Kui olen lahkunud. Emily Bleeker

      Luke kehitas õlgu, püüdes teeselda, nagu poleks sellel erilist tähtsust. „See tuli tänase postiga.“

      „Aga siin on kirjas teine päev,“ ütles Annie, hääl piiksuvaks ja peenikeseks muutumas. „Kus esimene päev on?“ Naise otsmikule tekkisid kurrud, kulmud tõmbusid kortsu ja hingamine muutus kiireks.

      Luke nägi üle toa pulssi Annie kaelal pekslemas, aga ta ei tahtnud ühelegi küsimusele vastata. Olles tavaliselt ratsionaalselt mõtlev insener, vältis ta paratamatuid küsimusi, mis pidid järgnema. Kes? Miks? Kuidas? Praegu tahtis ta ainult kirja tagasi oma taskusse.

      „Mul on ka esimene.“ Ta jõudis Annie juurde ainult kahe pika sammuga. „Aga need on isiklikud, Annie; palun vabandust. Ma tean, et teie kaks jagasite omavahel kõike, aga ma tahan, et see asi oleks minu ja Natalie vaheline.“ Ta sirutas väriseva käe välja. „See on kõik, mis mulle on jäänud.“

      Anniele nii lähedal seistes märkas ta, et naise punaste servadega silmade all olid mustad rõngad. Ta oli kindel, et naine polnud mitu ööd maganud. Natalie oli alati öelnud, et tema parim sõber on meister näitama, nagu oleks kõik okei. Luke ei olnud tänaseni kunagi mõistnud, mida ta silmas pidas. Kirjad võiksid ka Anniet aidata, kuid ta isegi ei kõhelnud. Kuigi see võis olla egoistlik, ei kuulunud see läbirääkimisele. Natalie kirjad olid temale ja ainult temale. Ta hoidis pihku nende vahel avatult.

      „Vabandust. Sul on õigus.“ Annie ulatas talle kirja sügava väriseva hingetõmbe saatel. Ta noogutas, tema silmad täitusid pisaratega. Aga ta ei hakanud päriselt nutma, mis oli Luke’ile suureks kergenduseks. Ta ei teadnud, kuidas lohutada veel mõnd inimest. Pagan võtaks, tal oli raskusi oma lastegi lohutamisega. Annie ei jäänud millestki ilma.

      Ta kaalus, kas patsutada naist õlale, kuni märkas, kui lähestikku nad seisavad, laubad peaaegu koos, Annie hingeõhk sahistamas juukseid tema kõrvade kohal. Ta astus tagasi üle nähtamatu joone, mida abielus inimesed alati enda ümber hoiavad, kui tegemist on vastassugupoolega, voltis kirja kaitsvalt kokku ja pani tagasi hommikukuue taskusse.

      „Ma… ma palun vabandust,“ ütles Luke leebelt, kobades sõnu otsida. „See on lihtsalt…“

      Annie huuled kõverdusid poolnaeratuseks, kui ta silmanurkadest nähtamatuid pisaraid pühkis.

      „Pole viga.“ Ta hingas sügavalt ja pühkis paberkäterätitükkidega nina, vaatas siis köögis ringi. „Hakkame neid pannkooke küpsetama, eks?“

      Luke hingas kinnihoitud õhu välja. „Hästi. Teeme selle asja ära.“

      Kui Annie selja pööras, et sobivat panni otsida, lükkas Luke kirjad sügavamale taskusse. Et neid kaitsta, mõtles ta. Aga tegelikult soovis ta ainult põhjust neid puudutada, sest kui need olid tema kätes, võis ta unustada, et Natalie on lahkunud. Igaveseks.

      Mõne minuti pärast ladusid nad virnadesse peaaegu niisama häid pannkooke, nagu Natalie oli teinud. Kui täpiline sinine vaagen oli kuldseid kettaid täis, kattis Annie laua papptaldrikute ja plastist söögiriistadega.

      „May, kas sa saaksid kutsuda Willi, palun?“ küsis Luke, aga kui May püüdis tõusta, haaras ta kõhust.

      „Vabandust, isa, mu kõtu valutab. Ma olen nii näljane.“

      „Istu. Mina võin su venna kutsuda.“ Vaene laps oli nälga suremas.

      „Kõik on korras.“ Annie aitas Mayl lauale kõige lähemale pikale pingile ronida. „Mul on laud kaetud. Sina pane need pannkoogid taldrikutele ja lõika katki, enne kui lapsed minestavad.“ Ta lükkas May tooli laua juurde ja haaras kullakarva graniidist köögisaarelt oma telefoni. Luke jälgis, kuidas ta kirjutas ja mitu korda pause tegi, enne kui telefoni naeratades tagasi pani. „Will ütleb, et on teel.“

      „Oota, sa kirjutasid talle ja ta ütleb tõesti, et tuleb?“ Luke pööras May pannkooki, toda šokolaadilaastudest naerunäoga. Will ei teinud midagi esimese palumise peale, isegi oma ema jaoks. „Ma usun seda siis, kui ma…“ Läbi esimese korruse kajasid sammud trepil.

