Täheaeg 19. Pilvede sultan, Veenuse erinumber 2. Koostaja Raul Sulbi

noviitsi paljaksaetud pea ja safrankollase rüüga, tervitas meid laeva sisenemisel ning teatas meile viisakalt, kuid kindlalt, et meeskonnaliikmed ei võta täita reisijate korraldusi. Me pidime jääma reisijatele määratud ruumidesse ja meid toimetatakse Veenusele. Meeskond oli majutatud reisijatest eraldi ja me ei pidanud neid teekonna vältel nägema ega kuulma.

      «Hästi,» oli ainus kommentaar Leah’lt.

      Kui olime pardale asunud ja laev alustas kiiret sööstu Veenuse orbiidi poole, otsis Leah endale kajutitest väikseima ja sulgus sinna.

      Leah Hamakawa oli töötanud Plejaadide instituudi heaks kakskümmend aastat. Ta oli nendega ühinenud noorelt, juba teismelisena – palju varem, kui mina temaga kohtusin – ja ma teadsin ta eelnevast elust väga vähe, peale selle, et ta oli orb. Tema ainus perekond oli instituut.

      Mõnikord mulle tundus, et on kaks erinevat Leah’d. Üks oli häbelik ja lapselik ning janunes armastuse järele. Teine oli külm ja professionaalne ning talus vaevu, et teda puudutati, ning vihkas – või ehk põlgas – inimesi.

      Mõnikord ma küsisin endalt, kas talle oli ehk lapsena hirmsasti liiga tehtud. Ta ei rääkinud kunagi suureks kasvamisest ega maininud oma vanemaid. Korra ma küsisin, kuid ta vastas vaid, et on kõik selja taha jätnud ja et see kõik oli väga ammu.

      Ma ei teadnud kunagi, mis kirjas ma tema juures olin. Mõnikord mulle peaaegu tundus, et ta armastab mind, kuid ei suuda seda välja öelda. Teinekord käitus ta möödaminnes nii mõtlematult, et uskusin teda võtvat mind vaid tehnilise assistendina, eristamatuna mis tahes muust tehnikust. Vahel ei saanud ma aru, miks ta üldse mu seltskonda talub.

      Needsin endamisi oma argpükslikkust, mis ei lasknud mul seda temalt küsida.

      Kui Leah oli kajutisse sulgunud, asusin laeva uurima. Kõik kajutid olid sfäärikujulised, üheainsa topeltklaasidega kaheksanurkse vaateaknaga kajuti välimises seinas. Kajutites leidus kõikvõimalikke luksusi, isegi tualettruumid, mis asusid eraldi väiksemates sfäärides, kabiinidega, kus pihustitest pritsiti kehale päris vett.

      Kümme tundi pärast starti polnud Leah ikka veel välja tulnud. Ma leidsin teise kajuti ja läksin magama.

      Kahe päeva pärast valdas mind tüdimus. Ma olin lahti võtnud kõik, mida lahti võtta sai, uurinud tööprintsiipi ja tagasi kokku pannud. Kõik oli suurepärases töökorras, polnud midagi, mis nõudnuks putitamist.

      Kuigi mul polnud palju asju kaasas, olin siiski endaga võtnud virtuaalkontori. Ühendusin raamatukoguhoidjaga ja tellisin ajaloo.

      Inimkonna maavälise ekspansiooni alguses oli kosmosetransport kujuteldamatult kallis ning vaid riikide valitsused ja ropult rikkad korporatsioonid võisid tegeleda kosmoseäriga. Kui valitsused ära langesid, said nende aktsiaid osta vaid käputäis rikkaid mehi. Enamik müüs aktsiad edasi või läks pankrotti. Mõni jäi. Mõni jäi lihtsalt paljast kangekaelsusest, mõni innukast ideoloogilisest veendumusest inimkonna laienemisse ja mõni lähtudes külmavereliselt tehtud kalkulatsioonidest, mis näitasid, et kosmoses on muinasjutulisi rikkusi, kui vaid neile ligi pääseks. Kui tehnoloogia lõpuks järele jõudis, oli kõik jagatud kahekümne perekonna vahel.

      Aeglaselt avanesid uudismaad ja algas väljaränne. Esialgu tuhandetes: Bahai usu järgijad, kes põgenesid religioosse tagakiusamise eest; kukutatud diktaatorid koos oma järgijatega, kes püüdsid kokkuvarastatud kraamiga jalga lasta; uimastikaupmehed ja nende sabarakud, kes tahtsid teenitud kasumi valitsuse käeulatusest kaugemale viia. Seejärel haaras väljaränne miljoneid, Maalt pages kõiksugu rahvast, et alustada uut elu kosmoses. Tasuja Johannese kirikust eraldunud usulahu liikmed, kes lahkusid leppimatu emakiriku juurest neile kuulutatud saatust otsima; vabadusse pürgivad Malawi Rahvavabariigi dissidendid; uusi asualasid otsivad Alaska taimetoitlased; maiad, sooviga taastada maiade riik; vabaturu paradiisist unistavad liberaalid; kommunistid, kes otsisid ajaloost puutumatut kohta, kus oleks võimalik kasvatada uut, kommunistlikku inimest. Osa neist said ruttu hukka, osa pidas kauem vastu, kuid alati leidus uusi tulijaid – katkematu vool dissidente, rahulolematuid ja mässumeelseid, inimesi, kes olid uue alguse nimel valmis nõusse jääma millega tahes. Mõni jäi ellu. Mõni osutus edukaks. Mõni kasvas.

