Surma jälgedes. Ruth Rendell

naeris. „Palun ära tule.” See oli imelik, kuidas tema aktsent muutus Dinah’ga rääkides märgatavamaks. Ta arvas, et siin on mängus tunded. „Pane mu sõnu tähele, kõik külad on õhtuks Kingsmarkhamist ära lõigatud.”

      Ta läks muusikatuppa, koer kannul. Torni koonusekujulise kiivri all oli hämar nagu videvikus. Ta vaatas flööti, mis lebas avatud karbis laual, ja siis otsekui tahtmatult oma konksus sõrmi, mis talle aga enam haiget ei teinud. Karp oli avatud, et näidata seda Dinah emale ja Muriel tundis selle vastu liiga suurt aukartust, et see kusagile ära panna. Camargue sulges karbi ja istus klaveri taha. Ta polnud kunagi olnud suurem asi pianist, lihtsalt teisejärguline kontsertesineja, mistõttu ei kogenud ta mingit üleelamist ega kurbust, kui klimberdas klahvidel oma lollide vanade kätega (nagu ta neid ise nimetas). Ta mängis „Für Eliset^[1.]” ja Nancy, kes jumaldas klaverimuusikat, vehkis marmorpõrandal sabaga.

      Muriel kutsus ta lõunat sööma. Ta läks trepist alla. Murielile meeldis katta ainult tema tarbeks suur mahagonlaud pitslina, hõbeda ja klaasidega ning teenindada teda seal. Ta teadis palju paremini, mida Sir Manuel Camargue vajab. Ted sisenes, kui ta kohvi jõi, ja ütles, et viib Nancy õue, et ta teeb temaga pika tiiru lumes, sest Nancyle lumi meeldib. Ja ta murrab järve ääres jääd. Rihmapannalde kõlinat kuuldes Nancy lausa lendas trepist alla, et kiiremini õue pääseda.

      Camargue püüdis vahel hoiduda pärastlõunasest uinakust. See õnnestus tal harva. Tal oli tornitaguses tiivas väike magamistuba, vannituba ja elutuba, kus asus Nancy ase, ja ta istus otsustavalt tugitooli, et lugeda või plaate kuulata – hetkel meeldis talle hirmsasti James Galway^[2.]. Ta arvas, et Galway on palju parem, kui temal oli õnnestunud olla –, aga ta jäi alati tukkuma. Sageli magas ta kella viie või kuueni. Ta pani plaadimängijale Mozarti flöödikontserdi, Köcheli kataloogis number 313, ja sellal kui magusad, helged, voolavad helid täitsid toa, silmitses ta end piklikus peeglis. Igal juhul oli ta endiselt pikk. Ja kõhn. Tema meelest kõhn nagu kokkuklopsitud hernehirmutis, nagu vana kolikambri luukere, mille käed näivad olevat liigestest lahti murtud ja siis kuidagi veidralt kokku pandud. Tout casse, tout lasse, tout passe.^[3.] Nüüd, mil ta oli nii vana, mõtles ta sageli ühes või teises oma lapsepõlves omandatud keeles. Ta istus tugitooli ja kuulas muusikat, mille Mozart kirjutas pahurale hollandlasele, aga selleks ajaks, kui algas teine osa, magas ta sügavasti.

      Nancy äratas ta üles, pannes pea talle sülle. Ta oli juba ammu jalutuskäigult tagasi, kell oli peaaegu viis. Ta teadis, et Ted ei tule enam koera välja viima. Camargue peab seda ise tegema ja võibolla jalutama koos temaga järveni. Lumesadu oli lakanud ja kummaliselt kollakas hämarikuvalgus libises üle valeva lume ja heitis pikki siniseid varje. Camargue võttis James Galway plaadimängijalt ja pani ümbrisesse. Ta läbis koridori ja muusikatoa, peatus korraks, et nihutada otseks viltuvajunud fotot, mis kujutas Camargue’i Muusikakooli hoonet Wellridge’is, ja astus võõrastetuppa. Kui ta lähenes teekandikule, mille Muriel oli tema jaoks valmiks pannud, helises telefon. Jälle Dinah.

      „Ma enne helistasin, kullake. Kas sa magasid?”

      „Mida muud ma võisin teha?”

      „Ma tulen homme hommikul läbi ja toon ära ülejäänud kingitused. Isa ja ema tõid meile hõbedast koogikahvlid, mille onu, mu ristiisa saatis.”

      „Tuleb tunnistada, et inimesed on üsna helded, see on ju meie mõlema jaoks juba teine ring. Ma lasen sissesõidutee sinu jaoks puhtaks rookida. Ted teeb selle ära juba enne kukke ja koitu.”

      „Vaene Ted.” Camargue aimas Dinah hääletoonis kerget muutust, mis tegi ta valvsaks. „Manuel, ega sa ei ole midagi kuulnud … Nataliest?”

      „Sellest naisest?” sõnas Camargue ükskõikselt. „Ei ole.”

      „Tead, ma räägin sinuga sellest veel kord hommikul, et sa mõtleksid ümber. Ma olen kindel, et sa ei saa temast õigesti aru. Ja hakata muutma testamenti, ilma et…”

      Camargue’i aktsent oli tugev, kui ta teda katkestas. „Dinah, mina nägin teda, mitte sina. Eks ole, ärme räägime sellest rohkem.”

