Baltimore´ide raamat. Joel Dicker

on võimatu.“

      „Miks?“

      „See peab tulema teie seest.“

      „Igatahes proovige oma raamatus mitte rääkida Boca Ratonist, ma palun. Mul ei ole tarvis, et kõik teie lugejad siia jõlkuma tulevad, et näha, kus te elate.“

      Naeratasin ja ütlesin:

      „Ideed ei ole vaja otsida, Leo. See tuleb ise teie juurde. Idee on sündmus, mis võib aset leida iga hetk.“

      Kuidas võisin ma teada, et just see leidiski aset samal hetkel, kui ma need sõnad välja olin öelnud? Nägin järve ääres uitava koera siluetti. Lihaseline, kuid sale kere, terava tipuga kõrvad, koon rohus. Läheduses ei olnud ainsatki jalutajat.

      „Tundub, et see koer on üksi,“ ütlesin.

      Horowitz tõstis pea ja vaatas uitavat looma.

      „Siin ei ole hulkuvaid koeri,“ teatas ta.

      „Ma ei öelnudki, et see on hulkuv koer. Ma ütlesin, et ta jalutab üksi.“

      Mulle väga meeldivad koerad. Tõusin toolilt, tõstsin käed kummalegi poole suud ja vilistasin, et ta meie juurde tuleks. Koer kikitas kõrvu. Vilistasin uuesti ja ta pistis meie suunas jooksu.

      „Te olete hull,“ torises Leo. „Kust te teate, et see koer ei ole marutaudis? Teie kord.“

      „Ei teagi,“ vastasin ja liikusin oma vankriga hajameelselt edasi.

      Horowitz koristas mu lipu teelt, karistades mind mu ülbuse eest.

      Koer jõudis terrassini. Kükitasin tema juurde. See oli suuremat sorti isane koer, tumeda karvaga, mustade rõngastega silmade ümber ja pikkade hülgevurrudega. Ta surus pea vastu mind, ma silitasin teda. Ta tundus olevat väga sõbralik. Tundsin kohe, kuidas meie vahel tekib side, see oli nagu armastus esimesest silmapilgust, ja need, kes koeri tunnevad, teavad, millest ma räägin. Kaelarihma tal ei olnud, mitte midagi, mis aidanuks kindlaks teha tema päritolu.

      „Kas te olete seda koera varem näinud?“ küsisin Leolt.

      „Mitte kunagi.“

      Terrassi läbi uurinud, läks koer minema, ilma et saanuksin teda kinni hoida, ning kadus palmide ja põõsaste vahele.

      „Ta nagu teaks, kuhu ta läheb,“ ütles Horowitz. „Ilmselgelt mõne naabri koer.“

      Sel õhtul tõmbus ilm väga süngeks. Leo lahkudes võis pimedusest hoolimata näha ähvardavat taevast. Õige pea puhkeski äge torm, mis pildus järve kohal vägevaid välgatusi, enne kui pilved rebenesid ja päästsid valla paduvihma. Kesköö paiku, kui ma elutoas lugesin, kuulsin terrassilt klähvimist. Läksin vaatama, mis seal toimub, ja nägin läbi klaasukse sama koera, karv läbimärg ja olemine õnnetu. Avasin ukse ja koer lipsas kohe tuppa. Ta vaatas mulle anuvalt otsa.

      „Ära muretse, sa võid siia jääda,“ ütlesin talle.

      Andsin talle juua ja süüa kahest nõust, mis olid tegelikult potid, istusin tema kõrvale, et ta vannilinaga ära kuivatada, ja siis silmitsesime koos mööda aknaklaase alla nirisevat vihma.

      Öö veetis ta minu juures. Järgmisel hommikul ärgates leidsin ta köögi kivipõrandalt, kus ta rahulikult magas. Meisterdasin talle nöörist oheliku, mis oli kõigest ettevaatav abinõu, sest ta järgnes mulle niigi rahumeeli, ja me läksime tema peremeest otsima.

      Leo jõi oma majaesisel terrassil kohvi, „Vihik nr 1“ lootusetult tühja lehe kohalt lahti.

      „Mis te selle koeraga seal jändate, Marcus?“ küsis ta, kui nägi, et utsitan koera auto pagasiruumi ronima.