      Ja igaüks neist oli pantinud kõik viimseni kahekümnele perekonnale.

      Sajast uusasunikust ei suutnud mitte ainuski oma võlga tasuda – kuid kahekümne järeltulijad said rikkamaks kui riigid, varakamaks kui impeeriumid.

      Päikesesüsteemi ressursside pärast peetud legendaarne sõda Nordwaldi tööstusimpeeriumi ja Gruenbaumi perekonna vahel lõppes, kui Patricia Gruenbaum müüs maha talle kuuluvad pereäri kontrollaktsiad. Nordwaldi tööstusimpeeriumi patriarh ja türann Udo Nordwald, nüüd Nordwald-Gruenbaum – ei kavatsenud vaevaga kättevõidetud rikkustest loobuda ega neid laiali pillutada. Ta jätkas konsolideerimisprotsessi, sobitades abielu oma ainsa, veel mitte teismeliseeast välja jõudnud poja ja la Jolla riukaliku, kalkuleeriva pärijanna vahel. Vabanenud suurimaist konkurentidest, taandus Udo päikesesüsteemi äärealadelt, jättes kaugemate kolooniate asutamise teistele. Ta rajas korporatsiooni peakontori, töötajate elupaigad ja ka isikliku eluaseme kohta, mis asus päikesesüsteemi keskel, kuid mida keegi polnud pidanud koloniseerimiskõlbulikuks. Tema reputatsioon rajanes tõigal, et ta oli suutnud asustada päikesesüsteemi põrguplaneedi.

      Veenuse.

      Planeet meie all kasvas valgustäpikesest helendavaks pärliteraks, liiga eredaks, et sellesse vaadata. Saabuv tähtedevahelise lennu jaht läks hüperboolselt trajektoorilt laugemale kursile läbi Veenuse atmosfääri, suundus ruttamata tagasi kõrgemale elliptilisele orbiidile ning seejärel ringikujulisele kahetunnisele parkimisorbiidile.

      Suleimanil oli ekstravagantne, vaid ühest läbipaistvast plaadist koosnev neljameetrise läbimõõduga vaateaken. Hõljusin selle ees ja vaatasin, kuidas transpordilaev ülespoole, meiega kohtuma tõusis. Olin Suleimani suureks laevaks pidanud, pargase kõrval tundus see tillukesena. See oli kujult tüüpiline planeedilt startiv transpordialus: lapik, ümmarguse ninaosaga koonus, sabaosas naeruväärselt miniatuursed rakettmootorid, kuid see pidi olema vähemalt kilomeetri pikkune ja vähemalt sama lai. Alus libises Suleimani kõrvale ja põkkus – nagu kõrvits, mis paaritub hernega.

      Ma teadsin, et selle suurus oli petlik. Pargas polnud muud, kui vaakumis töödeldud titaaniumist kest, mis ümbritseb suurt tühja kambrit. See polnud konstrueeritud maandumiseks, vaid atmosfääris hõljumiseks ning selleks oli vaja tohutuid mõõtmeid ja minimaalset massi. Ükski laev ei laskunud Veenuse pinnale, epiteet «põrgulik» oli tabavalt valitud. Transpordipargas oli seega pigem dirižaabel kui kosmoselaev, sõiduvahend, mis tundis end pilvedes hõljudes sama koduselt kui orbiidil tiireldes.

      Laev mõjus heidutavalt, hoolimata teadmisest, et pargas oli vaevalt midagi enamat kui vaakum.

      Leah’le ei tundunud see muljet avaldavat. Ta oli oma vaikiva üksinduse lõpetanud, kui Veenuse lähistele jõudsime, kuid heitis vaateaknast möödudes sellele vaid pilgu. Sageli ei suutnud ma aru saada, mis võiks tema tähelepanu köita. Mõnikord olin näinud teda tundide kaupa silmnähtava huviga uurimas kivitükki, tavalist asteroidilt pärinevat kondriidikamakat, seda käes keerutamas ja iga võimaliku nurga alt silmitsemas. Samas ignoreeris ta muid asju, näiteks pea linnasuurust kosmoselaeva, pööramata sellele rohkemat tähelepanu kui tolmukübemele.

      Massiivsed kaubakonteinerid toimetati sektsioonidesse pargase õõnsas sisemuses, kuid kuna olime vaid kahekesi, kutsuti meid piloodisektsiooni, milleks oli peaaegu nähtamatu läbipaistev mull laeva esiosas.

      Piloot oli järjekordne kollases rüüs budistlik munk. Mõistatasin, kas see oli Veenuse pilootide tavapärane usulahk? Kuid see piloot oli samavõrra jutukas, kui Suleimani oma oli olnud tõrjuv. Kui pargas jaamast eemaldus, sirutus välja neid ühendav tross. Jaam langetas transpordilaeva planeedi poole. Kuni meid trossi otsas alla lasti, näitas piloot kõike, mis vaatevälja jäi: tillukesi sidesatelliite, mis roomasid üle taeva nagu turbolaenguga sipelgad; roosakat tooni välke kaugel all planeedi ööpoolsel küljel; mikrolainete translatsiooni kuldset ämblikuvõrku. Kolmekümne kilomeetri pärast, endiselt