Clea. Lawrence Durrell

Ma seisin paigal ja lasin tal seda korrata, arvates, et olin valesti aru saanud. „Ma käisin just Capodistria pool.“ Ma vahtisin talle otsa. Capodistria! „Aga ta sai ju surma!“ hüüatasin ma, kuigi ma polnud unustanud Balthazari mõistatuslikku ütlust valehammaste kohta.

      Habemeajaja kummardus nagu kiikhobuse seljas kõvasti tahapoole ja irvitas lopsakalt. See oli väga hea nali, mis kestis terve minuti. Lõpuks, ohkides mõnuga, kui ta seda meenutas, võttis ta rinnataskust aeglaselt postkaardi, mida müüakse Vahemere rannikul, ja ulatas selle mulle: „Kes see teie arvates on?“

      See oli tugevate ilmutiplekkidega üsna tuhm foto, mis on kiire tänavaklõpsu tundemärk. Pildil oli kaks mere äärt pidi kõndivat kuju. Üks oli Mnemjian. Teine … Ma vaatasin teda ja tundsin ta üha paremini ära …

      Capodistrial olid jalas kuningas Edwardi stiilis torupüksid ja väga terava otsaga mustad kingad. Nende juurde kandis ta akadeemiaga seotud isiku karusnahkset kraed ja kätistega pikk-kuube. Lõpuks, ja üsna fantastiliselt, oli tal peas chapeau melon^[2.], mis tegi ta loomakarikatuurilt pärit suure roti sarnaseks. Ta oli kasvatanud peened Rilke stiilis vuntsid, mis suunurkades veidi allapoole hoidsid. Hammaste vahel oli tal pikk sigaretipits. See oli kahtlemata Capodistria. „Mida paganat …“ alustasin ma, aga naeratav Mnemjian pigistas ühe silma kinni ja pani sõrme vaikimise märgiks suu peale. „Alati,“ ütles ta, „on mõistetamatuid asjaolusid,“ ja paisus neid varjates nagu kärnkonn, vaadates mulle vallatu rahuloluga silma. Ta oleks ehk andnud ka mõne selgituse, aga samal hetkel kõlas küla poolt paadi signaal. Ta sattus segadusse. „Ruttu,“ ütles ta kiiremini rühkima asudes, „ma ei tohi unustada andmast teile Hosnani kirja.“ Kiri oli tal rinnataskus ja lõpuks võttis ta selle välja. „Aga nüüd hüvasti,“ ütles ta, „kõik on korraldatud. Me kohtume varsti.“

      Ma surusin ta kätt ning seisin hetke üllatunult ja otsustamatult talle järele vaadates paigal. Siis pöördusin tagasi oliivisalu poole ja istusin kivi peale Nessimi kirja lugema. Kiri oli lühike ja sisaldas tema juhiseid meie reisi kohta. Väike paat tuleb meid saarelt ära viima. Ta andis umbkaudse aja ja õpetuse, kus me pidime seda ootama. Kõik oli täpselt planeeritud. Siis järgnes Nessimi kõrge käekirjaga post scriptum. „Tore on jälle ilma reservatsioonideta kokku saada. Ma oletan, et Balthazar on sulle kõigist meie äpardustest rääkinud. Sa ei nõua ju ülevoolavat kahetsust neilt, kellest väga hoolid? Ma loodan, et mitte. Jäägu minevik meile kõigile suletud raamatuks.“

      Nii see läkski.

      Viimastel päevadel kinkis saar meile heldelt parimat ilma ja karmide Küklaadide lihtsust, mis oli kui sõbralik embus ja mille järele pidin kindlasti hakkama igatsema, kui mu pea kohal lööb taas kokku Egiptuse mürgiaur.

      Ärasõidueelsel õhtul olid väljas kõik külaelanikud, et kostitada meid vardas küpsetatud lambalihast ja kuldsest retsinast^[3.] koosneva lahkumisõhtusöögiga. Lauad ja toolid olid väljas kogu väikese peatänava ulatuses ja iga pere tõi pidusöögile lisa. Isegi kaks uhket prominenti, linnapea ja preester, olid kohal ja kumbki istus pika laua otsas. Külm oli istuda niimoodi lambivalgel, tehes nägu, et on suveõhtu, aga isegi tuhm kevadine kuu aitas pidusöögile kaasa, tõustes silmituna merest, et paista valgetele laudlinadele ja häilida veiniklaase. Vanad läikivad, veinist õhetama löönud näod särasid nagu vasknõud. Iidsed naeratused, arhailised kõnetamisvormid, traditsioonilised viisakused ja tähelepanuavaldused vanast maailmast, mis oli juba hääbumas ja meist eemaldumas. Vanad käsnalaevastike kaptenid imesid sinistest emailpurkidest neile heldelt kallatud veini; nende soojad embused lõhnasid kortsus paradiisiõunte järele ja suured, tubaka värvi vuntsid lokkisid kõrvade poole.

      Algul oli see kõik mind liigutanud, sest ma arvasin et kogu tseremoonia on korraldatud minu auks; aga see polnud vähem liigutav, kui ma mõistsin, et seda tehakse mu riigi auks. Olla inglane, kui Kreeka on langenud, tähendas olla iga kreeklase kiindumuse ja tänu objekt ning pisiküla alandlikud talunikud tundsid seda sama kirglikult kui kreeklased igal pool mujal. Toostid ja tõotused kajasid paduvihmana öös vastu ja kõned lendasid tuulelohedena kõrges Kreeka stiilis, mis oli mahlakas ja helisev. Need näisid moodustavat surematu luule kadentse – meeleheitliku tunni poeesiat, aga muidugi olid need üksnes sõnad, armetud tuulde lausutud sõnad, mida nii kergelt sünnitab sõda ja mille rahuretoorika kõlas varsti äraleierdatult.

