Kostiliste lõunalaud. Ingrid Noll

juurde. Sestap ta võttiski alati kaasa oma plasku.

      Kohe pärast sööki tõmbus Kapten tagasi ülakorrusele oma espresso, plasku ja lastega ning hoidis lastel koduste ülesannete tegemisel silma peal. Sageli ühines nendega ka Simoni ainus, mõnevõrra vähem nutikas sõber Tassilo ja sai siis järeleaitamist lugemises. Nii sain mina segamatult külastajaid teenindada, mõnele hilinenule ka toidu soojaks teha, lõpuks laua ja kogu ruumi koristada ning mõlemad nõudepesumasinad täita.

      Minu uues restoranis nägi välja hoopis teisiti kui ülakorrusel. Olime teinud sinna lisaköögi ja valgendanud kogu ruumi. Üksnes vana linoleum põrandal oli jäänud uuendamata, kuid korralikult puhtaks küüritud. Kinni müüritud vaateakende ette (nende ülaossa oli jäetud läbiv aknarida) oli tisler teinud riiulid pottide ja pannide jaoks. Nende vahel oli ruumi tavalisele koolitahvlile, mille organiseeris mulle Regine. Sellelt võis igaüks tutvuda jooksva nädala menüüga. Mingit muud menüüd ei olnud, seega puudus ka valikuvõimalus. Kui keegi püsiklientidest ei söönud mõnda sööki, ei tahtnud või ei saanud mingil põhjusel tulla, siis pidi ta sellest aegsasti teatama. Maksti kord nädalas. Oma nimekirjas olin märkinud, mida keegi osalejatest ei talunud või ei söönud, ja ma püüdsin võimaluse korral nende soove ka silmas pidada. Enamasti tegin süüa üsna lihtsalt, mõnikord ka Vahemere toite või kergeid ühepajatoite, igal neljapäeval oli lihata lõuna. Peagi sain aru, et on täitsa raske ülesanne valmistada kõike vaheldusrikkalt ja maitsvalt, et ei tekkiks üksluisust ega mingeid ebameeldivusi, et see oleks kõigile vaid õnn ja nauding. Sellele vaatamata nägi kogu see värk alul välja üsna kodukootud.

      Esmaspäev: frikadellid praekartuliga

      Teisipäev: spagetti Bolognese

      Kolmapäev: vasikamaks kartulipudruga

      Neljapäev: köögivilja-ühepajatoit

      Reede: kanafrikassee riisiga

      Ja nii oleks see võinud jäädagi, kui mitte laialt reisinud Kapten poleks oma heade nõuannete ja vihjetega avanud mulle hoopis uue kulinaarse maailma. Nimelt arvas ta (olime juba ammu sina peale üle läinud):

      „Luksussöökidest, nagu neid pakutakse kruiisilaevadel, saab kähku isu otsa ning einelaua- ja sööklatoitudest veel rutem. Kuna sa niikuinii ei suuda valmistada sööke kõigi soovide ja tahtmiste järgi, siis peaksid variatsioonide ning maitseainetega olema mõnevõrra julgem. Pealegi on peaaegu kõik sinu külalised alla viiekümnesed ja ka laiemalt maailmas ringi liikunud ega taha sugugi alati süüa niisamuti kui oma ema juures.”

      Esmaspäev: hakklihatäidisega punapeedid Vene moodi

      Teisipäev: küpsetatud orecciette^[1.] lõheribadega

      Kolmapäev: karrilammas riisi ja rosinatega

      Neljapäev: ratatouille^[2.]

      Reede: tandoori tibu

      Suurel menüütahvlil oli piisavalt ruumi, nii et mu lapsed said selle servad värviliste kriitidega täis joonistada. Ka mõned külalised kirjutasid sinna oma soovid, tänuavaldused või ka mõne värsi, teised jälle joonistasid sinna enama või vähema andekusega mõne supikana, lillkapsa või jäätisepeekri. Tonja oli sinna kirjutanud ühe kalendrisabast leitud mõttetera: Kõik hea siin elus on kas ebaseaduslik, ebamoraalne või paksuks tegev.

      Minu lõunalaud võis küll olla ebaseaduslik, aga mitte mingil juhul ebamoraalne. Ja paksuks tegev ei saanud see ka olla, kuna kõik külalised – välja arvatud Kapten – olid ju tööinimesed ega võinud endale lubada armutult täistopituna ülejäänud tööpäeva kasutult möödasaatmist. Näiteks paar lähedalasuvast elektritarvetepoest: naine töötas sealses kontoris ja mees oli välitööline ning neil mõlemal oli tunniajaline lõunapaus. Nendele näis minu juures hästi meeldivat, kuigi neil oli suur respekt Regine ja tema õpetlike nõuannete ees. Oma vabast ajast pani too elektrik mulle tasuta üles ema annetatud kuue põletiga gaasipliidi ja suure elektripraeahju. Üldiselt olin küll palunud kõiki oma kliente meie privaatsest söögikohast avalikkuses mitte rääkida ja soovitada mind vaid kõige usaldusväärsematele ning suud pidada oskavatele sõpradele.

