lähen järele uurima, millise kauba Victor on minu jaoks valmis vaadanud.

      Telemus ja Lindy

      VICTORI URKAS pole elu eriti aktiivsem, kui enne minu uttu tõmbamist, aga Victori juures istub üks võõras ja Milton nookab mind sinnapoole, kui uksest sisse astun. „Aa, Freya,” ütleb Victor. „Saa tuttavaks Ichibaniga.”

      Ichiban – Esinumber, tõlgin ma – pöörab sinised praetaldriku mõõtu portselansilmad minule ja kummardab väga kergelt pead. Astun peaaegu et sammu tagasi, kui refleks mulle aristo! röögatab, aga siis taipan: ei. Ta tahab aristo moodi välja näha, aga ei ole nende seast – ei saa kuidagi olla. „Väga meeldiv tutvuda,” sõnan vastu kummardades. Järgnevad mõttetud viisakusavaldused, mina aga püüan aru saada, mis ta selline on.

      „Ichibanil on väike mure, mida sina võib-olla saad aidata lahendada,” selgitab Victor. „See hõlmab reisimist.”

      „Annaksin väga meeleldi nõu, kui oskaksin,” jään ettevaatlikult nõusse.

      „Jah.” Ichiban noogutab mõtlikult. „Sa oled väga suur.” Ta vaatab minu poole üles. See on tõsi: ma olen peaaegu sada seitsekümmend sentimeetrit pikk. Tegelikult meie Looja liigi idealiseeritud koopia, mitte nagu need ülimalt moonutatud kääbused, tänapäeva uusrikaste kõige levinum fenotüüp. „Hea soojusinerts,” lisab Ichiban ootamatult. „Ja sind disainiti Maa tarbeks, enne emantsipatsiooni.”

      Hea soojusinerts? Naeratan, samal ajal kui biomimeetilised refleksid tööle hakkavad: põsed löövad õrnalt õhetama, andes märku kergest piinlikkustundest või segadusest. Emantsipatsioon? Mis asja ta räägib? „Ma kardan, et ei saa päriselt aru,” ütlen.

      „Minu sponsoritel on üks ese, mis vajab transporti sisesüsteemist Marsile,” lausub Ichiban ja jääb siis delikaatselt vait.

      Mispärast siis minu poole pöörduda? imestan ma. Reisimine ei ole mu tugev külg – minu suguvõsa jaoks liiga kallis, et sageli nautida. Kui kahekordistad mõõtmed, siis korrutad ruumala kaheksaga – ja siit tulenevad mass ja orbiidile jõudmiseks vajalik energiaeelarve. Ma olen teistest kaks korda pikem: suuresti sellepärast ma olengi siin plindris ja päikesesüsteem on chibi-kääbuste mängumaa, mitte pärisrahva oma. Pettumuse varjamiseks manan ette viisakat tähelepanu väljendava maski.

      „Seda valmistatakse praegu Merkuuril ette ja välja lendama peab ta umbes kaheksakümne päeva pärast. Meie probleem on selles, et see ese on õrn uurimisobjekt, mille väärtus on märkimisväärne. See vajab järelevalvet ja põrutuskindlas keskkonnas hoidmist konstantse temperatuuri, rõhu ja hapnikusisalduse juures.” Ta vahib endiselt mulle otsa. „Ma usun, et teised sinu tüübist on aeg-ajalt saatjate või kulleritena töötanud, eks?”

      Kust ta selle võttis? Olen viivu keeletu. „Minu arhetüüp töötati tõe-poolest välja saatjaks,” sõnan ettevaatlikult. Mille saatjaks? Jätan igaks juhuks ütlemata. Teatavad eelarvamused surevad visalt.

      „Rangelt bioloogilist sorti organismide saatjaks,” nõustub Ichiban lahkelt noogutades. „Roosa massi replikaatorite.”

      Püüan ehmatust varjata. „Mis see uurimisobjekt täpselt on?” küsin.

