Täheaeg 19. Pilvede sultan, Veenuse erinumber 2. Koostaja Raul Sulbi
Читать онлайн.| Название | Täheaeg 19. Pilvede sultan, Veenuse erinumber 2 |
|---|---|
| Автор произведения | Koostaja Raul Sulbi |
| Жанр | Контркультура |
| Серия | |
| Издательство | Контркультура |
| Год выпуска | 0 |
| isbn | 9789949661589 |
Karp oli lihtne ja kaunistusteta, Leah tegi selle lahti. Pakis oli suur köide. Ta võttis selle välja. Raamat oli köidetud paksu punasesse nahka ja ilma kirjadeta. Leah avas raamatu ja luges: «Giordano Bruno. Lõpmatusest, universumist ja maailmadest.» Ta naeratas raamatut sirvides. «Inglismaa esmaväljaande faksiimile?»
«Ma arvasin, et see võiks teile meeldida.»
«Võluv.» Ta pani raamatu karpi tagasi ja pistis karbi kaenla all. «Tänan teid.»
Lift tõusis sujuvalt ülespoole, oli raske uskuda, et läbisime kaks kilomeetrit vähem kui kolme minutiga. Uksed avanesid pärastlõuna kirkasse päikesevalgusesse. Olime kuppellinnas.
Linn kujutas endast vahu ja õhu fantaasiat. Kuigi see oli suletud kupli alla, oli ta nii suur, et kupli küljed näisid õhku haihtuvat, nagu oleks taevas katmata. Kõndisime läbi linna, vahid meie kõrval. Kõikjal oli parke, mõni vaid tilluke murulapp ümber ühe puu, mõni kõrgel, laiendatud sambapealsel kükitav mets, kust elegantselt kujundatud koskede kaskaad laskus alla avaratesse basseinidesse. Üles viisid õhus rippuvad valged teerajad, mis olid trossidega kinnitatud võimatult peenikeste talade külge. Kõikjal meie ümber sulises vesi ja laulsid linnud.
Jalutuskäigu lõpus avastasin, et mind oli Leah’st märkamatult, kuid väga tõhusalt lahku viidud. «Hei, mis juhtus doktor Hamakawaga?» küsisin.
Naistest koosnev auvahtkond ümbritses mind endiselt, kuid Leah ja poiss, kes oli Nordwald-Gruenbaumi pärija, olid kadunud.
«Meil on kahju,» vastas üks naistest, teistest ehk õige veidi pikem. «Ma usun, et ta viidi oma ruumidesse, et ta saaks veidi puhata, sest mõne tunni pärast esitletakse teda kõrgemale seltskonnale.»
«Ma peaksin olema koos temaga.»
Naine vaatas mind rahulikult. «Meile ei antud korraldust teid kaasa võtta. Ma ei usu, et te oleksite kutsutud.»
«Vabandage mind,» laususin. «Ma parem otsin nad üles.»
Naine astus sammu tagasi ja viipas linna poole. Kõnniteed looklesid selles kolmemõõtmelises labürindis kõikvõimalikes suundades. «Olge lahke, kui soovite. Meile öeldi, et võite linnas vabalt ringi liikuda.»
Ma noogutasin. Selgelt olid plaanid tehtud minuga arvestamata. «Kuidas ma saan temaga ühendust võtta?» küsisin. «Mis siis, kui ma soovin Leah’ga, doktor Hamakawaga rääkida?»
«Ärge muretsege, nad leiavad teid üles.» Pärast pausi ta lisas: «Kas soovite, et näitaksime teile teie peatuspaika?»
Hoone, kuhu mind viidi, oli üks neist kobaratest, mis näisid õhus rippuvat risti-rästi asetsevate kaablite toel. See oli paljudest majadest suurem. Ma olin harjunud elamismoodulite kitsaste tingimustega, seetõttu üllatas mind ruumide avarus.
«Tere õhtust, härra Tinkerman.» Mind tervitas pikk hiinlane, umbes viiskümmend aastat vana. Oletasin, et naine tema kõrval on ta abikaasa. Naine oli tükk maad noorem, kahekümnendate eluaastate alguses. Ta oli minu standardite jaoks pisut ülekaaluline, kuid olin tähele pannud, et siin oli see tavaline. Tema selja taha peitsid end kaks last, kes sealt välja piilusid ja uuesti varju tõmbusid. Mees ütles, et tema nimi on Truman Singh ja tema naise nimi Epiphany. «Ülejäänud pereliikmetega kohtute mõne tunni pärast, härra Tinkerman,» ütles mees naeratades. «Nad on praegu tööl.»
«Me mõlemad töötame Tema Kõrgeaususe heaks,» lisas Epiphany. «Carlos Fernando palus meilt abi teie majutamisel. Küsige julgesti, mida iganes vajate. Kulud katab Nordwald-Gruenbaum ja krediidilimiit,» ta naeratas, «on peaaegu piiramatu. Nagu võite isegi arvata.»