      Markus, see tumedate lokkidega abivalmis elektrik, oli meie seas ainus, kes oli õppinud midagi praktilist ja oli mulle, küll mitte üksnes sellepärast, ka väga südamelähedane. Tal oli kitsas ja peente näojoontega nägu, mis sugugi ei passinud kokku tema tugeva kehaehitusega. Tema lühikesed ja hästihooldatud vurrud ülahuulel ja raamideta prillid andsid talle väga intelligentse väljanägemise. Vaatamata minu isiklikule sümpaatiale leidsin olevat parema, kui õpetajad ei hakkaks meie ringis domineerima, juba selle pärast, et nendel on pikad puhkused ja siis nad ei käi söömas. Elektriku sõbratar ei olnud mulle sümpaatne, oli selline terava ninaga, kikkis kõrvadega ja pedantne. Ja peale kõige ka veel pööraselt uudishimulik. Loomulikult ei saanud ma vältida seda, et mu külalised enne üheaegset teeleasumist vajasid ka korraks heast kohast läbiastumist. Allkorrusel oli vaid üks tualett, nii et pidin tahes-tahtmata laskma käiku ka oma vannitoa teisel korrusel. Gretel, nii oli tolle teravaninalise mao nimi, otsustas „täiesti juhuslikult”, kuid alati mu isikliku tualeti kasuks. Lastelt teadsin, et ta oli seal kõikides tubades ringi vaadanud ja isegi mu magamistuba ei jäänud tema huvisfäärist välja. Aga tahtsin suhteid sõbraliku meistrimehega igaks juhuks soojana hoida ja tegin ka halva mängu juures vaid head nägu.

      Väikeste lastega üksikemal on raske leida võimalust õhtul väljaminekuks. Viimastel aastatel sain seda teha vaid siis, kui ema minu juurde sõitis. Kuid Bonnist meie Bergstrassele on oma kaks tundi sõitu. Kahjuks oli Carol ikka veel suur hirm pimeduse ees ja ta jäi halvasti magama. Tuli pidi põlema ja uks lahti jääma. Nüüd läks ta küll juba esimesse klassi, aga ikkagi ei olnud mõeldav neid vennaga kas või paariks tunniks üksinda jätta. Kui koolis tuli lastevanemate koosolek, siis rääkisin oma probleemist Kaptenile. Tahtsin nii väga Caroline õpetajaga tutvuda ja vanematekogu valimistest osa võtta. Vanahärra lausa säras ja kinnitas, et temale olevat mu laste järele vaatamine lausa lõbu. Kuna ka nemad pidasid teda omamoodi vanaisaks või papaks ja piiritult usaldasid, siis pidanuks ju kõik hästi klappima. Papa rõõmustavat juba ette võimaluse üle lastele enne magama jäämist veel paar põnevat juttu rääkida.

      „Ainult, palun, mitte neid kõige põnevamaid!” palusin kergendatult.

      Kui ma siis sellel õhtul kella poole üheteistkümne paiku koju jõudsin ja oma väiksekesed ning Kapteni laste magamistoas sügavas unes eest leidsin, siis pidin lausa naerma puhkema. Olgugi et mu pojal oli juba üsna suur voodi, jäi see paksule mehele ja kahele risti-põiki lamavale algkoolilapsele napiks. Vanahärra norskas kõvasti, aga see ei paistnud mu tibukesi põrmugi häirivat. Ma raputasin teda kergelt, mees lõi silmad lahti, manas ette ennekuulmatult imestunud näo, itsitas siis süüdlaslikult ja püüdis end kuidagi vabastada klammerdunud kätest ja jalgadest. Ma viisin Caro tema voodisse ning istusin väsinud lapsehoidja ja veinipudeliga elutuppa.

      „See oli ülim rõõm!” ütles mees. „Me maiustasime šokolaadiga, rääkisime nalju, naersime end kõveraks ja lõpuks jäimegi magama. Ja kuidas siis sinul ka läks?”

      Lisaks lubas ta lahkelt pakkuda mulle taolisi meeldivaid teenuseid ka edaspidi.

      „Oma tütre Tonja lapsepõlve ma peaaegu ei saanudki kaasa elada, olin ju alatasa reisidel. Õnnetuseks pole mul ka võimalust bioloogiliseks vanaisaks saada – ja meeleldi teeksin selle nüüd sinu laste juures tasa.”

      Tonja elas koos ühe naisega, see ei ole tänapäeval küll tingimata järelkasvust loobumise põhjus. Kuid juba oma huvides lämmatasin soovi vihjata sellistele võimalustele. Alatasa tundsin ka ise rõõmu naljadest, mida Kapten lastega tegi, ja meenutasin valuliselt, kuidas teadmata kadunud Matthew meid naerma ajas. Näiteks küsis minult Simon:

      „Millel on sada säärt ja joosta ikkagi ei suuda?” Ja kui ma ei leidnud selle peale mingit usutavat vastust, ütles ta ise: „Viiekümnel püksipaaril!”

      Oli ütlematagi selge, miks minu isata lastel oli nõrkus nii vahva vanaisa vastu. Lasteaias, põhikoolis ja kodus olid üksnes