Teisel ajal, teises elus. Leif G.W. Persson

karjed, inimesed.

      Erinevalt sündmuskohalt otse eetrisse läinud telereporterist ei olnud ta ise õhku karanud, ja kui tema jalad üleüldse olid üles-alla või siiasinna liikunud, siis ei sõltunud see igatahes temast endast. Küll aga oli ta omajagu mõelnud. Kuradi värk, mõtles ta, kuigi üldiselt ei vandunud ta kunagi. Siis kustutas ta koni ja pöördus tagasi oma kohale ajutises juhtimiskeskuses. Oli ka viimane aeg, sest majas sees käis juba tõeline tsirkus.

      Poole tunni pärast oli kõik üldjoontes möödas, ja seda tõeliselt hämmastaval moel. Ühe erandiga näisid kõik, nii terroristid kui ka nende pantvangid ning tema kolleegid saatkonna keldris ja hoone läheduses, olevat plahvatuse üle elanud. Palju oli vigastatuid, paar tükki isegi raskelt, aga kõik olid elus.

      Terroristid olid kinni võetud ning kui tema ja tema kolleegid kogu asjast päris valesti aru polnud saanud, siis olid nad kõik kätte saadud. Vähemalt kõik need, keda tema jälitajad ja uurijad olid suutnud varem päeva ja õhtu jooksul silmata ja kokku lugeda. Üks oli veel saatkonnahoones sees, ta oli just üles leitud, või vähemalt pool temast, ja tuvastatud oli ta juba mitme tunni eest. Neli olid kinni võetud saatkonna taga parkimisplatsil. Tõenäoliselt tegid nad viljatu katse põgeneda sama rendiautoga, millega nad olid kaheteist tunni eest kohale sõitnud, mis oli neist muidugi rumal, sest auto oli politsei juba pärastlõunal konfiskeerinud.

      Viies ja viimane terrorist oli kinni võetud, kui ta taarus ringi Norra saatkonna aias. Tahmane ja suitsevate riietega, põlenud juustega, kõrbenud, pimestatud, täielikus segaduses, ja algul peeti teda üheks pantvangiks. Aga nüüd oli ka see asi joones. Kolm tükki oli haiglasse viidud, üks halvas ja üks kehvas seisundis, kaks aga saadi pärast plaasterdamist otse politsei arestimajja saata. Kõik käeraudades, kahele olid pandud kindluse mõttes ka jalarauad.

      Jarnebring oli lahkunud öösel pärast kella kaht, jälitusosakonnast ühe viimasena. Kohale jäid korrakaitse kolleegid, kes pidid kindlustama valve ja valvama piirdeid, samuti eksperdid, kes seisid ja proovisid kuidagi sooja saada, kuni päästemeeskond oma töö lõpetab. Kell oli jõudnud kolm saada, enne kui ta koju saabus. Kodus ootas naine, kes oli murest hulluks minemas, ja kolm väikest magavat last, kellest vanim oli uinunud suurest põnevusest teleka ees mitu tundi tagasi, olemata aga raasugi mures.

      Jarnebring ise tundis end kummaliselt eemalolevana ja kui naine rääkis, et tema parim sõber ja lähim kolleeg Lars Martin Johansson oli pärastlõuna jooksul vähemasti kümme korda helistanud, siis ta ainult noogutas ja tõmbas igaks juhuks telefonipistiku välja. Siis ta uinus, magas unenägudeta öö ja ärkas kuus tundi hiljem. Pea oli tal ka täiesti selge, kuigi alles oli jäänud iseäralik tunne, nagu polekski ta olnud toimunus õieti osaline. Ka kärsanud bakeliidi lõhna oli tunda. Läheb üle, mõtles ta. Läheb üle.

      Teise maailmasõja ajal väitis inglaste juht Winston Churchill sageli, et „see, keda on hoiatatud, on ka ette valmistatud”. Kõige raskematel aastatel kordas ta seda oma ärapiinatud rahvale justkui mantrat, parlamendis, oma kabinetis ja avalikes kõnedes: „He who is forewarned, is also forearmed.” Ning tagantjärele tarkusega ja sõja lõpplahendust arvestades kehtis see lause hoolimata esialgsetest närustest väljavaadetest ju nii tema kui ka piisavalt paljude tema rahvuskaaslaste kohta. Aga seekord see mantra ei kehtinud, sest toimumise hetkel näis sündmus olevat tulnud täieliku üllatusena, kuigi hoiatusi oli juba aastaid sadanud katkematu joana.

      II

      Esimene valitsusliige, kes toimunust teada sai, ei olnud justiitsminister – nagu kord ette nägi –, vaid peaminister, ja asjade selline käik tulenes lihtsatest inimlikest enesestmõistetavustest, kusjuures lõppkokkuvõttes ei toonudki see kaasa mingeid erilisi tagajärgi.

      Niipea kui politsei juhtimiskeskuse korrapidaja mõistis, et asi on tõsine ja mitte järjekordne valehäire teiste samasuguste seas, otsis ta oma laualt kaustast välja sellistes olukordades kehtiva tegevuskava. Ülejäänu oli puhas rutiin. Kõigepealt helistas ta vägivallakuritegude osakonna juhatajale, kes oli Stockholmi politseis tema otsene ülemus. Too vastas esimese signaali peale, mõmises paar korda torusse ja palus tal uuesti helistada, niipea kui midagi täpsemalt teada saab. Seejärel helistas korrapidaja kaitsepolitsei kontaktisikule, kes vastavalt oma tööjuhendile helistas justiitsministeeriumi sellele osakonnajuhatajale, kes vastutas ministeeriumi ja valitsuse ning kaitsepolitsei kontakti praktilise poole eest.

