Kostiliste lõunalaud. Ingrid Noll

„kõigile kättesaadav”. Mis ime siis, et ka minu lapsed napsasid nii mõnestki väljendist kinni. Nii nad siis süüdistasid teineteist mokk töllakil ringi vahtimises või molutamises, tuisupea, petis või molkus olemises. Mu väike Caro, nagu Carolinet kutsuti, maalis isegi päikese mitte taevasse, vaid taevalaotusse, ja kirjeldas meie planeeti maailmana.

      Kerge etteheitega hääles ütlesin siis Reginele, et ta teeks oma kapriisidele lõpu.

      „Jumal küll,” imestas tema, „võid sina alles toriseda! Kui mina oma mõistmatute teismeliste plikade ja pubekatest tattninadega „Schimmelreiterit”^[4.] läbi võtan, siis saavad nood aru vaid raudteejaamast. Sinu väikestel on kord veel selles suhtes suur eelis.”

      „Või teevad ennast päris naeruväärseks,” ütlesin mina. „Küsin endalt ikka ja jälle, milleks see peaks küll hea olema!”

      „Aastaid tahtsin kirjutada doktoritööd keele muutumisest üleminekul 19. sajandist 20.-sse, aga kui alustasin õpetajaametis, polnud selleks enam üldse aega. Sa ei suuda üldse ette kujutada, kui palju ma tollal lugesin ja materjali kogusin!”

      Rahu säilitamise nimel andsin alla. Põhiliselt võisin olla õnnelik, et mu sõbranna sai lastega nii hästi hakkama. Blond, sageli unelev Simon, kellel teiste lastega läbisaamisel tuli nii mõnigi kord ette arusaamatusi, vestles temaga meeleldi ja õpetas seejärel ka oma väikest õde. Ja ta isegi ületas Reginet sellega, kui ütles oma klassikaaslastele „laske siis käia”, mille oli ilmselt saanud külge vendade Grimmide muinasjuttudest. Caro oli rohkem isa moodi ja vallutas südameid oma naljade ja sarmiga.

      Juba mõne nädala järel küsis Regine, kas ta võiks prooviks kaasa tuua ühe oma kolleegi, kes olevat minu suurepärasest kostitamisest lausa vaimustuses. Peagi oli mul juba kolm kostilist, sest kõnealune kolleeg tõi kaasa ka oma isa. Vanahärra oli amüsantne lobiseja, varem merd sõitnud ja arvatavasti kõikides maailma sadamates ringi lasknud. Tal olid eresinised silmad nagu Hans Albersil^[5.], ta kandis enamjaolt meremehemütsi, oli täitmatu isuga ja ka sellele vastava vatsaga. Kuna tema topeltlõug ei käinud kokku Ilusa Wilhelmi kirjeldusega, siis pani Regine talle nimeks Topeltlõug. Lapsed ütlesid alul tema kohta kapten Sinikaru. Aga nähtavasti mõjus meesterahva seltskond hästi ka nendele ja peagi kutsusid nad teda juba papaks. Muide, Regine teadis küll, et mees ei olnud kunagi olnud kapten, oli vaid ülemkelner ühel kruiisilaeval.

      „Dubrovnikust tegin väljasõidu Trebinjesse,” jutustas mees. „Seal istusin ühe avara platsi ääres plaatani all ja jõin pivo’t, kui midagi nurgelist ronis mu püksisääres peaaegu põlveni ja mina loksutasin hirmust oma õlle maha ...”

      Ta oskas jutustada ka tühiseid juhtumusi nii dramaatiliselt, et lapsed pidasid iga pisimatki sisalikku värskelt koorunud dinosauruseks ja nurusid temalt üha uusi lugusid.

      „Ehtne Münchhausen,” pomises Regine vaid. „Kõik tema lood on vanadest juttudest pihta pandud!”

      Muide, minu laua äärde mahtus ära täpselt kuus inimest. Kui minu kolm külalist tegid ettepanekuid veel huviliste kaasamiseks, olin täitsa nõutu.

      „Sul on ju alumisel korrusel ruumi enam kui küll,” ütles Regine kolleeg Tonja. „Seda suurt ruumi on väga kerge ümber kohandada ilusaks söögitoaks. Loomulikult tuleb siis riiulid maha võtta ja muretseda suuremat sorti söögilaud, aga see kõik oleks ju tühiasi.”

      Seni oli see poeruum olnud mu lastele pedaalautode, rollerite ja kolme rattaga jalgrataste autodroom, Seal olime ka veetnud sünnipäevi küll kotijooksu tehes, munadega joostes ja kopsikukoksamist mängides. Suured vaateaknad meelitasid kohale isegi pealtvaatajaid ja selles polnud ju laste pidude ajal midagi halba. Kuid suurel söögilaual iga mööduja silmade all ei oleks enam sugugi elamuköögi sarmi, mida minu senised kolm külalist olid senini nii väga hinnanud. Pealegi peaksin siis ääreni täis kandikuga mööda treppi üles ja alla jooksma, et nii toitu kui ka sööginõusid ette ja ära tassida. Kapten Sinikaru sai sellest kohe aru ja oli rangelt laiendamise vastu. Vastupidiselt tema muudele võltsmuinasjuttudele olid tal selle koha pealt väga praktilised vastuväited.

