Saturnuse lapsed. Charles Stross

kaduma. Aga ma olen tasakaalust väljas, vihane ja Domina sekkumise argisest jõhkrusest alandatud, niisiis teen selle asemel midagi täiesti rumalat.

      Üks jalg suure tühjuse kohal kõlkumas, haaran vaba käega ta käsivarre järele.

      „Iiiiiiiiii!” Ma ei taba ja haaran kogemata ta peast. Tema tõukab mind vastuseks serva poole. Ta jalad hoiavad rõdust kinni nagu liimitud, aga ma olen temast kaks korda pikem ja vähemalt viis korda raskem. Siis tõstab ta jälle oganuia. Satun paanikasse ja toetan teise käe vastu ta õlga ja lükkan täiest jõust, püüdes end sellest asjandusest võimalikult kaugele saada. Ainult et unustan lahti lasta.

      Ta pea tuleb otsast ära ja jääb mulle kätte. Keha kukub kolinal lõdvalt rõdule maha: kaelaköndist niriseb kahvatut vedelikku, mis sulgeb selle edasiste kahjustuste vältimiseks. Oganui põriseb ja vihiseb ähvardavalt. Kõik, mida see puudutab, sureb. Hoian sellest nii kaugele, kui saan, kui pea Domina poole tõstan ja talle otsa jõllitan.

      „Sa veel kahetsed,” ütleb pea, kasutades puuduva kõri asemel elektrokõnet.

      „Tal on õigus,” nõustub Domina mulle vastu naeratades. Paistab, et tal on lõbus. „Stone on kättemaksuhimuline, kas tead. Sa pead kaugele jooksma, nukk, ja lootma, et ta su peidukohta üles ei leia.”

      „Tuleb ta mulle järele, kui ma ta käest pillan?” küsin ma kätt üle rõduserva hoides. Astun ettevaatlikult mööda libedat serva tahapoole, vasaku jala kontsaga kindlat jalgealust otsides.

      „Seda sa ei tee,” sõnab Domina mõtlikult. „Ta on väga populaarne – tal on üle kahe tuhande venna ja nad kõik kuulutavad välja verivaenu sinu ja sinu omade vastu.” Ta naerab vaikselt. „Kas see poleks lõbus?” Ta kaaslane itsitab vandeseltslaslikult nagu emanda kaja. „Lase käia ja pilla ta käest, nukk. Võib-olla annan sulle edumaa.”

      Keeran Stone’i näoga naise poole ja uurin ta koljuköndi tagakülge. Hingekiip on paigas, just nagu ma arvasin, tema pahategusid jäädvustav ingel. Ajan kaks sõrmeküünt pikaks ja kougin selle pesast välja. Siis hoian seda tema silme ees. Ta huuled liiguvad veel: tore. „Vaata.” Nipsan selle tormisesse ja pilvisesse õhku meie hõljuva maailma ääre taga. „Ütle oma varukoopiale head aega, Stone.” Kui ta ka uue sisse paneb, läheb tal mälestuste kogumisega aega ja võtab kuid, enne kui vanemad kogemused – nagu see juhtum – hakkavad kiipi ladestuma. Kuni selle ajani ei saa ta kogemusi vendadele edasi anda. Lasen ta pea ettevaatlikult põrandale. „Kui sa mulle järele tuled ja ma sind uuesti tapan, võid ainult iseennast süüdistada.”

      Astun veel sammu tagasi ja paremat kätt on klaasuks.

      „Sa veel kahetsed,” ütleb pea hääletult, kui ma jalga lasen.

      ☼

      SEE POLE minusuguste jaoks õige koht. Ma pole mängur ja naudingud, mida siin pakutakse, pole suunatud sellistele nagu mina: ma olen endisaegne artefakt, kohatu ja vales ajas, üksildane ja üksinda. Suundun palee oksüdeerimistuuma poole, vihane ja hirmul. Leian hooldusõhulüüsi, mis on küllalt suur, et sealt läbi mahuksin, ja seda läbides lasen end üle vedela vee dušiga, loputan esindushilbud vahutava joaga maha. Sädelevad küüned ja tikk-kontsad tõmbuvad sisse, nibud ja häbemekarvad muutuvad jälle tavaliseks. Pikad punased juuksed ja näo jätan alles, sest mõne osata identiteedist on raske toime tulla, olgu see nii kallis kui tahes; aga õhulüüsi taga printeris ootab mind mõistlikum kehakate, mis sobib minu alandliku vabakutselise töötaja staatusega. Rääkisin tõtt, kui ütlesin Dominale, et olen vaba naine, aga vaid hädavaevu. Mu suguvõsa ja õed on vabad, aga sellepärast, et vabad oleme, oleme ühtlasi vaesed. Üks elu suurim iroonia.

      Mul pole praegu vahetus, aga juhutöid on saadaval, kui tahan. Siin elamise kulu kurnab mu ressursse, aga see on parem, kui olla pinnal, plindris mõnes kupliagulis, rentides oma närvisüsteemi välja süsiniku-sekvestratsioonijaama analüütikale. Peaksin tõesti leidma mõne rikša, mida vedada, aga olen ikka veel närvis kohtumisest Domina ja tema kõrilõikajaga. Niisiis suundun ühele Keskkonna alltasandile ja lähen Victorit otsima.

