Kui olen lahkunud. Emily Bleeker

juuksesalku sõrme ümber. Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Ta on tagasi.“

      Luke vaatas üles Annie otsa, kuid tolle nägu oli kivine, mõistetamatu. „Kes on tagasi, kullake?“

      „Emme.“

      Luke surus käe suule, habemetüügas torkis ta peopesa, silmi kogunesid pisarad. „Emme on surnud, kullake. Ta ei tule tagasi.“ Ta lükkas tüdruku sassis märjad juuksed kõrva taha, silitades tema põse pehmet kumerust.

      „Kust mu naerunäoga pannkook tuli?“ Tüdruk astus sammu tagasi, põrgates Annie pikkade jalgade vastu. „Ainult emme teeb neid niimoodi. Ma tean, et see oli tema. Ma tean.“

      „See olin mina, kullake. Emme rääkis mulle, et sulle meeldivad need niimoodi. Ma mõtlesin, et see teeb su õnnelikuks. Palun vabandust.“ Luke sirutas käed välja, et tõmmata May enda ligi, kaisutada teda, hõõruda ninaga ta põske, et kõik saaks korda, nagu ta oli teinud siis, kui tüdruk õppis kõndima ja lõi pea ära või kukkus jalgrattalt ja kriimustas põlve. Aga May ei olnud enam kaheaastane ja see ei olnud ihuhaav. Ta lükkas isa eemale, raputades pead.

      „Ei, ei. See peab olema tema. Ta ei jätaks mind maha. Ta armastab mind. Ta ütles, et me kohtume taas.“

      „Ta mõtles, et taevas, May,“ hüüdis köögist Willi tüdinud hääl. „Ta pidas silmas, et kohtute taevas.“ Ta tuli esikusse, kandes kleepuvat Claytonit, kelle kräsus juuksepahmas oli siirupine. „Ja isa ei usu taevasse, seega raiskad sa lihtsalt oma aega.“

      „Sa arvad, et ta on igaveseks lahkunud?“ May jõllitas isa. „Oh, issi, ei. Kuidas sa võid?“ Ta vaatas oma isa, otsekui oleks avastanud, et too on mõrtsukas. Tüdruku nägu kiskus krimpsu ja ta jooksis trepist üles, jättes rabatud Luke’i endiselt põrandale põlvitama.

      „Ma lähen räägin temaga.“ Annie pühkis nägu ja järgnes Mayle trepist üles. Võib-olla oskas tema öelda õigeid asju. Luke pani käe hommikukuue taskusse ja hõõrus siledaid ümbrikke sõrmede vahel.

      „Ära muretse.“ Will trampis mööda. „Ma võtan Claytoni neist kleepuvatest riietest välja.“

      Kui Will trepist üles läks, mõtles Luke, et ta peaks tõusma ja ise Claytoni võtma, pidama Willile isaliku loengu perekonnast ja tujutsemisest ning sellest, kuidas ema kaotus on niigi raske, ilma et peaksid ka ülejäänud perekonna eemale tõukama. Või vähemalt ütlema midagi, aga ta ei teinud seda.

      Selle asemel nihutas ta ennast alumisele trepiastmele, langetades pea käte vahele. Kuidas ta arvas, et saab üksinda hakkama? Kas nad ei saaks aastat tagasi kerida, alustada uuesti, leida viisi Natalie päästmiseks, sest asjad ei oleks pidanud nii minema?

      Annie tuli vaikselt trepist alla ja potsatas tema kõrvale.

      „Ta kavatseb vanni minna. Ütlesin talle, et küsin, kas ta võib seda teha.“

      Luke ei tõstnud pead, lootes, et Annie võtab vaikimist nõusolekuna ja läheb Mayle uudist teatama. Aga naine ei lahkunud. Sõnagi lausumata leidis ta käsi laia vahe Luke’i abaluude vahel, kus ta hõõrus suurte ringidena mehe selga ja laskis ühisel vaikusel neid vaibana katta.

      Luke’i lihased lõdvestusid ja kergendus päästis valla pisarad, mida ta oli kogu päeva tagasi hoidnud. Sügav nuukse pääses ta sõrmede vahelt läbi, tungides esile nii kõvasti, et tegi peaaegu haiget. Kui ta püüdis hinge kinni hoida, takerdus õhk tema kõris, tekitades rea katkendlikke hingetõmbeid. Miks pidi see nii väga haiget tegema? Tal oli olnud mitu kuud – etteaimamise kuud. Ta oleks pidanud valmis olema. Oleks pidanud olema kõigutamatu.

      Siis meenus talle – kirjad. Kui tal olid need väikesed helesinised nelinurgad, mis olid täidetud Natalie sõnadega, tema häälega, siis pidi ta suutma taas hingata. Ellu jääda.

      Pisarad lakkasid, taandudes tagasi mingisse südamenurka, kus olid ennast varjanud. Ta langetas käed ja kuivatas näo oma öösinise hommikukuue õla vastu. Annie, tunnetades muutust tema meeleolus, tõmbas käe ära, lisades viimase patsutuse, enne kui käed sülle pani.

