Kostiliste lõunalaud. Ingrid Noll

      Originaal:

       Ingrid Noll

       Der Mittagstisch

       Roman

       Diogenes

       Kaas: Margus Ristmets

       Toimetanud Piibe Kohava

       Raamatu tõlkimist on toetanud Goethe Instituut, mida finantseerib Saksamaa Välisministeerium

       Copyright©2015 by Diogenes Verlag AG Zurich, Switzerland

       All rights reserved

       © Tõlge eesti keelde. Arne Nielsen ja OÜ Eesti Raamat, 2016

       ISBN 978-9949-567-25-6

       ISBN 978-9949-091-48-5 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      1.

      Lõunalaud

      Ilmselt oli see kas Kasselis või siis Stuttgardis, aga mina mäletan üksnes gigantset treppi, midagi Odessa Potjomkini trepi sarnast. Võib-olla oli kõik hoopis teisiti, sest olin ju vaid kolmeaastane, ja võib olla, et sarnast treppi üheski Saksa linnas polegi – järelikult peaksin ema käest üle küsima. Tema hoidis tookord mul kõvasti käest kinni.

      „Nelly, ära lase mu käest lahti!” ütles ta siis ja mina andsin selle käsu edasi oma nukule.

      Me olime külastanud üht igivana tädi, kes ei kavatsenud enam pikalt elada. Minu ema sai kingituseks käsitsi kirjutatud testamendi ja granaatprossi, mina aga nuku. See tundus olevat hoopis erinev minu pehmelt täistopitud vinüültitast, sest oli tehtud rabedast tselluloidist. Tädi oli sellega kord ise mänginud ja seejärel istus see kindlasti oma kaheksakümmend aastat tema plüüsdiivanil. Ma sain aru, et see pidi olema midagi erilist, sest tädi kinnitas uhkelt ja saladuslikult, et see olevat ehtne kilpkonnaluu.

      Aga mingil põhjusel ei olnud minu nukul vähimatki tahtmist minu määrdunud käekese haardes olla. Trepi ülemisel astmel tõmbas ta oma käe lahti ja sööstis sügavikku. Ta käis mitmeid kordi üle pea, kuni see tuli kere küljest ära, purunes ja killud lendasid laiali. Vaid keha jäi ühes tükis lebama astmeid eemal. Karjusin nagu ratta peal. Ikka ja jälle näen unes, et ka minu väike tütar libiseb minu käest välja, veereb mööda lõputult sügavale ulatuvat treppi alla ja jääb siis peast ilma. Võib-olla olen ka mina see eriti kartlik ema. Üksikemana kiputakse üle pingutama.

      Minu sõber Matthew oli üsna lahe sell, nagu mu sõbranna tunnustavalt nentis. Aga kui ta siis, paar aastat pärast Caroline sündi äkitselt USAsse lendas, ei lubanud ta sugugi meid peatselt järgi viia. Mõistagi arvestasin ma vähemalt materiaalse toetusega. Aga sellest peale ei olnud teda enam võimalik leida, mulle jäetud aadress ei klappinud üldse. Pärast mõnda pettumusi valmistanud katset loobusin tema elukoha otsimisest. Mu suurem laps mäletas veel päris hästi oma isa ja meenutas teda aeg-ajalt, väiksem ei teinud seda kunagi ega ka pärinud tema järele.

      Ameeriklase kohta rääkis Matthew saksa keelt üsna hästi, lõppude lõpuks oli ta seda keelt kuulnud juba lapsena oma vanavanematelt. Kuna minu inglise keel jätab üsna palju soovida, siis ei suhelnud ta minu ja lastega kunagi oma emakeeles ja tegi isegi suuri edusamme kohaliku dialekti omandamises. Kuid ühes osas ei saanud ta kuidagi perfektseks, ja see oli artiklite kasutamine. Ta asendas need neutraalse „de”-ga: de Mann, de Frau, de Kind^[1.].

      Selleks, et valmistada meie lapsi juba algusest peale ette maailmainimesteks, valisime nendele eesnimed, mida tuntakse ka teistes maades: Simon ja Caroline. Poiss õppis küll juba algkoolis veidi inglise keelt, aga ega ta enamat kui laulukesi „Jingle Bells” ja „Happy Birthday” selgeks saanudki. Oli väga kahju, et lapsed kakskeelsetena üles ei kasvanud. Oma saksa keelega tegi Matthew nendele pigem nalja. Meenutasin ajuti nukrameelselt lõbusaid sündmusi meie väikeses perekonnas, aga üritasin siiski ennast lepitada üksikema staatusega.

      Kord ütles ta meie pojale: „On selline saksa vanasõna, et liiva pole vaja pähe raputada!”