      Victor on džässklaver, ksenomorf, kellel on rasked ajad – südame, pea ja kätega keelpill ajast, mil autentsus oli suurmood. Tänapäeval on impro moest läinud, hakkab eputava eliidi maitsele vastu. Vale sorti meloodiat võib võtta kriitikana, aristod on kiired vihastama ja veel kiiremad oma au kaitsma. Niisiis töötab Victor päevase vahetuse ajal atmosfäärihoolduses ja öösiti korraldab hooldustunnelites liikuvaid helipidusid. Niisugused paigad on ikka meiega olnud, sellest ajast peale, kui mu Eluarmastuse sugu vana Maa peal kõndis, ja meie, kes me neid mäletame, hoiame traditsioone elus. (Me joome koguni etanooli vesilahuseid, ehkki mitte samal põhjusel.)

      Leian Victori sõlme rippuvast aurulukust ühe suure ekstraktorikontuuri all, mis oksüdeerimistsooni siseatmosfäärist sulfaate välja nõrutab. Ta on värvinud seinad süsimustaks, kasvatanud rea värvilisi tulesid ja pannud põranda pressima välja vahtpatju, mis jagavad selle pehme jalgealusega latriteks. Urgas on täna õhtul vaikne ja Milton – Victori puhutine kelner ja kuritöökaaslane – nühib loiult baariletti. „Kus boss on?” küsin ma tema kõrval seisma jäädes.

      „Boss on taga, tissivilgutaja.” Milton kõneleb rikkis häälel, kähisevalt ja katkendlikult. „Mes ma soole tuua võiks?”

      „Liitrine kann eripruuli. PEG jäta panemata.” Paljudele tõsistele joomaritele meeldib lisada rüüpesse sutsu polüetüleenglükooli, aga minu maitse jaoks teeb see joogi liiga magusaks.

      „Sinu mürk.” Milt kehitab ühte õlapaari ja toob kannu ette. „See teeb viis santiimi.”

      Panen ta arvele allkirja ja tassin kannu bossi juurde, kes istub ühes õdusas seinaäärses nišis ja toksib ühe käega oma klahve, ümber lugupidav publik, mis koosneb alakoormatud käsitolmuimejatest. „On hetk aega, Vic?” Istun tema vastas maha.

      Ta noogutab ja mängib rütmi rikkumata edasi. Käsitolmuimejad on lummatud; nad painutavad jalgu, nii et kõiguvad kohapeal küljelt küljele. Mõni neist kannab sillerdavat vormikesta, aga suurem osa vähenõudlikest koristajatest on paljad nagu päeval, mil nad paljundati ja kiibiti, mustad mitmejalgsed torud peaga, mis pole palju enamat kui narmalised voolikud, igaühel tipus paar väikest nööpsilma. „Ma ei oodanud sind täna õhtul,” möönab ta. „Mõtlesin, et pidutsed üleval koos chibi-sanidega. Tahad jämmida?”

      „Oleks tore, aga mitte praegu, Vic.” Vakatan viivuks, kuulates oma sisehääli. „Ma arvan, et pean jalga laskma.”

      „Aa. Oota korra.” Ta alustab pikka keerulist lõpusekventsi ja lõpetab oma viisi. Käsitolmuimejad ootavad pärast viimase noodi vaibumist mõne sekundi ja hakkavad siis innukalt üles-alla põrklema. „Pidage väheke vahet,” teatab ta neile. „Te olete suurepärane publik, aga ma pean end laadima.” Ta välgutab Miltonile märgutuld ja baari vastasseinas hakkavad varjatud kõlarid kordama üht varasemat improvisatsiooni. Jääme mõne hetkega omaette. Tolmuimejad tahavad kiiret stimuleerimist. „Kas asi on tõsine?” küsib ta. „Kui kaugele sa minna tahad?”

      Kaalun oma võimalusi. „Vist planeedilt ära.” Mu õed on peamiselt Maal; võimalik, et Veenusel olen ainus omasugune. „Ma solvasin aristot.”

      „Sa solvasid… kuidas?” nõuab ta. Ta kehakeel väljendab üllatust: ta toob klahvidel kuuldavale jada tõusvaid akorde.

      „Ma olin valel ajal vales kohas.” Võtan kannust pika sõõmu. Eripruulil on tugev väävlise ja siirupise alatooniga kreosoodimaitse, kange nätsuaroom, mille kohta keel väidab, et see oleks täiesti jälk, kui ma poleks oma haistmiselundeid Veenuse normide järgi sättinud. „Hmm, see on mõnus.” Üleval kasiinos oli suupisteid, puhastatud segusid rikastele gurmaanidele, aga Victori rüüp pakub lohutust.

      „See pole hea,” sõnab ta leebelt. „Kas sul on maailmaväliseks sõiduks raha?”

      Võtan veel ühe sõõmu. „See ongi probleem. Siin elamine on olnud kallim, kui ootasin. Ma ei taha oma