Baltimore´ide raamat. Joel Dicker

ei suutnud ma isegi paigal püsida. Kiidetud olgu meie maa nimel surnud sõdurid, kiidetud olgu Martin Luther King, et ta oli nii hea mees, kiidetud olgu meie ausad ja vaprad presidendid, kes kinkisid meile vaba päeva veebruari kolmandal esmaspäeval!

      Et päeva juurde võita, olin saanud vanematelt loa ära sõita kohe pärast kooli. Kui tunnid olid viimaks lõppenud, kihutasin koju nagu välgunool, et asjad kokku panna. Kui kott oli valmis, ootasin, et ema töölt koju jõuaks ja mu Newarki jaama viiks. Istusin niheledes esikutoolil, kingad jalas ja jakk seljas. Kui mina olin valmis varem, siis ema jõudis ikka kohale lubatust hiljem. Ajaviiteks vaatasin mõlema perekonna fotosid enda kõrval esikulaual. Mulle tundus, et meie olime sama tuhmid, kui nemad olid säravad. Ometi oli mu elu Montclairis, New Jersey kenas eeslinnas, igati hea, täis rahu ja õnne. Mul ei olnud millestki puudust. Ometi ei olnud meie autod minu silmis nii läikivad ega meie vestlused nii vaimukad, meie päike ei säranud sama eredalt ja õhk ei olnud sama puhas.

      Siis kuulsin ema auto signaali. Tõttasin õue ja ronisin vanasse Honda Civicusse. Ta värskendas parasjagu oma küünelakki, jõi papptopsist kohvi, sõi võileiba või täitis reklaamlehte. Vahel kõike korraga. Ta oli elegantne, alati klanitud. Ilus, kenasti mingitud. Kuid töölt naastes oli ta jaki alla jäänud rinnasilt tema nimega, mille allserva oli kirjutatud „Teie teenistuses“, mis oli minu arvates kohutavalt alandav. Baltimore’id oli need, keda teenindati, meie olime teenindajad.

      Heitsin emale ette hilinemist, ta palus vabandust. Ma ei andnud andeks ja ta sasis hellalt mu juukseid. Ta tegi mulle musi, jättes mu põsele huulepulgajälje, mille ta kohe armastusest tulvil liigutusega ära pühkis. Siis viis ta mu jaama, kus ma pidin minema varaõhtuse Baltimore’i rongi peale. Teel ütles ta mulle, et armastab mind ja tunneb minust juba puudust. Enne kui ta lasi mul vagunisse minna, ulatas ta mulle paberkoti võileibadega, mis olid ostetud samast kohast, kust ta endale kohvi ostis. Seejärel sundis ta mind lubama, et olen viks ja viisakas. Ta embas mind, pistis mulle samal ajal taskusse 20-dollarilise rahatähe ja ütles: „Ma armastan sind, kiisupoeg.“ Seejärel tegi ta mulle põsele kaks musi, vahel ka kolm või neli. Ta ütles, et ühest ei piisa, samas kui minu jaoks oli seegi liig. Kui ma sellele praegu mõtlen, kahetsen, et ei lasknud endale iga kord, kui ma ära sõitsin, teha kümmet musi. Ma kahetsen koguni, et ma nii tihti ära sõitsin. Ma kahetsen, et ma ei tuletanud endale meelde, kui üürike aeg on meile antud emadega olemiseks, ja et ma ei korranud endale piisavalt: armasta oma ema!

      Vaevu kaks tundi rongis, ja juba jõudsingi Baltimore’i keskjaama. Viimaks ometi võis perekonnavahetus alata. Heitsin seljast Montclairide liiga kitsa rüü ja võtsin ülle Baltimore’ide kanga. Ta ootas mind videvikutunnil perroonil. Kaunis nagu kuninganna, särav ja elegantne nagu jumalanna, naine, kelle kuju ilmus vahel häbitult mu noorikuunedesse – minu tädi Anita. Jooksin tema juurde, embasin teda. Tunnen praegugi tema kätt oma juustes, tunnen tema keha minu oma vastas. Kuulen tema häält ütlemas: „Kulla Markie, mul on nii hea meel sind näha!“ Ma ei teagi, miks, aga tihti tuli just tema mulle vastu, üksi. Ilmselt sellepärast, et onu Saul lõpetas töö üldiselt hilja ja Hillelit ja Woodyt ei hakanud ta arvatavasti lihtsalt kaasa tirima. Mina nautisin võimalust kohtuda temaga nagu kallimaga – mõni minut enne rongi kohalejõudmist kohendasin riideid ja kammisin aknapeegelduses juukseid ning kui rong viimaks peatus, astusin peksleva südamega maha. Petsin oma ema teisega.

      Tädi Anita sõitis musta BMW-ga, mille hind võis võrduda minu mõlema vanema aastapalgaga. Sellesse istumine kujutas ülemineku esimest etappi. Hülgasin korralageduses Civicu ning andusin selle luksuse ja modernsuse järele karjuva ruumika auto imetlemisele, samal ajal kui sõitsime kesklinnast šikki Oak Parki rajooni, kus nad elasid. Oak Park oli omaette maailm: kõnniteed olid seal laiemad, tänavaid ääristasid vägevad puud. Majad olid üks suurem kui teine, väravad võistlesid oma arabeskidega ja müürid tundusid mõõtmatud. Inimesed, kes seal ringi jalutasid, olid kenamad, nende koerad olid peenemad, tervisejooksjad sportlikumad. Kui meie elurajoonis Montclairis olid vaid külalislahked majad, mille aedu ei ümbritsenud ükski piire, siis Oak Parki elamuid kaitsesid enamasti hekid ja müürid. Rahulikel tänavatel tiirutasid oranžide vilkuritega turvafirmaautod, mille kerele oli kirjutatud „Oak Parki patrull“ ja mis hoolitsesid elanike turvatunde eest.