      Dinah vastas rahulikult: „Nagu soovid. Ma ainult tahan sulle parimat.”

      „Ma tean,” vastas Camargue. Ta rääkis naisega veel veidi ja läks siis alla teed tegema. Päeva rahu oli rikutud sellega, et Dinah võttis üles Natalie küsimuse. Ta pidi uuesti asja üle järele mõtlema, kuigi oli selle enda jaoks juba välistanud.

      Ta tõi teekannu üles ja eemaldas salvräti kurgivõileibade taldrikult. See naine, ükskõik kes ta ka polnud, oli keetnud tee ja toonud kannu üles ning pärast seda, kui ta oli näinud, kuidas naine vaatas Cazzini kuldset kingitust seinal, sai ta aru. Nagu kõik ausad ja siirad inimesed, pani ka Camargue pahaks, kui teda püüti petta, ja seda hoopis rohkem kui need, kes ise on tüssajad. Temale oli see hirmus solvang, seda hullem, et kasutati ära vana mehe nõrkus ja isalik armastus. Dinah palve ei muutnud tema tundeid. See ainult pani teda mõtlema, et ta oleks pidanud kutsuma politsei või rääkima oma advokaadiga. Aga ei. Ta oli öelnud naisele, et näeb teda läbi, ja teatanud oma kavatsusest ja nüüd pidi ta iga hinna eest selle unustama. Tema tulevik oli Dinah, Dinah’st saab tema tütar ja enamgi veel.

      Ta istus akna all, mille kardinad polnud ette tõmmatud, ja vaatas, kuidas lumi tõmbub siniseks ja siis pimeduse saabudes uuesti tuhmvalgeks. Kuu tõusis, ümmargune ja külm kesktalvine kuu, helendav rohekasvalge sõõr. Kell seitse viis ta teenõud alla ja andis Nancyle suure purgitäie koeratoitu.

      Kuuvalguses nägi ta võõrastetoa aknast üsna selgesti järve. Järv oli selle kohta palju öeldud, tegemist oli pigem suure tiigiga. See asus teisel pool sissesõiduteed lauge nõlvaku all ja oli ümbritsetud remmelgatest ja viirpuudest. Camargue nägi, et Ted oli sõna pidanud ja pärast lõunat tiigil jääd lõhkunud, et kalad õhku saaksid. Tiigis olid karpkalad, mõned neist väga suured ja väga vanad. Tedi jäljed viisid alla veepiirile ja tagasi sissesõiduteeni. Ta oli ladunud jää suurte hallide plokkidena kaldale. Kuu valgustas seda kõike sama hästi nagu mõni kaarlamp. Nancy jälgi olid kõik kohad täis ja selgesti olid näha need kohad hangedes, kus ta oli hullanud ja püherdanud. Camargue puudutas koera siledat pruuni pead, tõmbas looma endale lähemale ja lükkas hellalt ta oma jalgade juurde magama. Kuu sõudis mustal sädeleval taevakaarel, kust kõik paksud pilved olid kadunud. Ta avas raamatu, mis rääkis ühest suhteliselt tundmatust rumeenia heliloojast, kes kunagi oli kirjutanud tema jaoks ühe etüüdi, ja luges umbes tunni.

      Kell pool kaheksa ta tundis, et jääb jälle tukkuma, seepärast tõusis ta püsti, ringutas ja seisis akna juurde. Oma suureks üllatuseks nägi ta, et jälle sajab lund, mis langes aeglaselt üle selge taevavõlvi kuu poole triivivast pilvelahmakast. Viimane kui üks okaspuu oli jälle kaetud lumega. Siis ta nägi, et üks puu liigub. Ta oli sageli pimedas ja hämarikus niisugust asja ette kujutanud, sest oma poolpimedate silmade tõttu võis talle tunduda, et puude asemel on inimesed. Nüüd oli ta tegelikult pidanud mingit meest puuks. Või naist. Ta ei osanud öelda, kas see pükstes ja paksus palitus kogu oli Ted või Muriel, kes liikus kasesalu poole seal, kus pidi olema teerada. See pidi olema üks neist. Camargue otsustas, et lükkab Nancy õueviimise kümme minutit edasi. Vastasel korral Ted näeks neid ja tõstaks lärmi ja tõenäoliselt tahaks võimaldada koerale korraliku jalutuskäigu, mida see aga sugugi ei vaja, sest on päeval juba küllalt joosta saanud. Kui see aga oleks Muriel, tahaks ta kindlasti tuppa tulla ja peremehele kakaod keeta.

      Kuju oli aiast kadunud. Kuu ei olnud enam nii sirav. Ta ei suutnud meenutada, et kõigi nende aastate jooksul, mil ta Sussexis oli elanud, oleks siin olnud nii palju lund. Noorusaegadel Püreneedes oli küll samamoodi sadanud ja ilm oli olnud isegi külmem. Nende päevade meenutuse mõjul oli ta istutanud siia aeda väikesi kuuski ja jugapuid ja kadakaid…

      Ta oleks võinud vanduda, et näeb teist puud liikumas. See oli üsna naljakas, kuidas vanas eas, kui meeleorganid, millega ollakse harjunud nagu vanade sõpradega, hakkavad mängima vingerpusse. Ta hüüdis:

      „Nancy! Aeg on õue minna.”

      Koer oli trepimademel ammu enne teda. Kui Camargue oleks ees läinud, oleks Nancy ta pikali tõuganud.