      „Kui juba väljast on näha, et siin käib regulaarselt söömas hulk inimesi, siis paistab see ju ometigi täitsa professionaalse toitlustamise moodi välja ka siis, kui on kättesaadav vaid kindlatele külalistele. Varem või hiljem muutub siis valvsaks ka maksuamet ja sa hakkad veel makse maksma, oma hügieeniettekirjutustega tuleb sulle kaela peale tervishoiuamet, tööstusjärelevalve esindaja või isegi mõni politseinik „võtma toiduainete proove”. Seadusega on ette nähtud eraldi tualettruumid nais- ja meeskülastajatele. Peale kõige muu tuleb hakata piinlikult täpset pidama arvet väljaminekute ja sissetulekute kohta. Tahate siis tõesti kõike seda?”

      Ei, loomulikult ei tahtnud ma seda. Kuid teisalt ei suutnud keegi elada ära vaid sellest, et kostitab kolmel päeval lõunaga kolme külalist.

      Tonja, kelle nimi tuli sellest, et tema ema oli raseduse ajal lugenud „Doktor Živagot”, tuli kohe välja juba hoopis uue ettepanekuga:

      „Sinu lapsed mängivad meeleldi endises kirjatarvetekaupluses, miks ei võiks sa seal avada mingi lastehoiu? Niipalju kui ma tean, vajad sa sellisel juhul laste päevahoiukasvataja kvalifikatsiooni ja luba noorsooametist. Selle saamine ei peaks kuigi raske olema ...”

      Lähemal ajal oli kooli minemas ka Caroline, olin selle üle väga rõõmus. Aga päev päeva järel olnuks väikelastest rüblikute jõuk mulle küll ehtne õudusunenägu. Üksnes lapse sünnipäev oli mulle juba enam kui kogu maja kraamimine.

      „Nelly, ära ole selline jänespüks. Sa lihtsalt pead millessegi ka investeerima,” arvas Regine. „Kaupluse lased ehitada ümber suureks avaraks köök-söögitoaks, vaateaknad müürid lihtsalt kinni. Ma laenan sulle meeleldi selleks vajaliku raha, sain päranduse. Minu lell läks lõpuks kõige kaduva teed.”

      „Teiste sõnadega öeldult on sinu rikas onu siis surnud,” tõlkisin ma öeldu ümber ja lasin kogu selle situatsiooni ka omal peast läbi. Minu generatsioonile paistis pärimine olevat üsna päevakohane, minu ema oli ka kõigepealt oma tädilt ja hiljem veel kahelt sugulaselt midagi pärinud, mina pärisin vanavanematelt ja Regine oma onult. Võib-olla hakkab ka mu lastetu ja raskelt haige onupoeg peagi ära surema. Olin täitsa optimistlik.

      Niisiis tuligi välja, et ühel hetkel sain illegaalse restorani omanikuks, mis oli avatud igal nädalapäeval kella kaheteistkümnest kolmeni registreeritud külastajatele. Kõigel sellel võisid olla üsna dramaatilised tagajärjed.

      1 Saksa keeles on nimisõnadel artiklid der, die, das, mis määravad sugu. Der Mann, die Frau, das Kind – mees naine, laps. See ja kõik järgnevad viited on tõlkijalt. [ ↵ ]

      2 Sarnane sõnaga „lumemees” (vigases saksa keeles). [ ↵ ]

      3 Kaardimängijate nali, kus küsitakse: „Kas mängid mängu „32-tõsta”?” Kui pahaaimamatu nõustub, siis visatakse kogu 32-kaardine pakk põrandale laiali ja nõustuja peab selle üles tõstma. [ ↵ ]

      4 Theodor Stormi 1888. a avaldatud novell. [ ↵ ]

      5 Saksa laulja ja näitleja möödunud sajandi alguses, hüüdnimega Ilus Wilhelm. [ ↵ ]

      2.

      Kapten

      Poleks eales osanud arvata, et vanast meremehest võib saada mu parim sõber. Sellest peale, kui tema naine suri, tundis ta ennast väga üksildasena. Tema tütar Tonja elas küll meie linnas, kuid hoopis teises linnaosas. Kapten oli ainus, kes tervelt kaks tundi enne lõunaaega välja ilmus. Õnneks elas ta üsna minu läheduses ja suutis, vaatamata oma lampjalgadele, sellest lühikesest maast üsna hästi jagu saada. Abivalmilt aitas ta mind toitude valmistamisel – muidugi tingimusel, et sai seejuures istuda. Ta kooris kartuleid, puhastas köögivilja, kõdritses ube, poleeris vahel minu vanaema hõbenõusid ja seejuures lahutas mu meelt lõbusate lugudega. Tema oli ainus, kes võis tulla ka nädalalõppudel.

      Kui siis olime täiesti