      Aga täna läitis sõda külamehi kui pikki küünlaid ja vanade meeste pilgud andsid neile leegitseva suursugususe. Ainult noori mehi polnud kohal, et vaigistada ja häbistada neid oma löödud ilmetega, sest nad olid läinud Albaaniasse, et selle lumevaaludes surra. Naised rääkisid kimedate häältega, mille panid kähedalt värisema valamata pisarad, ning naerupahvakute ja laulude vahele langes nende ootamatu vaikimine nagu avatud haud.

      Sõda oli jõudnud üle vee meie juurde väga tasa ja järk-järgult nagu pilved, mis katavad vaikselt silmapiiri ühest otsast teiseni. Kuid see polnud veel puhkenud. Ainult kuuldused pigistasid südameid vastuokslike lootuste ja hirmudega. Algul paistis, et see kuulutab ette niinimetatud tsiviliseeritud maailma lõppu, aga see lootus osutus peagi asjatuks. Ei, see pidi siiski olema lihtsalt headuse, ohutuse ja mõõdutunde lõpp, kunstniku lootuste, muretuse ja rõõmude lõpp. Peale selle pidi kõik inimeseks olekuga seostuv saama kinnituse ja rõhu; ehk hakkas näivuste taga kuju võtma isegi teatav ausameelsus, sest surm teeb iga pinge hullemaks ja lubab meile vähem pooltõdesid, milles ma tavaliselt elame.

      See oli kõik, mis me seni sellest teadsime, sellest tundmatust draakonist, mis oli oma küünised juba mujale sisse löönud. Kõik? Jah, tõtt-öelda olid kõrgemal taevas paar korda lörisenud nähtamatud pommitajad, aga nende hääled ei summutanud veel saare mesilaste lähedalolevat suminat – igal majapidamisel oli ka mõni lubjatud mesipuu. Mida veel? Ükskord (ja see näis juba tõelisem) torkas allveelaev periskoobi läbi lahepinna ja uuris mitu pikka minutit rannajoont. Kas meid nähti neemel suplevat? Me lehvitasime neile. Aga periskoobil pole käsi, millega vastu lehvitada. Võib-olla avastati põhjapoolsetel randadel midagi haruldasemat, mõni vana isane hüljes, kes tukkus päikese käes nagu moslem palvevaibal. Ent samas võis sel sõjaga olla vähe tegemist.

      Kuid kogu värk muutus reaalsemaks, kui väike kaater, mille Nessim oli saatnud, popsus selsamal õhtul hämarale rannale ja selle meeskond koosnes kolmest automaatidega relvastatud mornist meremehest. Nad polnud kreeklased, kuigi rääkisid seda keelt ärritunud käskivusega. Neil oli rääkida lugusid purustatud armeedest ja surnukskülmumisest, aga see oli mõnes mõttes hilinenud teave, sest vein oli vanadele meestele juba pähe hakanud. Nende jutud muutusid varsti ebahuvitavaks. Aga ometi avaldasid nad mulle muljet, need kolm nahksete nägudega saadikut tsivilisatsioonist nimega „sõda“. Nad istusid ebamugavust tundes mõnusa seltskonna keskel. Nahk nende habemetüükas põsesarnadel oli kurnatusest pingul. Nad suitsetasid ahnelt, pahvides sinist suitsu suudest ja ninasõõrmetest, nagu oleks nood himurust tootvad astjad. Kui nad haigutasid, siis näis, nagu tuleks see haigutus lausa kubemest. Me andsime end nende hoolde kõhklemisi, sest need olid esimesed ebasõbralikud näod, mida me tüki aja tagant nägime.

      Paat lipsas poolviltu lahest välja südaööl, kui taevas oli kõrge kuu; suurema pimeduse tegid siiski pehmemaks ja usalduslikumaks soojad seosetud hüvastijätuhüüded, mis kostsid meile valgelt rannalt järele. Kui ilusad on kreekakeelsed tervitus- ja hüvastijätusõnad!

      Me sõitsime mõnda aega tintjasmustades varjudes kaljuäärt pidi, kus mootori südamelöögid olid justkui kipras ja kajasid vastu nagu kuulivalangud. Lõpuks pöördus kaater aga avamere sügavuste poole, leides üles veerütmide pehme voo, mis ajas laineid meile vastu, surudes meid kord lainepõhja ja nagu mängides harjale. Öö oli üle ootuste meeldiv ja soe. Paar korda näitas end parda ääres delfiin. Laev võttis kindla kursi.

      Meist sai nüüd võitu juubeldusega segatud sügav kurbus, ühtaegu kurnatus ja rõõm. Ma tundsin huultel häid soolaseid pritsmeid. Me jõime sooja salveiteed ega rääkinud. Laps oli rännaku ilust keeletu: laeva taga püsis värelev kiirgus, mida kammiti voogavalt ja üha uuenedes lahti nagu komeedi juukseid. Ka meie kohal voolasid mööda taevavõlvi sulgjad oksad, mille mõistatuslikus sügavuses oli tähti sama paksult kui mandlipuul õisi. Nii et lõpuks, olles õnnelik mere ja taeva ennetest ning