Teisel ajal, teises elus. Leif G.W. Persson

muid sigadusi, mida nende kaaslased võivad välja mõelda, oli vaat et kõige mustem stsenaarium üleüldse.

      „Välja saata. Siin pole midagi arutada,” võttis üks vanematest ministritest asja kokku juba enne arutelude algust.

      Ainus, kes esitas vastuväiteid, oli justiitsministeeriumi nõunik, valitsuse juriidiline ekspert ja igati sobivalt sama mees, kes oli kirjutanud terrorismiseaduse, mis pidi olema kohese väljasaatmise aluseks. Tema hinnangul ei olnud probleem isegi mitte komplitseeritud. Kui sooviti kasutada terrorismiseadust, siis puudus viie terroristi väljasaatmiseks igasugune õiguslik alus, aga kuna juriidilisteks finessideks ei olnud aega, otsustas üksmeelne valitsus – koos õiguseksperdiga – seejärel kõik viis otsekohe välja saata, võttes aluseks nimelt selle Rootsi terrorismiseaduse, mis igati sobivalt puudutas ainult välisriikide kodanikke ja polnud seetõttu isegi mitte justiitsministeeriumi haldusalas.

      „Sellistes olukordades ei saa seaduseraamatuga vehkida,” võttis otsuse elegantselt kokku „välismaalaste küsimuse” eest vastutav minister. Lisaks oli ta naisterahvas, valitsuse noorim, ja täpselt niisama otsustusvõimeline kui temast kaks korda vanemad meessoost valitsuskolleegid.

      Tema jaoks täitus seetõttu reede, 25. aprill praktiliste asjatoimetustega alates varasest hommikutunnist kuni keskööni ja kauemgi. Kõigepealt tuli saada seadustega kuidagi sotid selgeks, nii hästi-halvasti, kui see õnnestus, ja seejärel ajada joonde tuhat üks väljasaatmisega seotud praktilist asjatoimetust. Sakslased olid näiteks lubanud saata lennuki, et oma rahvuskaaslased koju tuua, aga kui seda kohale ei ilmunud, siis polnud sellestki suuremat lugu, kuna juba alguses otsustati kindluse mõttes üks oma lennuk varuks hoida. Tangitud ja stardivalmis lennuk, reibas ja puhanud meeskond ja meditsiinitöötajad olid juba Arlanda lennuväljal valmis.

      Väljasaadetavate tervislik olukord oli probleeme põhjustanud. Ükski neist polnud just supervormis, aga kolmele neist olid vähemalt arstid loa andnud ja neljandaga oli asi veelgi lihtsam. Nimelt olid tal nii rängad põletushaavad, et oleks tema haiglavoodit meetrigi võrra liigutatud, oleks võinud poisi samahästi kohapeal maha lüüa. Seetõttu oldi sunnitud nädalajagu kannatama, kuni tema seisukord on selle võrra stabiliseerunud, et ta elaks üle transpordi koju Lääne-Saksamaale. Tema surm reisi kestel ei tulnud kõne allagi. Sellised asjad tekitavad inimestes kättemaksuhimu. Aga nädala pärast võis ta koju sõita ja kohale jõudnud, jätkus tal head maitset veel nädalakese Saksa haiglas veeta, enne kui siitilmast lahkus.

      Neist viies, saatkonna hõivamisel osalenud naisterahvas, oli kujutanud endast suurimat probleemi, sest tema puhul läksid meditsiinispetsialistide arvamused kardinaalselt lahku. Esimene arst, kellelt küsiti, ei näinud tema väljasaatmise täideviimisega vähimatki probleemi, aga kui vastutav minister, suurem hulk politseinikke ja vajalik arv meditsiinitöötajaid haiglasse naisele järele saabus, hakkas vastutav arst tõrkuma. Lõpus käis ta oma trumpässa välja ja lihtsalt keeldus naist välja kirjutamast. Kui naine sealt ära viiakse, siis peab keegi teine võtma meditsiinilise vastutuse, ja pealegi soovis ta ministrilt kirjalikku tunnistust, et tema oli transportimise vastu.

      Kui ta pidas ennekõike silmas patsiendi heaolu, siis oli see temast rumal ja näitas märkimisväärset vastaste alahindamist, sest sellises olukorras ei võideta seaduseraamatuga vehkimisest midagi. Silmagi pilgutamata võttis minister pastaka ja kirjutas väljasaatmisotsusele alla. Seejärel kirjutas ta arstionule lühikese kinnituse, võttis seejärel koos oma kaaskonnaga patsiendi ja sõitis Arlandale. Ning laupäeva hommikul veidi pärast kella kolme tõusis lõpuks valitsuse transportlennuk õhku, suundudes salajasse sihtkohta Lääne-Saksamaal, pardal neli saksa terroristi.

      Juhtunus ei olnud muidugi midagi iseäranis lõbusat, aga kogu selle jama juures võis valitsus rõõmustada vähemalt selle üle, et nende seljataga oli üksmeelne avalik arvamus. Üle pika aja nii rahva kui ka meedia poolehoid. Lihtne inimene tänavalt oli sõnaselgelt vihane. Sugugi mitte rootslaslik ja samal ajal sakslastele nii tüüpiline – niimoodi rahumeelsetele naabritele oma probleeme kaela saata. Komme, mida sakslased on au sees hoidnud kahjuks juba liiga pikka aega. Ühesõnaga, igaüks sai selle terrorismi, mille ta ära olid teeninud, ja pealegi teadsid ju kõik, kes olid talvel välismaal käinud, et sakslased trügisid alati suusakuurortide tõstukijärjekorras ette, isegi kui need asusid Austrias ja Šveitsis.

