Ühe naise kiri. Valik novelle ja lühipalu. Оскар Лутс

kohkund hoidja, teatega, et kõlistatakse ja klopitakse, mis hirmus.

      „Vaadake, kes sääl on,“ vastab Remmelg, „aga kui peaks küsitama mind, siis ütelge, et pole kodus.“

      Tüdruk tõttab minema, aga laps vaatab isale küsivalt silmi ja ütleb:

      „Aga, isa, sa ju oled kodus.“

      Insener tunneb, kuidas veri talle palgesse tõuseb. Vaikib, mõtleb vastust, tunneb enesel viibivat lapse tarku silmi, häbeneb. Jah, ta on kodus küll, aga on oma väikse Silvia juures. Kui peaksid tulema võõrad onud või tädid, siis pole tal enam aega istuda Silviaga. Isa on kodus ainult Silviale, neile teistele mitte.

      „Aga, isa, siis ütle alati, et sind pole kodus, siis võid alati olla minuga.“

      „Seda pole tarvis, kui ema kodus on. Siis hoiab sind ema.“

      Hoidja tuleb tagasi ja teatab, et… keegi proua on küsind üht võõranimelist, üht inimest, keda siin majas ei elagi. Seejuures peegeldub tüdruku näol arusaamatu kohmetus, näib, otsekui oleks äkki jäänd töntsiks arult. Kui insener temale last sülle ulatab, langeb ta käest kokkukäänatud paberraha.

      See… see raha on temale saadetud tädilt… maalt… säält, kust ta pärit on.

      Aga usutlemisel tuleb ilmsiks, et on toodud üks kiri ja kästud edasi anda ainult prouale, mitte kellelegi teisele; ning säält see rahagi… meelehääks hoidjale, et teeks nii nagu öeldud. Kuid seda vannub tüdruk „püha jumala“ nimel, et tooja oli naiste rahvas, ja et see raha talle vägisi pihku pisteti.

      Insener võtab kirja, paneb enese ette lauale ja vajub mõttesse. Õigus, seni pole tal mingisugust põhjust oma naist kahtlustada truudusetuses, kuid ometi võib kõik olla. Tuuakse kiri ja kästakse edasi anda ainult naisele, mitte kellelegi teisele; tasuks „töö“ eest antakse raha… kuigi mitte palju, aga tüdrukuplikale küllalt. Niisugust lugu pole kunagi varemalt juhtund. Ja nüüd pidi see juhtuma just tänasel päeval!

      Võtab kirja, silmitseb halli, odavat ümbrikku ja käekirja. Aadress näib naisterahva kirjutatud olevat, kuid kes võib otsustada käekirja järele, mis on ümbrikkudel; teiseks, kes vastutab, et see pole moonutatud?