Surma jälgedes. Ruth Rendell

lambanahkse kasuka, kindad ja jalutuskepi ning järgnes koerale.

      Nancyt polnud enam näha, aga ta oli jätnud endast lumme raja mööda nõlvakut järve poole. Camargue tõmbas kasuka koomale ja mässis villase salli kaela ümber. Nancy teadis väga hästi, et õhtune õueminek pole mingi korralik jalutuskäik, vaid lihtsalt võimalus rahuldada loomulikke vajadusi, aga putkas siiski vahel minema. Kui ilm oli paha, näiteks märg ja vihmane või selline nagu sel õhtul, oli ta enamasti ära pool tundi. Praegu oleks selline käitumine olnud tõeline nuhtlus, sest Camargue oli nii väsinud, et isegi püstijalu, isegi siis, kui jäine tuul puhus näkku, tundis ta end unisena.

      „Nancy! Nancy, kus sa oled?”

      Ta oleks võinud lihtsalt majja tagasi minna, Tedile helistada ja paluda tal tulla koera tagasi ootama. Ted poleks seda pahaks pannud. Teiselt poolt aga tundus see olevat järeleandmine abitusele, mille vastu ta igati püüdis võidelda. Mis mõte oleks olnud abielluda, seada uuesti sisse korralik majapidamine, isegi alustada seltsielu, kui ta ei suuda toime tulla nii lihtsa asjaga nagu koeraga jalutamine enne magamaminekut? Ta oleks võinud ka minna tagasi majja, istuda vestibüülis tugitooli ja oodata seal Nancyt. Kui ta uinuks, ärataks koera kraapimine ukse taga ta üles.

      Ta tegi aga otse vastupidist. Ta läks koera poolt lumme jäetud rada pidi järve poole ja hüüdis teda ärritunult.

      Märgid, mille Ted oli jätnud veepiiril lõhutud jääle, olid lumme mattunud ja ka Nancy värskeid jälgi kattis peagi lumi. Ainult jääplokkide kuhjad näitasid, kus Ted oli olnud. Jääst puhastatud ala oli jälle kaetud kerge halli kirmega. Järv oli otsekui tume jääpalakas, millele pilvedest varjatud kuu heitis veidi läiget, ja remmelgad, mis päevavalgel nägid välja nagu kössis ämblikud või koibikulised, olid nüüd kaetud lumega, mis kleepus okste külge ja muutis võrade kuju. Camargue kutsus jälle koera. Möödunud nädalal oli Nancy talle samasuguse vembu mänginud, aga ilmus siis äkki kusagilt välja ja kappas üle jää tema poole.

      Ta hakkas kepiga värsket jääkirmet purustama. Siis kuulis ta, kuidas selja taga lumi krudiseb kergelt koera jalge all. Kui ta aga end ümber pööras, valmis haakima jalutuskepi konksu Nancy kaelarihma taha, ei näinud ta mingit koera, seal olid vaid kääbuskadakad ja valgus, mis langes valgele ringikujulisele hoovile. Ta kavatses lõhkuda kogu värskelt tekkinud jää ja puhastada jardipikkuse ja jalalaiuse ala, nagu Ted oli teinud, ja minna siis tagasi majja Nancyt ootama.

      Jälle krudises lumi tema selja taga, puu kõndis. Ta ajas end püsti ja pööras ringi, kepp enesekaitseks käes, ning seisis liikuva puuga silmitsi.

      1 Beethoveni klaveripala. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

      2 Sir James Galway (snd 1939) – iiri flöödimängija. [ ↵ ]

      3 Kõik puruneb, tüütab ära ja möödub. [ ↵ ]

      2

      Kui peainspektor Wexford oma majja sisenes, võttis teda vastu muusika. Flööt mängis orkestri saatel. Ta oletas, et see on üks Sheila dramaatiline, tema kojutulekuks ajastatud võte. Muusika oli ilus, aeglane, ühetasane, veidi religioosne, aga siiski ilmalik.

      Tema naine kudus, näol rahulolev, kuiv, veidi ärritunud ilme, nagu alati siis, kui Sheila oli läheduses. Ja Sheila hakkas olema läheduses järgmised kolm nädalat, sest oli ootamatult otsustanud abielluda oma kodukihelkonna kirikus ja sättida end sisse isa majas. Ta istus põrandal kamina ja plaadimängija vahel, põsk toetumas valgele ümarale käsivarrele, mis oli graatsiliselt diivanipadjale heidetud, ja kahvatukuldsed sirged juuksed poolenisti nägu katmas. Kui ta pea tõstis ja juuksed tagasi lükkas, nägi inspektor, et ta oli nutnud.

      „Oi, paps, kallis, kas pole kole? Telekas oli hiigelsuur programm tema mälestuseks. Isegi ema poetas pisara. Ja siis me mõtlesime, et leiname teda tema enda muusikaga.”

      Wexford kahtles tõsiselt, kas Dora, rahulik ja ülimalt mõistlik naine oli olnud võimeline selliseks eriliseks tundepuhanguks. Ta võttis plaadiümbrise. Mozart, kontsert flöödile ja harfile, K 229; Inglise Kammerorkester, dirigent Raymond Leppard; flööt Manuel Camargue; harf Marisa Roblès.