      „Läheksid ehk duši alla ja vahetaksid riideid?“ sosistas Annie. „Mina hoolitsen May ja köögi eest.“

      Luke ei suutnud ikka veel naisele otsa vaadata, olles kindel, et ta nägu on nutust tursunud ja inetu. Vahtides värvitut sälku puitpõrandas, mõtles ta pakkumisest keelduda, näidata oma tugevust, minna kööki ja koristada kõik ise. Aga ta ei olnud tugev. Ta ei saanud isegi ühe hommikusöögiga hakkama, ilma et tema perekond oleks laiali lagunenud, ja kui ta kavatseb lasta kellelgi ennast aidata, võib see samahästi olla Annie.

      „Muidugi. Tänan,“ pomises ta. Annie lükkas ennast käte abiga püsti, tema sammud vaibusid trepist üles minnes. Kui May toauks avanes ja sulgus, sundis Luke ennast tõusma. Dušš ja riided oleks abiks, aga ainus, mida ta tegelikult teha tahtis, oli istuda ja lugeda uuesti kirju ning elada veel pisut aega maailmas, kus Natalie oli veel elus.

      3. peatükk

      Oli möödunud kümme päeva sellest, kui Natalie oli magades minema lipsanud, samal ajal kui Luke tema kõrval kušetil tukkus, seitse päeva matusest ja veel kolm ümbrikku lisaks kahele esimesele, kõik punarinnamuna karva helesinised, sees korralikult kokkuvolditud leht spiraalmärkmikust. Luke ei suutnud nende saabumise mustrit ära arvata. Iga kord, kui postisaadetisest puudus helesinise välgatus, oli ta kindel, et ei saa enam kunagi ühtki kirja. Siis ühe päeva pärast... või kahe… ilmus jälle ümbrik samasuguse margiga ja ilma saatja aadressita. Ta oli loobunud Natalie plaani ära mõistatamast. Ausalt öeldes ei olnud ta tegelikus elus kunagi Nataliest täielikult aru saanud; rääkimata sellest, et ta võiks mõista naist nüüd, mil too oli taandunud vaid mälestusteks ja mõneks juhuslikuks kirjaks.

      Vähemalt oli mõni järgnev kiri vähem dramaatiline kui kaks esimest. Need rääkisid peamiselt naise päevast, pidevast iiveldusest, sellest, kuidas ta juuksed langesid välja piisavalt aeglaselt, nii et ta ei suutnud ennast sundida neid ära ajama, nagu enamik patsiente tegi.

      Siis järgnes kiri, tulvil paanikat, kui ühel päeval oli juuksetutt ta pudru sisse kukkunud ja ta sai peenestatud nisu asemel suutäie keemiat täis juukseid. Ta ütles, et see ei maitsenud eriti teistmoodi, ainult selle närimine võttis palju kauem aega. Pärast seda sai ta paruka.

      Luke mäletas seda: juuste väljalangemist, paruka ostmist, aga naise enda sõnad muutsid selle teistsuguseks lugemiseks. Need tekitasid mulje, justkui olnuks neil lõbus, kui nad kääride ja žiletiga ta pea paljaks pügasid. Justkui saanuks nalja, kui nad erinevaid parukaid proovisid ja teesklesid, et nad on salaagendid, mitte kurvad inimesed, kes teavad, et see, mis naises kasvab, tõenäolisemalt tapab ta, kui laseb tal paraneda.

      Eilne kiri oli pisut teistsugune. See oli esimene kord pärast pannkoogifiaskot, kui Natalie esitas oma kirjas tegeliku nõude, selle asemel, et jutustada kirja lõpus oma soovidest ja suudlustest ja kallistustest lastele.

      6. PÄEV

      Luke!

      Kui ma tõepoolest otsustasin sulle need kirjad anda, siis nüüdseks olen lahkunud vaid umbes ühe nädala. Ma ei ole kunagi seda vanemate kaotuse asja läbi elanud, vähemalt mitte lapsepõlves. Sina tead niisugusest leinast rohkem kui mina. Aga pea meeles, meie lastel on midagi, mida sinul ei olnud – hoolitsev isa.

      See öeldud, räägin asjast, mille üle olen täna mõtisklenud: arvan, et sul on aeg tööle tagasi minna. Okei. Võta hetk olla pisut hämmastunud ja pahane, et räägin sulle tööle tagasi minekust vaid mõni päev pärast seda, kui su naine suri. Võib-olla sa ei igatsekski mind nii väga, kui meenutaksid, missugune käsutamisfriik ma võisin olla. Võta endale aega. Ma ootan.

      Piisavalt kaua?

      Kuule, töö on alati sinu jaoks väljapääs olnud; arvud ja valmendid, see on sinu varjupaik. Tööl saadakse aru, kuidas su mõistus töötab niisugusel viisil, mille vastu ma vahel võitlesin. Loodan, et kui sa sukeldud töösse, siis saad kergendust kõigist meenutustest minust meie majas kummitamas. Niisiis,