Baltimore´ide raamat. Joel Dicker

Legendre’iga, kes ilmuski parasjagu tema selja taha.

      „Te leidsite Duke’i üles! Me oleme teda eilsest saati taga otsinud! Alex oli juba täiesti endast väljas. Aitäh!“

      Ta ulatas mulle tervituseks käe. Märkasin, kuidas tema biitseps kokku tõmbub, kui ta raginal mu sõrmelülisid pigistas. Olin Kevinit näinud üksnes kõmulehtedes, mis kommenteerisid väsimatult tema suhet Alexandraga. Ta oli häbitult kena mees. Veel kenam kui piltidel. Ta silmitses mind hetke uudishimulikult ja küsis:

      „Kas ma tunnen teid?“

      „Minu nimi on Marcus. Marcus Goldman.“

      „Kirjanik, eks?“

      „Just.“

      „Ma lugesin teie viimast raamatut. Alexandra soovitas seda mulle, talle väga meeldib teie looming.“

      Mul oli raske uskuda, et see kõik on tõsi. Olin leidnud üles Alexandra – tema kallima juurest. Kevin, kes ei olnud toimunust aru saanud, tegi mulle ettepaneku õhtusöögile jääda ja ma nõustusin meeleldi.

      Küpsetasime terrassile üles pandud tohutul grillil steigilahmakaid. Ma ei olnud Kevini sportlasekarjääri viimaseid arenguid jälginud; arvasin, et ta on endiselt Nashville Predatorsi kaitsemängija, aga suviste ümberkorralduste käigus oli ta palganud hoopis Florida Panthers. Maja kuulus talle. Ta elas nüüdsest Boca Ratonis ja Alexandra oli järgmise plaadi lindistamisse tekkinud pausi ära kasutades talle külla sõitnud.

      Alles õhtusöögi lõpus jõudis Kevinile kohale, et me tunneme Alexandraga teineteist hästi.

      „Kas sa oled New Yorgist?“ küsis ta minult.

      „Jah. Ma elan seal.“

      „Mis sind Floridasse tõi?“

      „Mul on juba mitu aastat kombeks siin käia. Mu onu elas Coconut Grove’is ja ma käisin tal tihti külas. Ostsin hiljuti Boca Ratoni maja, üsna siia lähedale. Tahtsin rahulikku kohta, kus kirjutada.“

      „Kuidas su onul läheb?“ uuris Alexandra. „Ma ei teadnudki, et ta Baltimore’ist ära kolis.“

      Hiilisin tema küsimusest kõrvale ja vastasin napisõnaliselt:

      „Ta kolis Baltimore’ist ära pärast suurt tragöödiat.“

      Kevin osutas meile kahvliotsaga, ilma et oleks sellest ise aru saanud.

      „Kas ma kujutan seda ette või te tunnete juba varem?“ küsis ta.

      „Ma elasin mõned aastad Baltimore’is,“ selgitas Alexandra.

      „Ja minu pere elas ka osaliselt Baltimore’is,“ jätkasin mina. „Täpsemalt toosama onu oma naise ja lastega. Nad elasid Alexandra ja tema perega ühes kandis.“

      Alexandra pidas paremaks üksikasjadesse mitte laskuda ja me vahetasime teemat. Kuna olin tulnud jalgsi, pakkus Alexandra pärast õhtusööki, et viib mu koju.

      Autos temaga kahekesi jäänud, tundsin meie vahel kohmetust. Lõpuks ütlesin:

      „Täitsa lõpp, sinu koer pidi minu juurde tulema, et …“

      „Ta läheb tihti hulkuma,“ vastas ta.

      Mul jätkus maotust nalja heita.

      „Äkki talle ei meeldi Kevin.“

      „Ära hakka, Marcus.“

      Tema toon oli järsk.

      „Ära ole selline, Alex …“

      „Milline?“

      „Sa tead väga hästi, mida ma silmas pean.“

      Ta jättis auto äkitselt keset teed seisma ja vaatas mulle pinevalt otsa.