      Sõit läbi Oak Parki koos tädi Anitaga käivitas minus teise üleminekufaasi – tundsin end ülimana. Kõik tundus mulle enesestmõistetav – auto, ümbruskond, minu sealviibimine. Oak Parki patrullijatel oli kombeks elanikke kohates neile põgusalt viibata, ja nood vastasid. Käeviibe kinnitamaks, et kõik on hästi ja rikaste hõim võib rahumeeli ringi patseerida. Kui kohtasime esimest patrullautot, siis korrapidaja viipas, Anita vastas talle ja mina kiirustasin sama tegema. Olin nüüd üks nende seast. Koju jõudes vajutas tädi Anita kaks korda autosignaali, et teatada meie saabumisest, ja avas siis puldinupust värava kaks teraslõuga. Ta sõitis mööda sissesõiduteed edasi ja sisenes neljakohalisse garaaži. Olin vaevu autost välja roninud, kui majauks rõõmsa kära saatel avanes ja seal nad olidki – erutatult karjudes tormasid minu poole Woody ja Hillel, vennad, keda elu ei olnud tahtnud mulle kinkida. Iga kord, kui ma nende majja astusin, vaatasin ringi imetleval pilgul – kõik oli ilus, luksuslik, kolossaalne. Nende garaaž oli sama suur kui meie elutuba. Nende köök oli sama suur kui meie maja. Nende vannitoad olid sama suured kui meie magamistoad ja magamistube oli neil piisavalt, et mahutada ära mitu põlvkonda.

      Iga sealviibimine ületas eelmise ja üksnes kasvatas mu imetlust onu ja tädi vastu ning eelkõige tugevdas täiuslikku keemiat Hilleli, Woody ja minu gängis. Nad olid nagu minu liha ja veri. Meile meeldisid samad spordialad, samad näitlejad, samad filmid, samad tüdrukud, ja mitte sellepärast, et me oleksime jõudnud ühisele arusaamale või seda arutanud, vaid igaüks meist oli lihtsalt teiste pikendus. Me trotsisime loodust ja teadust: meie esivanemate puudel ei olnud sama tüvi, kuid järgnevused meie geeniahelates olid ometi samad. Vahel käisime vaatamas tädi Anita isa, kes elas vanadekodus – surnute majas, nagu meie seda kutsusime – , ja ma mäletan, kuidas tema pisut seniilsed ja logiseva mäluga sõbrad uurisid ikka ja jälle Woody päritolu kohta, ajades meid omavahel segamini. Nad osutasid oma kõvera sõrmega talle ja esitasid häbitult ikka sama küsimuse: „Kas see seal on Baltimore’i Goldman või Montclairi Goldman?“ Kui vastajaks oli tädi Anita, selgitas ta neile hellusest tulvil häälel: „See on Woodrow, Hilli sõber. Ta on see poiss, kelle me enda juurde võtsime. Igati armas.“ Enne kui ta seda ütles, vaatas ta alati, et Woody ei viibiks samas ruumis, kuna ta ei tahtnud teda haavata, olgugi et tädi häälest oli kohe aru saada, et ta on valmis armastama seda poissi nagu oma poega. Woodyl, Hillelil ja minul oli samale küsimusele vastus, mis tundus meile tõele lähemal. Ja kui noil talvedel haarasid veidralt vanaduse järele lehkavates koridorides meie riietest kinni krimpsus käed ja meilt nõuti, et teeksime teatavaks oma nimed, korvates nii põdurate ajude paratamatut kulumist, vastasime meie: „Ma olen üks Goldmanide kolmest nõost.“

      Keset pärastlõunat tuli mind tülitama mu naaber Leo Horowitz. Ta muretses, sest ei olnud mind terve päev silmanud, ja tuli vaatama, kas kõik on hästi.

      „Kõik on hästi, Leo,“ kinnitasin ukselävel.

      Ilmselt tundus talle imelik, et ma teda sisse ei kutsu, ja ta hakkas kahtlustama, et varjan tema eest midagi. Ta ei jätnud jonni.

      „Olete kindel?“ küsis ta uuesti uudishimulikul toonil.

      „Täiesti. Ei midagi erilist. Ma teen tööd.“

      Äkki nägi ta minu selja taga Duke’i, kes oli ärganud ja tahtis vaadata, mis toimub. Leo silmad läksid suureks.

      „Marcus, mida see koer teie juures teeb?“

      Lõin pilgu häbist maha.

      „Ma laenasin teda.“

      „Kuidas, palun?“

      Kutsusin ta kiiresti sisse ja sulgesin tema järel ukse. Keegi ei tohtinud seda koera minu juures näha.

      „Ma tahtsin minna Alexandrat vaatama,“ selgitasin. „Ja nägin, kuidas koer aiast välja tuli. Mõtlesin, et toon ta õige siia, hoian teda päeval siin ja viin õhtul koju, öeldes, et ta tuli ise minu juurde.“

      „Te