      „Me tegelikult kuulsime teda kunagi,” ütles Dora. „Mäletad? Wigmore Hallis, oma kolmkümmend aastat tagasi.”

      „Jah.”

      Aga ega ta suurt mäletanudki. Pilt plaadiümbrisel, liiga tundeline, liiga liikuv, mitte eriti ilus nägu, rõõmsameelsed ja humoorika säraga silmad ei meenutanud talle midagi minevikust. Mängitav osa lõppes ja asendus uue, särava, voolava ning laulvaga ja surnud Camargue elustus oma flöödis. Sheila pühkis silmi, tõusis ja suudles isa. Sellest oli möödas kaheksa aastat, mil nad olid sama katuse all elanud. Siis sai Sheilast rändur, kuulus daam, telenägu. Aga ta ikka suudles isa, kui tuli või läks, pannes käed talle ümber kaela nagu väike laps. Naljakas küll, aga Wexfordile see meeldis.

      Ta istus viimast osa kuulama, sellal kui Dora lõpetas rea oma värvilises kudumismustris ja läks talle õhtusööki tegema. Andrew igaõhtune telefonikõne ei lasknud Sheilal saada täielikku dramaatilist naudingut Camargue’i mälestamisest, ja kui ta tuppa naasis, oli plaat läbi ja isa sõi oma neerupirukat.

      „Sheila, tegelikult sa ju ei tundnud teda?”

      Tüdruk arvas, et isa teeb talle pisarate pärast etteheiteid. „Anna andeks, paps, ma hakkan liiga kergesti vesistama. Tead, kui raske on ära õppida, kuidas nutta, ja siis ei suuda sellest enam lahti saada.”

      Isa muigas. „Ja saatuslikul Niilusel on nutmas petlik krokodill^[1.]? Aga ma ei mõelnud seda. Ma küsin otse. Kas sa tundsid teda isiklikult?”

      Sheila raputas pead. „Minu meelest tundis ta mu kirikus ära. Ta pidi teadma, et ma olen siitkandist.” Tema äratundmiseks polnud vaja midagi teada. Ta tunti ära igal pool, kuhu ta läks. Viis aastat oli seriaal, kus ta mängis kõige kaunimat stjuardessi, olnud eetris kaks korda nädalas kõige magusamal ajal. Kõik vaatasid „Lennurada”, kuigi paljud seletasid häbeliku näoga, et nad nägid „ainult viimaseid kaadreid enne uudiseid” või „lapsed vahivad seda”. Stjuardess Curtis oli kuulus oma naeratuse poolest. Sheila manas selle nüüd näole, pea mõtlikult kaldu. „Ma tunnen tema tulevast naist isiklikult,” ütles ta. „Või pigem tundsin. Me käisime koos koolis.”

      „Noor tüdruk?”

      „Tänan südamest, kallis isa. Ütleme, et noor selleks, et abielluda Sir Manueliga. Kahekümnendate keskel. Ta tõi möödunud sügisel Camargue’i mind „Kirjas” vaatama, aga ma ei rääkinud nendega, Camargue oli liiga väsinud, et pärast etendust lava tagant läbi tulla.”

      Dora tõi nad keelepeksust tagasi tunnustatuse juurde. „Omal ajal räägiti, et ta on maailma parim flöödimängija. Ma mäletan, kui ta rajas selle kooli Wellridge’is ja printsess Margaret tuli seda avama.”

      „Tead ka, kuidas õpilased seda kutsuvad? Windyridge.” Sheila matkis sõrmi liigutades puupuhkpillil mängimist. Siis äkki purskasid jälle ta silmist pisarad. „Oh aeg, niimoodi surra!”

      „Who’s Who” on raamat, mida harva leidub eramajades. Wexfordil oli üks eksemplar, sest seal sees oli Sheila. Ta võttis köite riiulilt, avas c-tähe kohalt ja luges valjusti:

      „Camargue, Sir Manuel, rüütel. Aukaaslaste Ordu. Briti Impeeriumi Ordu. Auleegioni kavaler. Briti flöödimängija. Sündinud Pamplonas, Hispaanias, 3. juunil 1902, Aristide Camargue’i ja Ana Parrali poeg. Saanud hariduse isalt, siis Barcelona Konservatooriumist. Õppinud Louis Fleury juures.

      1924–1932 Madridi Konservatooriumi flöödiõpetaja. Võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel, põgenes Inglismaale 1938. Abiellus 1942 Kathleen Listeriga. Üks tütar. Sai Briti kodakondsuse 1946. Flöödimängija kontserdireisid Euroopas, Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Asutas 1964. aastal Wellridge’is, Sussexis, abikaasa mälestuseks Kathleen Camargue’i Muusikakooli ja 1968. aastal Kathleen Camargue’i Noorteorkestri. Harrastused väljaspool muusikat: jalutamine, lugemine, koerad. Aadress: