Clea. Lawrence Durrell

pidi tagasi pöördusime? Öö libises minust mööda nagu lahti rulluv pimedusepael. Soe meretuul paitas põski nagu pehme rebasekarvadest pintsel. Ma olin une ja ärkveloleku piiril, tunnetades mälestuste raske loodi ja viinapuuväätides linna tõmmet, mille mu mälu oli asustanud ühtaegu kurjade ja ilusate maskidega. Ma teadsin, et pean Aleksandriat veel kunagi viirastusliku aja kaduvuses nägema, sest kui sa oled kord teadlik aja toimest, mis pole kalendriaeg, saab sinust mingil kombel viirastus. Selles teises ajadimensioonis kuulsin ma kunagi öeldud sõnade kaja, Balthazari ütlust: „See maailm esindab ainulaadset õnne, mille vastuvõtmiseks me pole kuigi hästi varustatud.“ Linna sünge mandaat oma kodanike üle, neid sandistav tunne, mis kastis kõik oma kurnatud kirgede tõrtesse. Kahetsusest kirglikumaks saanud suudlused. Žestid luukide taga merevaigukollases valguses. Valgete tuvide parved, mis lendavad minarettide vahelt taevasse. Need pildid näisid manavat mulle linna esile nii, nagu ma pidin seda uuesti nägema. Aga ma eksisin, sest iga uus tulek on erinev. Iga kord me petame ennast, et see jääb samaks. Aleksandria, mida ma nägin nüüd, selle esimene vaade merelt, oli midagi sellist, mida ma poleks kunagi kujutlenud.

      Oli ikka veel pime, kui me randusime veidi eemal nähtamatust sadamast, mida ümbritsesid kindluste tuttavad kaitserajatised ja allveelaevade lähenemist takistavad võrgud. Ma püüdsin mõttes maalida pimedusse mähkunud linna. Tõkkepuu tõsteti üles vaid koidu ajal üks kord päevas. Kõikjal valitses pimedus. Kuskil meie ees lebas nähtamatu Aafrika rannik oma araabia kõnekäänust pärit „okkalise suudlusega“. Oli väljakannatamatu olla nii teadlik linna tornidest ja minarettidest, aga siiski võimetu neid esile manama. Ma ei näinud näo ees isegi oma sõrmi. Meri oli muutunud suureks tühjaks ooteruumiks, pilkase pimeduse õõnsaks mulliks.

      Siis aga käis meist üle ootamatu puhang, tuuleiil, mis puhub laiali tuhaaseme, ja lähemal asuv maastik roosatas nagu pärlikarp, muutudes järk-järgult lilleõie roospunaseks rikkuseks. Nõrk ja kohutav oie tuli üle vee meie poole, pulseerides nagu hirmsa eelajaloolise linnu tiivalöögid või sireenid, mis uluvad kui needuse all kannatavad inimesed limbos. Mu närvid võpatasid nagu puuoks. Ja nagu vastuseks sellele helile hakkasid igal pool nagu torked süttima tuled, algul vaid siin ja seal, siia juba kristalsete paelte, lintide ja ruutudena. Äkki olid sadama piirjooned tumeda taevalaotuse taustal täiesti selged ning valguse pikad, pulbervalged sõrmed hakkasid ebalevalt liikuma üle taeva nagu mõne putuka puised jalad, kes otsib pidet mustal libedusel. Sõjalaevade vahelisest udust hakkasid kerkima värviliste rakettide tihedad pritsmed, heites taevasse tähtede ja teemantide sädelevad kobarad ja imeliselt külluslikud pärlikarva tubakatooside killud. Õhk lõi vabisema. Roosa ja kollase tolmu pilved tõusid vaheldumisi punakaspruunidega, et särada kaitsevalli dirižaablite rasvaste kannikate kohal, mida õhk oli paksult täis. Meri ise näis värisevat. Mul polnud aimugi, et me oleme nii lähedal või et linn võib sõja saturnaalide ajal olla nii ilus. See hakkas paisuma ja laienema nagu pimeduse müstiline roos ning sellega kaasnes pommitamine, mis täitis pilgeni mu teadvuse. Oma imestuseks leidsime end teineteise peale karjumas. Me vaatame Augustinuse aja Kartaago põlevaid varemeid, mõtlesin ma endamisi, jälgime sõjas hukkuvat linnarahvast.

      See oli ilus ja hämmastav. Vaatepildi vasakusse ülanurka hakkasid koonduma prožektorikiired, väreledes ja libisedes hüplikult kui ämbliku pikad jalad. Nad ristusid ja põrkasid üksteisega palavikuliselt kokku ning oli selge, et neile oli antud signaal putukast, mis rabeleb pimedust ümbritsevas ämblikuvõrgus. Ikka ja jälle ristusid need ja kompisid üksteist, sulasid ühte ja lahknesid. Lõpuks me nägime, mida nad otsisid: kuus tillukest hõbedast koiliblikat liikus näiliselt väljakannatamatu aeglusega üle taeva. Nende ümber oli taevas hullunud, aga nad liikusid ikka fataalse loidusega edasi ja kaardusid pikaldaselt ümber kuumade briljandikaarte, mida tulistasid sõjalaevad, või järskude tuhmide šrapnellipahvakute, mis saatsid nende lendu.

      Kui kurdistav ka polnud meie kõrvu jõudev müra, oli selles ikkagi võimalik eristada pommitamist orkestreerivaid hääli. Kildude raksatused, mis langesid rahena rannakohvikute laineplekist katustele, laevasignaalide kraapivad mehaanilised hääled, mis kordasid kõhurääkijanukkude kombel vaid osalt arusaadavaid, umbes nii kõlavaid fraase: „Punane kella kolme suunal. Punane kella kolme suunal.“ Kummalisel kombel kostis kogu selle lärmi seest ka muusikat, noahoopidena sakilisi veerandtoone, ja ka kokkukukkuvate ehitiste müra. Valguslaigud, mis kadusid ja jätsid enda taha pimeduseaugu, mida võis tulla janus loomana limpsima kollane tuleleek. Lähemal (kus vesi purustas kaja) oli kuulda mürsuhülsside rikkaliku saagi robinat, mis valgus laevatekkidele Chicago klaveritest^[4.], peaaegu katkematut kuldse metalli rabisemist taevasse suunatud õhutõrjekahurite salvedest.

      Nõnda see kestis, olles silmale pidu, aga pannes selgroolülid värisema mõttetu jõudemonstratsiooni keeristormi ees, mis oli meie ees avanenud. Ma polnud varem tajunud sõja impersonaalsust. Selle hiigelsuure värvilise surmavihmavarju all ei olnud ruumi inimolenditele ega mõtetelegi nendest. Iga hingetõmme oli vaid ajutine pelgupaik.

      Siis aga, niisama ootamatult kui see algas, suri etendus välja. Sadam kadus teatraalse äkilisusega silmist, kalliskivide joad keerati kinni, taevas tühjenes ning alla sadas vaikuse paduvihm, mida katkestasid vaid korraks näljaste sireenide närvisüsteemi puurivad karjed. Ja siis ei midagi, selline eimiski, milles oli tonnide kaupa pimedust ja millest kasvasid välja tuttavamad hääled, nagu näiteks vesi, mis limpsas reelinguid. Nõrk kaldatuul hiilis ligi ja täitis meid nähtamatu jõedelta settelõhnadega. Kas ma kujutlesin, et kuulen kaugelt järvelindude hääli?

      Nii ootasime suures otsustamatuses tükk aega, aga idas hakkas koit taevast, linna ja kõrbe üle võtma. Tinarasked inimhääled jõudsid pehmelt me juurde, tekitades uudishimu ja kaastunnet. Laste hääled ja läänetaeva rögakarva horisondimanisk. Me haigutasime külma käes. Pöördusime värisedes üksteise poole, tundes end äkki vaeslastena valguse ja pimeduse vahelises tuhmis maailmas.

      Siiski kasvas idapoolsetest soodest aegapidi välja tuttav koiduvalgus, selle esimesed sidruni- ja roosikarva ülevad toonid, mis panid Mareotise vee helkima, ja peenelt nagu juuksekarv, ent siiski nii ebamääraselt, et selles veendumiseks tuli hinge kinni hoida, kostis (või ma arvasin, et kostis) mu kõrvu esimene palvekutse veel nähtamatust minaretist.

      Kas oli siis veel jumalaid, kelle poole hüüda? Ja kuni see küsimus mu peas kuju võttis, nägin ma sadamasuust välja süstimas kolme väikest kalapaati, rooste-, maksa- ja ploomikarva purjedega. Nad vajusid tulvavees kreeni ja kummardusid nagu pistrikud meie vööri poole. Me kuulsime nende ninasid nilpsavate lainete koha. Väikesed kujud, kes hoidsid ratsanikena tasakaalu, hüüdsid meile araabia keeles, et tõkkepuu on üleval ja me võime sadamasse sõita.

      Seda me nüüd ettevaatlikult tegimegi, sõites läbi näiliselt hüljatud suurtükisuude eest. Meie väike paat popsutas mööda peakanalit pikkade laevaridade vahel nagu vaporetto Grand Canali vetel. Ma vaatasin ringi. Kõik oli sama ja ühtaegu uskumatult teistsugune. Jah, peamine (südamekiindumuste, mälu ja armastuse) kõlakoda oli sama, aga detailide ja dekoratsioonide erinevus riivas jonnakalt silma. Liinilaevad olid nüüd groteskselt ja pimestavalt värvitud kubistlikult valge-, khaki- ja Põhjamere-karva laiguliseks. Iseteadvad kahurid istusid kohmakalt nagu kured oma tobedalt kohatuil presendi ja võrkudega kaetud pesadel. Paksud dirižaablid rippusid taevas nagu võllas. Ma võrdlesin neid iidsete hõbedaste tuviparvedega, mis olid juba hakanud väikeste rühmade ja salkadena palmide vahelt tõusma, et kohtuda heledas valguses päikesega. Ärevakstegev teadoleva ja tundmatu vastasseis. Näiteks paadid, mida veeti üles mööda jahtklubi kaldteid, masti ja köisi kattev higina paks ja tuttav hommikukaste. Lipud ja värvilised varikatused, mis rippusid kangelt ja otsekui tärgeldatult. (Kui mitu korda me olime enne siit selsamal tunnil Clea väikese paadiga merele läinud, kaasas leib, apelsinid ja korvpudelis loksuv vein?) Kui palju päevi olime veetnud, purjetades ununenud kiindumust kehastava murenenud ranna ääres? Mind hämmastas, kui tundeliselt võib inimese silm rännata mööda elutuid objekte, mis on seotud sammaldunud kai külge, kostitades end mälestustega, mida ta teadnudki endal olevat. Isegi Prantsuse sõjalaevad (mis olid küll häbistatud, mille relvadelt olid konfiskeeritud lukud ja mille meeskonnad olid ametlikult interneeritud) olid täpselt seal, kus ma olin neid oma haihtunud elus viimati näinud, lebades kõhuli koiduaegses hämaruses ja nähes välja nagu pahaendelised hauakivid, ning ometi olid nende taga ikka alatised