Ühe naise kiri. Valik novelle ja lühipalu. Оскар Лутс

käes, nimelt lõpeb juba homme tööde vastuvõtt ehituskomisjonis.

      Veel üks päev segamata tööd.

      Insener ärkab vara, riietub kähku, tunneb eneses haruldast töölusti nagu iga loov vaim õnnestand töö õnneliku lõpu eel. On vara, aga juba levinevad roosakad lapid läbi aiatihniku ümmarguste lillepeenrateni rõdu ees. Öövilus karastund õilmed helendavad viljapuil, eemalt lehvivad vahtra niisked lehed tõusvas kumas.

      Remmelg seisab mõne minuti rõdul, süütab paberossi ja läheb oma töötuppa. Homme tingimata tõuseb sama vara, ja siis on tal aega; siis kõnnib aias niikaua kui soovib ja tahab süveneda kevadhommiku illu.

      Töötab keskhommikuni. Töötab piinliku hoolega, kuid näeb, et tööd siiski on rohkem, kui eile arvas. Õieti ei tohiks oma toiminguid kunagi lükata üheteistkümnenda tunnini. Küürutab joonestus laua juures, ei märkagi, millal töötuba täitus päi kesesäraga ja tema kõrvale tuli väike laps, tema tütar, sama priske nagu see hommik.

      Paneb kõrvale joonelaua, tõstab kätele lapse, suudleb. Ja on õnne päikesesäralises toas.

      „Tule nüüd sööma, isa,“ kutsub laps.

      „On siis tõesti aeg juba nii kaugel?“ kohkub insener. „Mine, mine, laps; ma tulen kohe.“

      Veel see paar joont, siis muidugi läheb. Aga sääl välgatab pääs väike variant ühes detailis. Kas jõuab ümber töötada? Süveneb uuesti töösse, pakitsus hinges, otsaesine kibras; unustab hoopis, et teda kutsuti.

      Jälle avaneb uks ta seljataga, tuleb proua Remmelg hommikukleidis, natuke pahur.

      „Miks ei tule sa siis?“ küsib.

      „Silmapilk,“ vastab mees, märgates eneses väi kest rahutust. Teab: sääl ikka on rasked söögid ja kuum jook, mis teeb roidunuks ta ihu ja lõdvaks vaimu.

      „Vaata,“ ütleb naine, „sul oli aega mitu kuud, aga nüüd pole sul mahti süüagi.“

      „Tulen, tulen.“

      Naine lahkub sõnalausumata, kuid ukse sulgumisest kostavad pingutet närvid. Muidugi ei ihka Remmelg neid päevi tagasi, kus oli üksi oma tööga, kus võis n.-ö. vabalt elada ja tegutseda, kuid siiski, siiski… miks surutakse tema päevatoimingud nüüd nii kindlasse programmi? Eriti täna? Naine teab, kui palju on kaalul.

      „Miks sööd täna nii vähe?“ küsitakse talt pruukostil.

      „Ei taha rohkem. Mul on palav.“

      „Hm,“ muigab naine. „Sul on hirm, et ei jõua valmis oma kavandiga.“

      „Jõuan… kui mind ei eksitata. Ma ei kõnele sel lest, et mind kutsusid praegu, vaid palun endale rahu kogu päevaks. Kui peaks tulema keegi, kes minuga kõnelda tahab, sellele ütle, et mul pole täna minutitki aega. Homme olen täiesti vaba.“

      Heidab naisele sõbraliku pilgu, silitab lapse pääd, läheb tagasi oma töötuppa. Aga teda saadab uksekella helin. Keegi tuleb väljast, kuid loodetavasti ei puutu see käik temasse – naine kindlasti on nii tark, et kaitseb teda.

      Säälsamas koputatakse uksele, tuleb sisse naaber siitsamast majast ja värvikindel poliitikamees, kõneleb ministeeriumi kriisist, kirub vastasparteisid.

      „Vabanda,“ küsib Remmelg, „kas naine ei ütlend sulle, et…“

      „Jaa, jaa, ma tean. Aga ma lähen ju kohe ära. Ära tee end nii tähtsaks.“

      „Ma ei teegi end tähtsaks, vaid pean tähtsaks oma tööd.“

      „Tubli. Aga kes jätab siis oma tähtsa töö viimseks veerandiks?“

      „Ongi valmis, ainult tänast päeva on veel vaja.“

      Naaber silmitseb joonestust, pärib üht-teist ja järsku leiab ühe punkti, mis talle sugugi ei meeldi.