      „Ta tuli öösel minu terrassile. Kuna õues oli torm, lasin ta sisse. Mulle tundub, et ta on kodust ära jooksnud.“

      „Ja kuhu te siis lähete?“

      „Ma panen poodi kuulutuse.“

      „Te tõepoolest ei tee kunagi tööd.“

      „Praegu teen ju.“

      „Ärge siis endale liiga tehke, sõbrake!“

      „Luban, et ei tee.“

      Kui olin kahesse lähimasse supermarketisse kuulutuse üles pannud, läksin koeraga natukeseks Boca Ratoni peatänavale jalutama, lootes, et keegi tunneb ta ära. Asjata. Lõpuks suundusin politseijaoskonda, kust mind suunati loomaarstikabinetti. Vahel on koertel kiip, mis aitab omaniku kindlaks teha. Temal seda ei olnud ja loomaarst ei saanud mind aidata. Ta pakkus, et võib koera varjupaika saata, millest ma keeldusin, ja läksin koju tagasi, kaasas uus kaaslane, kes – tuleb tunnistada – oli oma imposantsele kogule vaatamata eriliselt malbe ja kuulekas.

      Leo varitses mind oma maja terrassilt. Nähes mind saabumas, tõttas ta minu poole, vehkides äsja väljaprinditud lehtedega. Ta oli hiljuti avastanud Google’i otsingumootori võlud ja toksis sinna iga natukese aja tagant küsimusi, mis tal peas keerlesid. Temasugusele akadeemikule, kes oli tubli osa elust veetnud raamatukogudes viiteid otsides, avaldas algoritmide maagia erilist mõju.

      „Uurisin natuke asja,“ ütles ta, nagu oleks just lahendanud Kennedy afääri, ja ulatas mulle kümmekond lehekülge, mille tõttu pidin ilmselt õige pea aitama tal printeri tahmakassetti vahetada.

      „Ja mida te siis avastasite, professor Horowitz?“

      „Koerad leiavad oma kodu alati üles. Mõned läbivad koju jõudmiseks tuhandeid miile.“

      „Mida te siis soovitate mul teha?“

      Leo tegi pähe elu näinud teadmamehe näo.

      „Järgnege koerale, mitte ärge sundige teda endale järgnema! Tema teab, kuhu ta läheb, teie mitte.“

      Mu naaber ei eksinud. Otsustasin nöörist valmistatud oheliku ära võtta ja koeral vabalt liikuda lasta. Ta hakkas sörkides minema, esiti järve äärde ja siis mööda jalgteed edasi. Läksime üle golfiväljaku ja jõudsime ühte teise, mulle tundmatusse elamurajooni, mis külgnes merekitsusega. Koer liikus mööda teed, pööras kaks korda paremale ja jäi lõpuks seisma värava ees, mille taga nägin uhket elamut. Ta istus ja haugatas. Lasin sisetelefoni kella. Mulle vastas naisehääl ja ma teatasin, et olen leidnud nende koera. Värav avanes ja koer lippas majani, silmanähtavalt rõõmus, et on koju tagasi jõudnud.

      Järgnesin talle. Maja paraadtrepile ilmus naisterahvas ja koer hüppas kohe õnnejoovastuses talle peale. Kuulsin naist teda nimepidi hüüdmas. Duke. Nad miilustasid hoogsalt ja ma läksin natuke lähemale. Siis tõstis naine pea ja mul vajus hämmastusest suu lahti.

      „Alexandra?“ suutsin viimaks öelda.

      „Marcus?“

      Ta oli sama jahmunud kui mina.

      Kohtasin teda uuesti nüüd, kaheksa aastat pärast suurt tragöödiat, mis oli meid lahutanud. Ta pungitas silmi ja kordas äkitselt hüüatusega:

      „Marcus, kas see oled sina?!“

      Ma olin paigale tardunud, keeletu.

      Ta jooksis minu juurde.

      „Marcus!“

      Siiras hellusehoos haaras ta mu näo käte vahele. Nagu ei suudaks temagi seda uskuda ja tahaks kindel olla, et see kõik on ikka päris. Ma ei saanud sõnagi suust.

      „Marcus,“ ütles ta, „ma ei suuda uskuda, et see oled sina.“

      Kui te ei ole just koopaelanik, olete kindlasti kuulnud Alexandra Neville’ist, viimaste aastate ühest kõige menukamast lauljannast ja muusikust. Ta oli iidol, keda rahvas oli väga pikka aega oodanud – naine, kes aitas plaaditööstuse uuesti jalule. Tema kolm albumit müüsid kokku 20 miljonit eksemplari, juba teist aastat järjest valis ajakiri Time ta kõige mõjukamate inimeste sekka ja tema isikliku varanduse suuruseks hinnati