      Meedias korraldasid arvamustoimetajad ja niinimetatud eksperdid peaaegu orgiaid, sonkides Saksa valitsuse vajakajäämistes. Saksa valitsus mitte ainult ei hoidunud vastutust võtmast, ei piirdunud vastutusest kõrvalehiilimisega, vaid tal oli jätkunud ka jultumust sõna otseses mõttes veeretada vastutus oma õlult Rootsi valitsusele, Rootsi politseile ja rootsi rahvale. Pealegi oldi igaks juhuks nii täielikult, üdini ebakompetentsed, et ainus mõistlik järeldus oli see, et Saksa saatkond oli mingil müstilisel moel ise süttinud ja et terroristide panust kogu juhtumisse võis pigem käsitleda tagajärjena kui põhjusena.

      Juhtunut arvesse võttes oli meediakajastus peaaegu fenomenaalne ja ainult ühe erandiga, mille võis otse loomulikult leida suurest parempoolsest päevalehest. Arvamusküljel, „selles nõdrameelsete ja äraspidiste oportunistide pesas”, nagu peaminister ükskord ülemeelikus tujus seda nimetas, oli avaldatud lühemat sorti artikkel, mille autoril oli jätkunud jultumust võrrelda saksa terroristide saatkonnahõivamist Anton Nilssoni ja tema sõprade sooritatud Inglise streigimurdjalaeva „Amalthea” õhkulaskmisega Malmö sadamas kuuskümmend seitse aastat varem^[1.].

      See oli ajanud rahandusministri ja valitsuse kõige eakama liikme niivõrd endast välja, et too oli nädala pärast traksid pingule tõmmanud ja kasutanud juhust, et ühel paremat sorti kodanlikul õhtusöögil kellegi tähtsa majandusmehe kodus „ajalehe peatoimetaja liistule tõmmata”. Juures viibinud tunnistajate andmetel olnud tegu suurejoonelise meelelahutusega ning – võttes arvesse väikese Rootsi riigi piiratud sotsiaalset ladvikut – juhtunut arvestades igati loogiline. Ent midagi enamat tegelikult ei järgnenudki. Kogu see lugu oli kaugelt liiga ebarootsilik.

      1 1908. aastal kuulutasid Rootsi sadamatöölised streigi ja tööandjad tellisid selle peale kohale tööd tegema Briti laevad. Ühe laevadest lasid rootslased vihaga õhku, tappes ühe ja vigastades 23 inimest. – 1975. aastal hõivati Stockholmis Lääne-Saksa saatkond. Relvastatud vasakäärmusliku Punaarmee-fraktsiooni (RAF) liikmed tungisid saatkonnahoonesse ja nõudsid, et Lääne-Saksa valitsus vabastaks Lääne-Saksamaal karistust kandvad RAF-i liikmed. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

      III

      Järgnenud politseijuurdlus ei olnud halb. See oli lausa närune ja arvestades tõsiasja, et see käsitles üht kõige rängemat kuritegu, mis Rootsi riigis pärast sõda oli toime pandud, ei olnud seda kuigi lihtne mõista. Üks seletusi, mille üle arutleti politsei kõrgemas juhtkonnas, muu hulgas ka usalduslikes vestlustes politsei peadirektori ja tema lähima noorema kolleegi vahel, oli see, et valitsus oli küsimusega tegeldes mingil kummalisel moel aktiivselt ükskõikne ja et sealt oli see omakorda nakatanud politseid. Selge poliitilise põhjaga kuritegu, samas valitsus, mis oli vägagi selgelt kogu krempli enda turjalt ära lükanud – mis politseil siis enam üle jäi?

      Stockholmi politsei vägivallakuritegude osakonna juhataja ei olnud mees, kes oleks poliitilist mula ajanud. Sellega tegelgu teised, ja valitsuse seisukoht ühes või teises küsimuses jättis ta külmaks. Ta isegi ei hääletanud nende poolt. Küll aga oli ta nördinud selle üle, et nad olid tema juurdlusse sekkunud ja tema kurjategijad koju saatnud. Kuidas saab kuritegu uurida, kui kahtlusaluseid pole võimalik üle kuulata?

      Ise oleks ta tõesti soovinud võimalust nendega rääkida. Rahulikult, ükshaaval ja nii palju kordi, kui vaja peaks minema, et kõik otsad oleksid kokku sõlmitud. Sellega oli ta toime tulnud varemgi lugematu arv kordi ja ta oli veendunud, et see oleks õnnestunud tal ka nüüd, isegi ilma tõlgi abita. Sest erinevalt oma kolleegidest oli ta lõpetanud gümnaasiumi, pealegi Göteborgi Hvitfeldti gümnaasiumi, ja tema koolis õpitud saksa keel oli ikka veel laitmatu. See, milles valitsus oli juurdlustehnilises mõttes süüdi, oli puhas sabotaaž. Ja kahju ei jäänud sellest väiksemaks, et nad ise ilmselgelt sellest teadlikud ei olnud.

      Nüüd olid tema ja ta kolleegid pidanud üldjoontes