      Annie kergitas kulme kerge muigega. „Ma ei suuda uskuda, et mees, kes konstrueerib palgatööna mobiiltelefone, kasutab siiani tavatelefoni ega ole õppinud sõnumeid saatma.“

      „Noh, insenerid teevad ka lennukeid, aga sa ju ei oota, et neil endil samuti mõni oleks, ega?“ Luke sorkis pannkooki, olles pisut süüdlaslik, et suudab üldse naljatada. Kas ta ei peaks nüüd tegelikult oma voodis looteasendis kägaras olema?

      „Aga vaata, kui hästi see töötab.“ Annie osutas Willile, kes lohvakates teksades ja Luke’i vanas Metallica T-särgis kööki marssis.

      „Kas toit on siis tõepoolest valmis? Või olen ma nii näljane, et mul on hallutsinatsioonid?“

      „Sa oled tõeline naljamees, eks ju?“ Annie sasis Willi juukseid, kui too oli istet võtnud, ja imekombel laskis poiss sellel sündida. Annie sai teismelistega väga hästi läbi. Tema poeg ja ainus laps Matt oli esmakursuslane Georgetowni ülikoolis Washingtoni osariigis. Ta oli sisseelamise ajal ainult üks kord kodus käinud ja oli näha, kui väga Annie temast puudust tunneb. Brian tunnistas ükskord, et oli püüdnud moosida Matti Michigani ülikooli astuma, et ta saaks tulla nädalavahetustel koju musta pesu pesema ja ema vaatama. Aga noormees tahtis õppida politoloogiat, sellepärast oli Georgetown tema jaoks õige koht.

      Must pesu. Luke vaatas oma hommikukuube ja vanu narmendavaid susse. Kui Annie poleks ilmunud, oleks ta arvatavasti kogu päeva neid kandnud, aga see, kui majas viibis keegi, kes ei olnud perekonnaliige, oli kuidagi motiveeriv. Ja asi ei olnud ainult riietes. Tema peegeldus mikrolaineahjul laskis näha, kui metsikult sassis olid ta juuksed – turritades ebaühtlaste tuttidena ja olles ühele poole kaldu nagu Pisa torn. Ta keeras pliiditule kinni ja lisas kuhjale viimased pannkoogid.

      „Ega sa vastu ole, kui aitad lastel nendega peale hakata, et mina saaksin minna ja päris riided selga visata?“ Luke asetas plastpudeli poest toodud siirupiga lauale.

      „Muidugi mitte,“ vastas Annie, seades iga papptaldriku kõrvale plastist söögiriistad.

      „Tänan.“ Luke ulatas talle täis metallkandiku. „Pea meeles, naerunäoga on May oma.“

      „Kindlasti pean.“ Annie peletas mehe käteplaksuga minema, haaras siis Claytoni tema kohalt sohval teleri ees. Luke oleks pidanud seda juba varem tegema, muidu jätab tema kolmeaastane sohvasse varsti püsiva augu.

      Trepist üles minnes nautis Luke häälte tasast pominat köögis. Talle oli alati meeldinud töölt koju tulles salaja pealt kuulata, kuni keegi viimaks aru sai, et ta on kodus. Täna ei kuulnud ta enamikku räägitust, aga toon oli väga erinev sellest, kui Natalie ema seal oli; see oli rahulik ja rõõmus, erinevalt Terry tekitatud ängistavast vaikusest ja juhuslikest kontrollimatutest halisemistest.

      Kui Natalie isa oleks kohal olnud, oleks asjad teisiti olnud. Tema oli selles peres alati tugevam pool olnud. Kui ta viis aastat tagasi ootamatult südamerabandusse suri, ei olnud Natalie kindel, et Terry üksinda hakkama saab. Miks tundub, et tugevad lahkuvad alati esimesena?

      Kui Luke’i jalad puudutasid värvi kaotanud viledat vaipa trepi lõpus, katkestas rahuhetke karjatus. See oli May, kes kiljus nii, nagu jälitaks teda koletis. Adrenaliin sööstis läbi Luke’i veresoonte ja ta jooksis kõhklemata trepist alla, kahel viimasel astmel libisedes, ning jõudis kööki hingeldades ja murelikuna.

      „May!“ Luke’i sussides jalad libisesid poleeritud põrandal edasi. Will istus oma toolil, mugides aeglaselt võiseid pannkooke, olles kastnud iga tüki enne siirupiloiku. Clayton lehvitas ja toppis peotäie valmislõigatud koogiruute suhu, aga May oli kadunud, samuti Annie. Vannitoa uks paukus.

      „Teda ei ole seal,“ hüüdis May hallist. „Võib-olla on ta ülakorrusel. Tule, Annie, otsime ta üles.“

      Luke kohtus paariga trepi juures. „Miks sa kiljud, May? Kas sinuga on kõik korras?“

      „Jah, issi. Ma kiljusin sellepärast, et ma olen nii õnnelik.“