      Osakonnajuhataja telefon oli kinni ja liini vabanemise ootuses – sest sekundid tiksusid nii neetult aeglaselt ja et oleks vähemalt midagi targemat teha, juhul kui tüüp teises otsab lobiseb sundimatult igavesti – tõstis ta tuututava toru vasakusse kätte ning valis vaba parema käega teisel telefonil peaministri isikliku sekretäri otsenumbri. Too vastas paugupealt ja sai info kätte vähem kui minutiga. Ja täpselt siis, kui ta toru hargile pani, kuulis korrapidaja, kuidas varem hõivatud olnud osakonnajuhataja kisendas ta vasakusse kõrva „halloo”, ja kõik seejärel juhtunu oli igati määrustepärane.

      Kõrvalekallet rutiinist ei olnud, nagu öeldud, avastatud, sellele ei olnud isegi mitte osutatud. Sel ei olnud ei Rootsi ega Saksa nüüdisajaloos vähimatki tähtsust ja korrapidaja ise polnud selle üle eraldi juurelnud. Millalgi oli ta sellest rääkinud, hea loo väikese detailina, usaldusväärsete kolleegide seltskonnas pärast paremat sorti õhtusööki ja nii umbes kohvi kõrvale joodud teise konjaki juures. Aga ei midagi enamat.

      Peaminister ja tema erinõunik olid algusest peale kursis, justiitsminister võib veendumuse, et ta oli „esimene, kes teada sai” endaga hauda kaasa võtta, ja samal ajal kui pärastlõuna kaldus õhtusse ja tasapisi öösse, oli üha kasvav hulk valitsusliikmeid, kõrgeid politseiametnikke ja valitsuskantselei töötajaid kogunenud peaministri kabinetti ja rõõmus ei olnud just keegi. Elu tundus raske ja ebaõiglane, sest siin ei olnud ju tegelikult asi nendes ja selles Rootsis, mida nad olid kehtiva demokraatliku korra järgi juhtima seatud.

      Kõigepealt Jugoslaavia saadiku mõrv; Horvaatia äärmuslased ja separatistid ning surnud serblasest saadik, ja põhimõtteliselt ei olnud Rootsil endal selles üldse mingit süüd. Siis uued horvaadi terroristid, kes olid kaaperdanud SAS-i lennuki, et saatkonnamõrtsukaid vanglast vabastada, ja seadnud möödaminnes ohtu sadakonna tavalise rootslase elu, et sattuda lõpuks Hispaaniasse, kus nad olid otsekohe alla andnud ja politseisse läinud. Nüüd siis: pool tosinat hullu tudengit, kes nimetasid end Sotsialistlikuks Patsiendikollektiiviks, tahtsid vägivallaga Saksa ühiskonna alustalasid raputada ja valisid selle teo sooritamiseks just nimelt Stockholmi. See ei olnud õiglane, see oli üle mõistuse mitterootsilik, ja see, et üks ajuhiiglane kohaliku traditsioonilise kuritegevuse kaltsakproletariaadi hulgast oli sinna vahele sattunud, võttes Norrmalmstorgi väljaku pangakontoris pantvange, tuli paraku lihtsalt üle elada.

      Kõigepealt istuti peaministri kabinetis ja arutati, kuidas päästa pantvange ilma tarbetu ja uue verevalamiseta. Piisas igati sellest, mis oli juba toimunud. Ideid laekus hõredalt, aga lõpuks oli peaminister, kunagine ratsaväe reservohvitser, pannud ette, et politsei võiks hoone tormijooksuga vallutada. Selle mõtte laitis kõrgem politseijuhtkond siiski otsemaid ühel häälel maha. Rootsi politseil puudus sellisteks ülesanneteks nii varustus kui ka väljaõpe, olgugi et – nagu riigi politseijuht juhust kasutades ära märkis – selleks oli taotletud ministeeriumilt korduvalt raha, juba mitu aastat. Aga raha ei saadud kunagi ja seetõttu ei olnudki ei varustust ega väljaõpet. Kuigi heast tahtest muidugi poleks puudu jäänud.

      „See oleks puhas enesetapp,” täpsustas politseijuht oma põrisevas Skåne murrakus ja seejärel tõmbusid koosviibijad veel kraadi võrra süngemaks.

      Kui Saksa valitsuselt tuli seejärel teade, et nad keelduvad terroristide nõudmisi rahuldamast, langes meeleolu puhta nulli ja lõpuks – parema mõtte puudumisel ja kuna midagi tuli ometi ette võtta – lepiti kokku, et vähemalt võiks hoonesse natuke pisargaasi lasta. Sel ajal kui seda operatsiooni planeeriti, lahenes aga kõik loomulikul moel, kuna saatkonnahoone ülemine korrus lendas sõna otseses mõttes õhku. Põhjus oli ebaselge, aga see oli hilisem küsimus, millele pidid vastama teised, ja kuna peaaegu kõik hoones viibinud näisid olevat eluga pääsenud, oli öises päevakorras olulisemaidki punkte.

      Selleks hetkeks, keskööks, oli