      „Ometi peaksid aru saama, et mul on täiesti võimata nüüd veel midagi põhjalikumalt muuta. Muu seas olen ma selle konstruktsiooniga ise väga rahul.“

      „Jaa, paberil on ju kõik väga ilus. Ma pole asjatundja, aga kuidas tahad näiteks…“

      Siin esitab naaber mitu küsimust, mis ta mitte ei teeks, kui tunneks ehitustehnika algõpetust. Insener ohkab ja raputab pääd. Teab, naaber pole halb inimene, aga nüüd võiks ta teda lüüa. Vaatab tasku kella, jälle raputab pääd.

      „Ma näen, ma näen,“ ütleb külaline, „et tahad minust igal tingimusel lahti saada. Olgu siis. Aga neist paarist minutist, mis sul ära viitsin, ei peaks sul tõesti nii kahju olema. Näen täna esimest korda, et sul on üsna raske karakter.“

      Avab ukse, tahab minna, kuid tema viimaseid sõnu on kuulnud proua Remmelg, kes sama ust praegu tahtis avada teiselt poolt.

      „Teil on õigus, naaber,“ kinnitab, „minu mehel on tõesti väga raske karakter. Arvan, ta varsti hävitab kõik meie tutvused. Varsti enam ei julge keegi oma jalga üle meie läve tõsta.“ Ja kui naaber on lahkund: „Sul peaks häbi olema, inimene! Mis oleksid jõudnud teha selle paari minutiga, mis ta su toas oli?“

      „Aga kes ütleb sulle, et ma pääle seda paari minutit kohe jälle tööle võin hakata?“

      „Miks siis mitte? Või pead igakord enne paastuma ja palvetama, kui tsirkli kätte võtad? Sul oli mitu kuud aega, miks lükkasid kõik viimse päevani?“

      „Naine, sa ei tunne minu tööd. Võib-olla tegin ka nende kuude jooksul midagi.“

      “Tubli, tubli. Ma ei taha sinuga vaidlema hakata, muidu ütled, et minagi sind eksitan. Nüüd anna mulle raha. Seda, mis mulle andsid eile, on vähe.“

      „Teen kõik, annan kõik, anna mulle vaid rahu sel päeval.“

      „Seda pead sa saama. Ainult ütle mulle veel enne, kui palju peame ostma loterii pileteid – sääl on üks inimene, pakub.“

      „Osta mõni.“

      „Ah, jaa – mis soovid lõunaks? Lähen praegu turgu.“

      „See on tähtsuseta.“

      „Aga tead, ma kuidagi ei tahaks võtta kaasa meie Silviat: mul on täna nii palju käike; ta väsib ära ja eksitab mind. Vast oled nii lahke ja vahel vaatad aeda, ta mängib sääl hoidjaga. Tüdruk näib lapsele sõbralik, kuid siiski… ta on noor ja natuke tuim. Kas oled sellega nõus?“

      „Jah.“

      „Noh, siis nägemiseni! Tänan! Tööta hoolega, nüüd loodetavasti ei tülita sind enam keegi. Kahju, et nii hiljaks jäid! Ja ettevaatust, ettevaatust naabritega! Olgugi, et ta on sinu sõber, kuid temastki võib saada vaenlane.“

      Naine läheb ajama oma rohkeid asju, insener surub käe otsaesisele, käib toas mõne korra edasi-tagasi ja pomiseb: „Mis siis saab, kui… kui see päev nii edasi kestab?“

      Ta on noores eas võidelnud raskustega, on ikka astund omal jalal, sellepärast on ta samm nüüd kindel. Suitsetab, sunnib end rahule, lohutab end järgmise päevaga, nagu kunagi leidis troosti tuleviku lootusist. Muu seas lepitab teda töögi olukorraga.

      Korraga kostab aiast lapse nutt. Kui haledasti mõistab nutta väike Silvia! Jah, see on Silvia hääl. Aga… tema pidi minema ja vaatama sinna aeda, sest… Nojaa, naist ju pole kodus.

      Rõdule ronib nutetud silmadega laps, nõuab ema. Hoidja kohmetu vaigistamine ei avalda ta pääle mingisugust mõju. Laps nõuab ema, kuid sirutab isalegi vastu oma pisikesed määrdund käed, mille selgadel on valged kublad. Laps on kukkund nõgestesse ja need vallatumad muidugi hammustavad seda valusamini, mida õrnem on ihu. Nüüd jäägu hoidja esiti siia, kuni ta viib lapse oma tuppa ja rahustab teda. Aga ta ei tohi avada välisust, kõlistatagu või tundide kaupa. Pereproua tuleb ise – tal on võti.

      Viib tütre oma töötuppa, näitab joonestusi, seletab nagu täiskasvanule,