Clea. Lawrence Durrell

ja surmlikes ihata suudlustes. Käies uuesti kujutluses neil tänavail, teadsin ma, et nad ei ulatu haarama mitte ainut inimeste lugu, vaid kogu kiindumuste bioloogilist skaalat, alates Kleopatra maalilisest ekstaasist (imelik, et viinapuuväädid avastati just siin, Taposirise lähedal) kuni Hypatia^[1.] võõravihani (närtsinud viinapuulehed, märtri suudlused). Ja võõramaa külalised, nagu Rimbaud, kes käis siin järsunõlvalist rada mööda kullast münte täis vööga. Ning kirjude sulgedega linnuparve meenutavad tõmmunahalised unenäoseletajad, poliitikud ja eunuhhid. Haletsuse, ihaluse ja hirmutunnetega nägin ma taas enda ees lahti rullumas linna, kust pärinesid mu sõprade ja raamatutegelaste näod. Ma teadsin, et pean seda uuesti kogema ja nüüd juba viimast korda.

      Aga sellest tuli siiski imelik lahkumine, mis oli täis väikesi ettenägematuid asjaolusid, kui pidada silmas, et sõnumitooja oli hõbedast ülikonda kandev küürakas, kelle kuuerevääril oli lill ja varrukas lõhnastatud taskurätt! Väikese küla ootamatu elluärkamine, kus meie olemasolu oli seni taktitundeliselt eiratud, välja arvatud mõni harva kingitud kala, vein või värvitud munad, mida Athena tõi oma punase räti sees. Ka tema suutis meie lahkumist vaevu taluda ning ta range vana kortsuline näomask tõmbus meie väheldast pagasit nähes krimpsu ja pisaraisse. „Me ei lase teil külalislahkuse ülesnäitamiseta ära minna,“ kordas ta jonnakalt. „Küla ei lase teil lihtsalt niisama lahkuda.“ Meile kavatseti korraldada hüvastijätupidu!

      Mis lapsesse puutus, siis olin ma teda harjutanud (tegelikult juba kogu ta eluea jooksul) eesseisva sõidu mõttega, maalides ta ette muinasjutupilte. Arvutud kordamised ei olnud neid tuhmistanud. Ta istus ja vaatas iga pilti ning kuulas mind tähelepanelikult. Ta oli kõigeks rohkem kui valmis, tõesti lausa janunedes saama ise mu maalitud pildigalerii tegelaseks. Ta oli imenud endasse kõik selle fantaasiamaailma segased värvid, olles ju kunagi ise õiguspäraselt kuulunud nende inimeste hulka ja valmistudes neid tagasi saama, valmis astuma maailma, mida asustasid ta tumedat verd piraadiprintsist isa ning tõmmu ja käskiv kasuema …

      „Kas ta on selline nagu mängukaardil?“

      „Jah, padaemand.“

      „Ja ta nimi on Justine?“

      „Ta nimi on Justine.“

      „Pildi peal ta suitsetab. Kas ta armastab mind rohkem või vähem kui isa?“

      „Ta armastab teid mõlemaid.“

      Mingil muul moel kui müütide ja allegooriate abil ei olnud mul võimalik neid asju talle selgitada, selline oli kord väikelapse segane luulemaailm. Ma olin kasutanud oma Egiptuse mõistuloos parimaid sõnu, mis pidid looma ta kujutluses ta perekonnaliikmete ja esivanemate (jumalate ja maagide) suuruseks räägitud portreed. Ent kas pole elu ise muinasjutt, millest arusaamise võime suureks saades kaotame? Sellest polnud midagi. Ta juba joobus isa pildi kujutlusest.

      „Jah, ma saan kõigest aru,“ võttis ta noogutades ja ohates kokku mu maalitud pildid ja sulges need oma vaimu varalaekasse. Oma surnud emast Melissast rääkis ta harvem, ja kui ta seda tegi, siis vastasin ma talle samasugusel muinasjuturaamatu toonil, aga Melissa oli juba kahvatu tähena loojunud surmarahu horisondi taha, jättes esiplaanile teised, mängukaartide moodi elavad tegelased.

      Laps oli visanud vette mandariini ja kummardus nüüd ettepoole, et jälgida, kuidas see veereb tasakesi groti liivapõrandale. Seal see lebas ja hubises nagu väikene leek, mida vetevool togib üles- ja allapoole langedes.

      „Vaata nüüd, kuidas ma selle kätte saan.“

      „Ei, mitte siin jääkülmas meres, sa sured külma kätte.“

      „Täna ei ole külm. Vaata.“

      Ta oskas juba ujuda nagu noor saarmas. Siin vee ääres lamedal kivil istudes oli temas lihtne ära tunda Melissa kartmatuid silmi, mis olid nurkadest veidi viltu, ja mõnikord ka silmanurkadesse ununenud unenäona ta isa Nessimi tumedat mõtlikku (paluvat, ebakindlat) pilku. Mulle meenus, kuidas kord teises maailmas oli Clea hääl mulle öelnud: „Pane tähele, kui tüdrukule ei meeldi tantsida ega ujuda, ei suuda ta kunagi jagada armastust.“ Ma naeratasin ja mõtlesin, kas need sõnad on tõsi, jälgides väikest olendit vees sujuvalt keerlemas ja graatsiliselt sihtmärgi poole libisemas nagu vilunud hüljest, varbad taeva poole püsti. Pisike valge paun välgatas ta jalge vahel. Mandariin ilusti kätte saadud, tõusis ta spiraalselt veepinnale, vili hammaste vahel.