«Kas te teete seda sageli?» küsisin. «Majutate külalisi?»
Epiphany vaatas abikaasa poole. «Mitte eriti sageli,» ütles ta, «vähemalt mitte Tema Kõrgeaususe jaoks. Siiski, kui linnad hõljuvad teineteise naabrusesse, siis on palju edasi-tagasi käimist ja igaüks majutab aeg-ajalt külalisi.»
«Teil pole hotelle?»
Naine raputas pead. «Meil ei käi palju külalisi teistelt planeetidelt.»
«Te räägite Tema Kõrgeaususest?» sõnasin, «Peate silmas Carlos Fernandot? Rääkige mulle temast?»
«Aga muidugi. Mida te tahaksite teada?»
«Kas tõesti on see kõik,» ma viipasin käega linna poole, «tema oma? Kogu planeet?»
«Jah, linn kindlasti, tõepoolest. Ja samas ei.»
«Kuidas nii?»
«Linn on tema oma, see linn ja veel viis tuhat linna, kuid planeet? Võib-olla on, võib-olla ei ole. Nordwald-Gruenbaumi perekond väidab, et planeet kuulub neile, kuid tegelikkuses on sel väitel vähe kaalu. Omand võib käia planeedi pinna kohta, kuid taevas ei kuulu kellelegi. Linnad muidugi küll. Aga loomulikult ei valitse ta neid kõiki isiklikult.»
«Jah, loomulikult. Ma pean silmas, et ta on ju alles laps – tal kindlasti on eestkostjad või hooldajad või midagi taolist, kas pole?»
«Tõepoolest. Kuni ta saab täisealiseks.»
«Ja seejärel?»
Truman Singh kehitas õlgu. «See on kirjas esimese Nordwaldi testamendis. Nordwald-Gruenbaumi traditsioonide kohaselt saab see tema eraomandiks, kui ta saab täisealiseks.»
Nagu ma teada sain, hõljus Veenuse atmosfääris üksteist tuhat seitsesada kaheksa linna. «Tõenäoliselt pisut rohkemgi,» arvas Truman Singh. «Keegi ei pea järge. Leidub legende linnadest, mis laskuvad alla ega tule kunagi alumisest pilvemassiivist kõrgemale, jäädes alati varjatuks. Nii madalal ei saa elada – seal on liiga kuum, kuid juttudes väidetakse, et renegaatlinnades on tehnoloogiaid, mille abil kuumust tõrjuda. Ta kehitas õlgu. «Kes teab?» Igatahes teadaolevaist linnadest üle poole moodustasid Carlos Fernando pärandi, kas aktsiaosalusena, või osalise või täieliku omandina.
«Nordwald-Gruenbaum on hea omanik,» ütles Truman. «Pean ütlema, et nad saavad aru, et nende töötajad võivad lahkuda, ja kui vaja, siis teise linna kolida, aga nad ei tee seda.»
«Ja pole mingeid hõõrumisi?»
«Oh, kõigi sõltumatute linnade meelest on Nordwald-Gruenbaumil kaugelt liiga palju võimu.» Ta naeris. «Kuid nad ei saa sinna midagi parata, kas pole?»
«Nad võiksid võidelda.»
Truman Singh sirutas käe välja ja koputas keskmise sõrmega mulle kergelt otsaesisele. «See poleks eriti tark.» Ta tegi pausi ja jätkas aeglasemalt: «Me jagame siin sama ökoloogilist süsteemi – sõltumatud ja sultanaat. Me sõltume üksteisest. Sõltumatud võiksid kahtlemata sõja välja kuulutada, kuid lõpuks ei võidaks keegi.»
«Jah,» sõnasin. «Jah, saan aru. Hõljuvad linnad on ju muidugi väga haprad – üksainus auk gaasimahutis ja …»
«Me pole päris nii õrnukesed, kui te arvate,» vastas Truman Singh. «Teie, pean ütlema, olete harjunud konstrueeritud maailmadega, kuid need asuvad vaakumis, kus üksainus leke oleks katastroofiline. Siin, kas teate, ei ole rõhuerinevust välisatmosfääri ja elusfääri siseosa vahel, lekke korral imbub gaas välja väga aeglaselt. Isegi kui tuhat paneeli puruneksid, kuluks nädalaid, kuni linn vajuks liiga sügavale. Ja muidugi on meil turvameetmed, palju turvameetmeid.» Ta tegi pausi ja jätkas siis: «Sõja korral … me oleme kaitstud tavaliste hädaohtude eest, te ei pea neid kartma … kuid metastabiilsete pommide vastu … noh, nende vastu pole kaitset. Ei, ma pean ütlema, et see poleks sugugi hea.»
Järgmisel päeval suundusin välja otsima kohta, kuhu Leah oli viidud, kuid kuigi igaüks, kellega ma kohtusin, jäi laitmatult viisakaks, ei saatnud mu otsinguid edu. Vähemasti hakkasin ümbruskonnas pisut orienteeruma.
Esimene asi, mida