      „Miks sa mulle seda tegid, Marcus?“

      Ma vaevu talusin tema pilku. Ta karjus:

      „Sa hülgasid mu!“

      „Anna andeks. Mul olid omad põhjused.“

      „Põhjused? Sul ei olnud mitte ühtegi põhjust kõike kukele saata!“

      „Alexandra, nad … nad on surnud!“

      „Ja siis? Kas see on minu süü?“

      „Ei,“ vastasin. „Ma kahetsen. Ma kahetsen kõike.“

      Järgnes rusuv vaikus. Ma ei öelnud enam muud, kui jagasin vaid juhtnööre, kuidas minu koduni jõuda. Kui olime maja ees, ütles ta mulle:

      „Aitäh Duke’i eest.“

      „Mul oleks hea meel sind uuesti näha.“

      „Minu arvates on parem, kui me jätame asja sinnapaika. Ära tule enam tagasi, Marcus.“

      „Kevini juurde?“

      „Minu ellu. Palun ära tule tagasi mu ellu.“

      Ta sõitis minema.

      Mul ei olnud tahtmist koju minna. Autovõtmed olid mul taskus ja ma otsustasin ühe tiiru teha. Sõitsin Miamini ja kulgesin pikemalt mõtlemata läbi linna kuni rahuliku Coconut Grove’i piirkonnani, kus parkisin auto onu maja ette. Ilm oli soe ja ma astusin välja. Toetusin seljaga vastu autot ja jäin väga pikaks ajaks maja silmitsema. Mul tekkis tunne, nagu oleks ta seal, nagu tajuksin tema lähedust. Ma oleksin tahtnud onu Sauliga taas kohtuda, aga selleks oli üksainus võimalus. Temast kirjutada.

      Saul Goldman oli mu isa vend. Enne suurt tragöödiat, enne sündmusi, millest valmistun teile jutustama, oli ta – kui kasutada mu vanavanemate sõnu – „väga tähtis mees“. Ta juhtis üht Baltimore’i kõige mainekamat advokaadibürood ja tegeles tänu suurele kogemustepagasile kõige kuulsamate kaasustega kogu Marylandis. Tema käes oli Dominic Pernelli juhtum. Tema käes oli Baltimore’i ja Morrise vaheline juhtum. Tema käes oli Sunridge’i illegaalsete müükide juhtum. Baltimore’is tundsid teda kõik. Ta figureeris ajakirjanduses ja televisioonis ning ma mäletan, kuidas see mulle kunagi tohutult muljet avaldas. Ta oli abiellunud oma nooruspõlve armastusega, kellest minu jaoks sai tädi Anita. Minu kui lapse silmis oli ta kõige kaunim naine ja kõige hellem ema. Ta oli arst, Johns Hopkinsi haigla onkoloogiaosakonna juhtivspetsialist, riigi üks kõige mainekamaid doktoreid. Koos said nad imelise poja, Hilleli – hea südamega ja äärmiselt intelligentse poisi, kellega mul oli vaid mõni kuu vanusevahet ja kellega mul tekkisid vennalikud suhted.

      Mu nooruspõlve kõige kaunimad hetked möödusid nende seltsis ja pikka aega kutsus juba ainuüksi nende nime kuulmine minus esile pöörase uhkuse- ja õnnetunde. Nad tundusid mulle paremad kõigist perekondadest, keda olin tundnud, kõigist inimestest, keda olin kohanud – nad olid õnnelikumad, veatumad, ambitsioonikamad ja austatumad kui teised. Pikka aega näitas elu, et mul on õigus. Nad oleksid pärinenud justkui mingist teisest dimensioonist. Mind lummas hõlpsus, millega nad läbi elu liikusid, mind pimestas nende sära, mind võlus nende jõukus. Imetlesin nende olekut, vara, ühiskondlikku positsiooni. Nende tohutut maja, nende luksusautosid, nende suvekodu Hamptonsis, nende korterit Miamis, nende traditsioonilisi märtsikuiseid suusapuhkusi Briti Columbias Whistleris. Nende lihtsust ja õnne. Nende heatahtlikkust minu vastu. Nende imelist üleolekut, mis lihtsalt pani neid imetlema. Nad ei kutsunud esile kadedust – nad olid liiga võrreldamatud, et neid kadestada. Jumalad olid neid õnnistanud. Pikka aega uskusin, et nendega ei juhtu kunagi midagi halba. Pikka aega uskusin, et nad on surematud.

      2

      Pärast juhuslikku kohtumist Alexandraga istusin terve järgmise päeva töötoas. Väljas käisin vaid korra, et varahommikuses jaheduses järve ääres tervisejooksu teha.

      Teadmata veel, mida nendega peale hakata, asusin tegema märkmeid Baltimore’i Goldmanide loo olulisemate seikade kohta. Joonistasin alustuseks meie sugupuu, enne kui taipasin, et selle juurde peaks lisama mõned selgitused, eriti seoses Woody