      „Mine jookse ja kuivata end ruttu ära.“

      „Ei ole ju külm.“

      „Tee, mis sulle öeldi. Mine ruttu.“

      „Aga see küürakas mees?“

      „Ta läks ära.“

      Mnemjiani ootamatu ilmumine saarele oli mind nii ehmatanud kui rõõmustanud, sest tema oligi see, kes tõi Nessimi teate. Imelik oli näha teda mööda rannaklibu meie poole tulevat, näol valuline kimbatus, nagu sunnitaks teda kõndima korgitseride peal. Ma arvasin nägevat temas soovi demonstreerida, et ta pole aastaid kõndinud millegi muu kui parimate sillutiste peal. Ta polnud sõna otseses mõttes harjunud terra firma’ga. Temast kiirgas kartlikkust ja ülemäärast peenust. Seljas oli tal silmipimestav hõbedane ülikond, jalas säärised, lipsu küljes pärliga nõel ja ta sõrmed olid külluslikult sõrmustatud. Ainult ta naeratus, lapsenaeratus, polnud muutunud ja süljene juukselokk vaatas ikka rinnaesise poole.

      „Ma võtsin naiseks Halili lese. Nüüd, mu kallis sõber, olen ma Egiptuse kõige rikkam habemeajaja.“

      Ta pahvatas selle kõik ühe hingetõmbega välja, nõjatudes hõbenupuga jalutuskepile, millega ta selgelt ei olnud harjunud. Ta kannikesekarva silmad rändasid põlastavalt ringi meie algelises hütis ja ta ütles kahtlemata ära pakutud toolist, sest ei tahtnud kortsutada oma kallihinnalisi pükse. „Teil on siin vist üsna raske elu? Erilist luksust ju pole?“ Ja ta lisas ohates: „Aga nüüd te tulete meie juurde tagasi.“ Ta tegi kepiga ebamäärase liigutuse, mis pidi näitama meile linnas peagi osaks saavat külalislahkust. „Ma ise ei saa kauemaks jääda. Pean asuma tagasiteele. Ma tegin selle käigu üksnes Hosnani palvel.“ Ta rääkis Nessimist omamoodi pärlendavalt suurustades, nagu oleks ta nüüd temaga sotsiaalselt staatuselt võrdne; siis aga märkas mu naeratust ja tõi kuuldavale armuliku naerukilke, enne kui uuesti tõsines. „Jah, ega mul enam aega ole,“ ütles ta varrukatelt tolmu kloppides.

      Tema kiirustamine osutus vajalikuks, sest Smyrna paat viibis kaldal vaid niikaua, kui läks aega posti ja aeg-ajalt mõne muu eseme mahapanekuks: kast makarone, vasksulfaat puidu peitsimiseks, pump. Saarlaste vajadused on väikesed. Me läksime läbi oliivisalude koos küla poole, ajades kõndides juttu. Mnemjian tippis ikka oma aeglasel kilpkonnasammul. Aga mul oli jalutamise üle hea meel, sest see andis mulle võimaluse küsida talt linna kohta ja saada ta vastustest aimu, mis mind seal muutunud meelelaadide ja teadmata asjaoludega seoses ees ootab.

      „Kas Hosnanide Palestiina-intriigi ilmsikstulekust saadik on palju muutunud? Äri läbikukkumisest saadik? Egiptlased püüavad vist nende vara konfiskeerida. On juba palju võtnudki. Jah, nad on nüüd vaesed ja ikka veel hädas. Naine on ikka Karm Abu Girgi koduarestis. Keegi pole teda terve igaviku näinud. Mees juhib eriloaga kaks korda nädalas sadama kiirabiautot. Väga ohtlik. Ja ükskord oli hirmus õhurünnak; ta kaotas silma ja sõrme.“

      „Nessim?“ olin ma kohkunud. Väike mees noogutas iseteadvalt. Mu sõbra uus ootamatu kuvand tabas mind nagu kuul. „Heldene jumal,“ ütlesin ma, ja habemeajaja kinnitas, et jumala mainimine on siinkohal täiesti sobilik. „See oli kohutav,“ ütles ta, „selline on sõda, Darley.“ Siis tuli tal äkki pähe midagi rõõmsamat ja ta naeratas jälle lapsenaeratust, mis kajastas siiski vaid Levanti raudselt materiaalseid väärtusi: „Aga sõda on ka hea äri. Mu töökodades lõigatakse tervetel armeedel ööl ja päeval juukseid. Kolm salongi, kaksteist juuksurit! Küll te näete, see on super. Ja Pombal naljatab selle üle, kui ütleb: „Nüüd ajad sa habemeid surnutel, kuni nad on veel elus.““ Ta tõmbus hääletust naerukihinast keskelt liigandnoana pooleks.

      „Kas Pombal on tagasi?“

      „Muidugi. Ta on nüüd vabade