      „Ma ei saa sulle seda öelda.” Ichiban naeratab ikka veel kergelt. „Üksikasju pole mulle avaldatud, sest tegu on ärisaladusega. Mul on aga volitused maksta kinni sinu viivitamatu reis Cinnabari välistekil, kui nõustud kohtuma minu kolleegidega ja kaaluma nende ülesannet.” Ta tõstab hoiatavalt sõrme. „Sa pole ainus töövõtja, kellega ühendust võtame. See on mõnevõrra delikaatne töö – meie konkurendid oleksid vaimustatud, kui saaksid selle projekti nurja ajada – seega pole tagatud, et valitakse sind. Aga ma saan aru, et sul on niikuinii vaja transporti planeedilt ära, niisiis loodan, et saame teineteist aidata.”

      Nad tahavad, et ma transpordiksin bioloogilist näidist? Elusat näidist? Ma peaaegu vaarun šokist. „Ma… ma aitaksin rõõmuga,” kokutan automaatselt. „Aga… välistekil?”

      Ichibani naeratus tuhmub veidi. „Nende sinu pikkade liikmete orbiidile saamine läheb meile kalliks maksma,” hoiatab ta. Mis tähendab, ära pane oma õnne proovile.

      Noogutan paratamatusega leppides. Kõndimisruumiga platskaart olekski olnud liiga palju loota. „Millal ma ära sõitma pean?”

      Ichiban vaatab Victori poole. „Kohe,” ütleb ta. „Sa tuled kohe minuga kaasa.” Ja vestlus on läbi.

      ☼

      ICHIBAN VIIB MIND KIIRUGA välja mööda tagatänavat, millest ma ei teadnud, ja üles mööda järsku tekitreppi teele, kus ootab rikša, ees ponipoiste paar, kes jõllitavad mind punnis silmadega, kui sisse istun. See nagiseb mu raskuse all, kuid Ichiban näib muretu. „Lennake,” ütleb ta ponipoistele ja need traavivad minema, sabad püsti.

      Märkan, et meid jälitab paar väikest linnukit. „On need sinu omad?” küsin.

      Ichiban heidab mulle ükskõikse pilgu. „Jäta need minu hooleks.” Ta nõjatub istme seljatoele ja sulgeb silmad. Mõne sekundi pärast hakkab üks lindbot suitsema ja kaldub kursist kaugelt kõrvale. Teine läheb meist kaugema kaarega mööda.

      Keerame külgkoridori ja jääme seisma ruumika paadisektsiooni ees, kus teisel pool õhulüüsi ootab tilluke gondel pooleldi täis gaasikonteineri all. „Mis see on?” küsin ma.

      „Kõige parem on saada sind linnast välja nii kähku kui võimalik: roni sisse.” Ichiban viipab gondli poole. „Selles on toide ja toitained. Sea end mugavalt sisse, sellest saab mõneks ajaks su kodu.”

      Uurin seda kaadervärki kahtlevalt. See on kaldtugede ja sasise polstriga liibuv kookon, mis asetseb silindrikujulise toite- ja toitaineadapteri otsas, istme all on mingisugune haarats. Arvatavasti olen sellest kolm korda raskem. „Sa tahad, et ma kannaksin seda kogu tee Merkuurini?”

      „Jah.” Ta naeratab ilmetult. „Su lift saabub natuke rohkem kui tunni aja pärast.”

      „Minu…” peatun, üks jalg juba pooleldi kookonis. „Sa ostsid mulle liftisõidu?” Ma ei saa sinna midagi parata, et lõpetan vingatusega.

      „Loomulikult.” Nüüd on Ichibani kord veidi hämmeldunud nägu teha. „Kuidas sa siis veel lootsid täna orbiidile jõuda?”

      Istun ettevaatlikult ja libistan teise jala kookoni sisse. Asi hakkab kohale jõudma. Kannata välja, soovitavad mu