Teisel ajal, teises elus. Leif G.W. Persson

kohapeal ei rääkinud miski sellele faktile vastu.

      Tuletõrje panus, ükskõik kui möödapääsmatu see oli, ei teinud asja loomulikult paremaks – tonnide viisi vett üle kogu muu prahi ei olnud muidugi kunagi hea –, aga see, mis häiris teda ja tema kolleege kõige rohkem, olid kõik vähemal või suuremal määral kõrvalised inimesed, kes kuriteopaigal ringi jooksid. Saksa kolleegid näiteks ei olnud asjale kuidagi kaasa aidanud, isegi kui ta põhimõtteliselt mõistis nende huvi. Formaalselt oli kuriteopaik tegelikult Saksa territoorium, nii et tal puudus vähimgi võimalus neid sealt minema kamandada.

      Samamoodi oli kapo „viltsusside” ja nende pehmelt öeldes ärritava kombega pidevalt seista ja üle tema kolleegide õla vaadata, kui nood proovisid lihtsalt oma tööd teha. Pealegi oli neil jätkunud jultumust pakkuda talle omaenda eksperte, aga siis oli ta järsult keeldunud, sest nii mitu kokka korralikku suppi ei keeda, ja ise ei kavatsenud ta küll oma aega reviiri märgistamisele pühendada. See jäägu teiste hooleks, ja kui nad teda ja tema mehi ei usalda, võtku siis juba kogu juurdlus üle.

      Aga midagi head sellest ei tulnud ja kui politseiülem teatas talle rohkem kui nädala pärast, praktiliselt samal päeval, kui piirdelindid eemaldati, et edasise uurimisega tegeleb kaitsepolitsei, siis tundis ta suisa kergendust.

      Plahvatuse põhjusest olid nad kolleegidega siiski suutnud endale enam-vähem korraliku pildi saada. Miski ei kõnelnud selle poolt, et terroristid oleksid teadlikult hoone õhku lasknud. Selle asemel viitas enamik õnnetusjuhtumi, hooletuse ja oskamatuse kombinatsioonile, ja see, kes selle tõenäoliselt oli põhjustanud, oli terroristide oma „lõhkeaineekspert”, kes oli täpselt nagu väike laps vaadanud silmade asemel sõrmedega ja kes poleks iial suutnud ära teha tavalist Rootsi mäelõhkamiseksamit. See ilmnes piisava selgusega plahvatuse üle elanud juhtmetest ja ühendustest, kuigi õhtulehed olid poisi erialaseid teadmisi loomulikult ülistanud.

      Ent rohkem ei järgnenud midagi ja tema pärast võis nii jäädagi. Mida kaitsepolitsei tegelikult selle üle võetud uurimisega oli saavutanud, jäi selgusetuks, nagu öeldud. Vähemalt ei olnud tehtud midagi sellist, mis oleks kaasa toonud õiguslikud tagajärjed või süüdistuse, vaid nagu ikka oli tegutsetud „vaikuses”, ja kui keegi oleks tema käest selle kohta küsinud, siis väitnuks ta veendunult, et nagu korduvalt varemgi, ei olnud nad nüüdki kuigi palju saavutanud. Ehkki ei pidanud olema just politseinik, et välja rehkendada, et asjasse segatuid pidi olema rohkem kui need kuus terroristi, kes saatkonnahoonesse tungisid.

      Kes oleksid sellisel juhul saanud jätta teate, mis neljapäeva, 24. aprilli päeval kella ühe paiku oli sattunud Hötorgeti esimeses pilvelõhkujas, Rootsi riikliku uudisteagentuuri TT kontoris paikneva kolme rahvusvahelise uudistebüroo postkastidesse, mis asusid Lääne-Saksa saatkonnast Djurgårdenis kolme kilomeetri ja rohkem kui viieminutise autosõidu kaugusel? Nood kuus hoones sees, „holger meinsi komando” – nagu nad ennast ise nimetasid, läbivalt väikeste tähtedega – ei saanud seda igatahes teha.

      Vägivallakuritegude osakonna juhataja oli mõtisklenud omajagu selle üle, mis pidi olema toimunud enne seda, kui need kuus saatkonda astusid. Neil pidi olema olnud koht, kus elada, nad pidid olema käinud sündmuspaigaga tutvumas, kindlaks teinud sealsed töötajad ja nende harjumused, uurinud sobivaid viise, kuidas sinna ja sealt põgenema saada, kui miski nässu läheb. Neil pidi olema olnud katus pea kohal, voodi, kus magada, laud, toolid ja söögiriistad, mingisugune sõiduk, söök ja jook ja kõik praktilised kuriteovahendid relvade, lõhkeainete ja võltsitud dokumentide näol. Kokkuvõttes pidi olema teo ettevalmistusele kulunud vähemalt mitu kuud.

      Ühesõnaga, neil pidi olema abilisi. Ilmselt mitu inimest. Ilmselt inimesed, kes olid seotud Rootsi ja Stockholmiga. Inimesed, kes rääkisid rootsi keelt, kes teadsid seda piirkonda, keskkonda, kohalikke kombeid ja tavasid ning elementaarseid asju, nagu metroopileti lunastamine või suurema toidukoguse ostmine, sealjuures liigset tähelepanu äratamata. Tavalised, anonüümsed, karistamata inimesed nende endi vanuses, kes nägid välja, mõtlesid ja arvasid nagu nemad ise.

      Vägivallakuritegude osakonna juhataja ei olnud mees, kes oleks asju tarbetult keeruliseks ajanud. Töö oli talle õpetanud, et kõige lihtsam selgitus oli sageli ka õige. Rühm noori üliõpilasi, mõtles ta. Radikaalsed, motiveeritud, distsiplineeritud, nupp nokib. Võib-olla elasid nad isegi koos mingis sellises veidras kollektiivis, mille kohta ta oli lehest lugenud. Ja sugugi mitte liiga julge oletus võiks olla, et tegu on rootslastega, mõtles Stockholmi politsei vägivallakuritegude osakonna juhataja.

      Kui ta andis asja üle kaitsepolitsei kolleegile, kes pidi juurdluse eest vastutama, oli ta oma mõtisklused jutuks võtnud. Kõigest paar mõtet, mille jagamine osutus muidugi tarbetuks. Kolleeg polnud õige politseinik, vaid kõigest juristiharidusega ja ennasttäis ülemkomissar, ja tema reaktsioon oli ootuspärane.

      Mees noogutas täpselt sellise näoga nagu ikka kõiketeadjad, ohkas väsinult ja tõmbas korralikult maniküüritud nimetissõrmega üle oma pika nina. „Eks ole see mõte ka meid külastanud,” ütles ülemkomissar väsinult, aga sinnapaika see jäigi. Vägivallakuritegude osakonna juhataja hakkas õige pea kogu asja peale aina vähem mõtlema ja kõigest paar aastat hiljem ei kuulunud see isegi sellesse politsei kangelaslugude sortimenti, mida ta tõeliste kolleegidega kokku saades ikka vestis. Nüüd oli tal juba uuemaid ja paremaid lugusid.

      Tegelikult oleks kaitsepolitseil pidanud olema omajagu, mille kallal rassida. Hoiatusi selle eest, et Saksa terroristid kavandavad mingisugust aktsiooni Rootsi pinnal, olid laekunud saatkonna hõivamisele eelnenud aasta jooksul aina tihedamalt. Tõsisemad ja vähem tõsised vaheldumisi, nagu ikka; anonüümsed vihjed, info mitmesugustelt allikatelt ja isegi üks raport, mille koostaja oli kapo enda salajane kaastööline, aga üks asi oli neis kõigis ühine. Ei olnud midagi selget ja konkreetset, millest kinni võtta, ning kevade jooksul paistis pigem, nagu oleks kõik maha rahunenud. Allikarindel valitses vaikus. Isegi nende kõige paremal informandil polnud midagi teatada.

      Osa vihjeid ja tähelepanekuid oli laekunud ka avaliku teenistuse kolleegidelt. Enamasti oli tegu „müstiliste sõidukite” ja „kahtlaste isikutega”, keda oli märgatud Lääne-Saksa saatkonnas ja saatkonna juures terroristide aktsiooni ajal, aga kuigi nende tuvastamisele kulutati palju aega, ei jõutud sellega kusagile. Ühesõnaga, kõik oli nagu tavaliselt, ehk et seda laadi vihjed ei andnudki kunagi mitte midagi. Erinevalt sellest tegevusest, mis oli politsei enda algatatud ja mida juhiti jälituse, infiltreerumise ja info suunatud hankimisega näiteks telefonide pealtkuulamise, muu pealtkuulamise ja raadioluure teel.

      Meedia korduvaid väiteid, et kaitsepolitsei oli eiranud päevselget ohtu, oli käsitletud mitmel kaitsepolitsei juhtkonna koosolekul ja ka kaitsepolitsei tööd juhtivas parlamendikomisjonis. Nagu sageli varemgi, oli siiski õnnestunud näidata, et see oli tühipaljas loba, puhas aluseta spekulatsioon, mis on samas raudselt suunatud organisatsiooni kahjustamisele. Kasutusele olid võetud abinõud, mida oli võimalik kasutusele võtta, ja paari nädala jooksul, kui kuulujuttude umbrohi tõeliselt vohama lõi, oli Lääne-Saksa saatkond kantud kõrgeima prioriteediga valvealuste objektide nimekirja.

      Selle abinõu tulemused olid ühesed. Ei olnud esinenud ühtki märki selle kohta, et midagi oleks teoksil, ja lisatud valveüksus kutsuti tagasi, mis oli taeva kingitus, sest samal ajal oli Vene osakonnal tekkinud ootamatu ja tungiv vajadus lisapersonali järele. Nõukogusse kuuluvad parlamendiliikmed olid samuti olnud saadud aruannetega igati rahul. Lääne-Saksa saatkonna hõivamine oli üksikjuhtum, selle oli planeerinud ja läbi viinud Lääne-Saksa terroristirakuke, mida võis kõige kohasemalt kirjeldada kui rühma Heidelbergi ülikooli mässumeelseid mõttekaaslasi, ning Saksa kaitsepolitsei kolleegidelt saadud info alusel olid paljud nende radikaalsemad kamraadid – radikaalse elemendi kahjuks liigagi laias ringkonnas – võtnud toimunu suhtes negatiivse hoiaku. Saatkonna hõivamine ei tulnud ühisele üritusele kasuks.

      Selleks, et võitlust edukalt lõpule viia, oli vaja paremat planeerimistööd ja seda senisest korrastatumal kujul. Rootsi kaitsepolitsei oli kummalisel kombel jõudnud sama järelduseni oma raportis, mis esitati juhtkonnale aastake pärast saatkonnadraamat. „Muu hulgas ka sel põhjusel võib pidada ohtu, et Rootsi territooriumil võiks aset leida uus ja sellega sarnane, Saksa või Rootsi huvide vastu suunatud juhtum,