      See pidanuks Simonile niigi selge olema, aga kui ta tuli lasteaiast, sorises tal liiva juustest, kõrvadest, kingadest ja riietelt. Matthew viibutas talle sõrme ja tegi oma arust nalja:

      „Ma torkan sulle viis auku näkku ja panen ka pea kõrvade vahele, sa mu liivamees^[2.]!”

      Mu pojake sai nendest naljadest aru alles aastaid hiljem. Aga ühelt oma veidi vanemalt lasteaiakaaslaselt õppis ta väikese vingerpussi, mida Matthew veel ei tundnud: „Kolmkümmend kaks – tõsta!”^[3.]. Ja heitis õpihimulisele papale kaardipaki jalgade ette laiali ning käsutas siis: „Tõsta üles!”

      Seejärel nautis poiss oma isa ammuli suud ja hämmeldunud näoilmet. Kui poiss läks kooli, siis oli lõpp ka rõõmsate nöökimistega, sest tema isa kadus korraga ja igaveseks.

      Varem tulime ka finantsiliselt üsna hästi toime. Matthew’l oli küll ühtlugu vaid paar rahatähte püksitaskus, aga me saime lastetoetust ja ka minu ema pistis meile vahel midagi pihku. Ometigi, siis kui laste isa korraga jäljetult kadus, pidin kiiremas korras otsima endale tasuva töökoha. Kahjuks ei olnud mul ette näidata ühtki lõpuni käidud haridustee dokumenti. Juba mõne semestri järel olin ema suureks kurvastuseks oma stuudiumi lõplikult katkestanud, sest mulle ei pakkunud see enam vähimatki lõbu, ja asusin pigem leti taha baristaks. Seal pidin teenindama kohvimasinat, valmistama külmi ja kuumi jooke, kasseerima raha ja eelkõige serveerima kohapeal valmistatud jäätist. Seejuures õppisin igal päeval tundma uusi ja meeldivaid inimesi ning lõpuks ka Matthew’d. Lühikese aja järel olin rase – küll plaaniväliselt, aga sugugi mitte soovimatult. Seitsmendal raseduskuul lõpetasin oma gastronoomilise karjääri ja tundsin rõõmu tulevase ema ülesannetest. Abiellumist pidasime väikekodanlikuks leiutiseks, aga kolisime kokku ja olime hea tüki aega väga õnnelikud; ka siis, kui sündis Caroline, valitses meie vahel veel sügav rahulolu. Meie lahkumineku asjaoludel ei taha ma pikemalt peatuda, aga tegemist oli ühe Kamerunlaseks kutsutava mehega ja äkitselt olin ma kahe väikese lapsega üksi ning pidin toimetulemiseks leidma mingi uue võimaluse.

      Õnneks pärisin oma vanavanematelt maja, mille esimest korrust oli kasutatud kirjatarvete kauplusena. Kähku lahkusin Frankfurdist ja kolisin lastega tagasi kodukohta Bergstrassele. Kahjuks ei olnud alumist korrust suurte vaateakende tõttu võimalik eluruumideks välja üürida ja nii see jäigi esialgu kasutuseta. Ülemisel korrusel olid mu esivanematel niinimetatud puhtad toad, köök, söögituba ja kolm magamistuba. Sellest peale kui minu vanaema, minu varalahkunud isa ema, pidi pärast õnnetust kolima vanadekodusse ja seal kahe aasta järel suri, jäi maja päris tühjaks, kasimatus oli seal juba maad võtnud. Soodsa asukoha tõttu – kohe koolimaja kõrval – olid vanavanemad suutnud enda vajadused katta vihikute, joonistamis- ja maalimistarvete ning pliiatsite müügiga. Aga kui läheduses avati supermarket, siis eelistas noorsugu pigem seal hängida ja tšillida ning poeke tuligi kinni panna.

      Ühel ilusal päeval leidsin oma ukse tagant kunagise klassikaaslase, kellest oli saanud kooliõpetaja. Rõõmustasime mõlemad jällenägemise üle, sest olime abituuriumi järel teineteise silmist lasknud. Loomulikult oli meil palju rääkida, aga kõige parem oli see, et minu maja oli nüüd vaid mõne sammu kaugusel koolist. Regine lubas sageli, vahel ka suure vahetunni ajal, sisse astuda. Peagi sadas ta lõuna ajal sisse ja tegi õnneliku näo, kui istusime köögilaua äärde ja ma tõstsin praeahjust välja nuudlivormi ning panin lauale neljanda taldriku. Lapsed piidlesid imestunult, sest Reginel olid väga spetsiifilised väljendusvormid.

      „Nüüd olen juba kolm kuud siin olnud,” kaebas ta, „aga ma ei suuda üldse harjuda siinse koolisöökla küll vastuvõetava hinna, aga armastuseta tehtud toitudega, ja ka hommikul kiiruga valmis tehtud võileivad viin ma sageli koju tagasi. Suupistepoes jõlgub tavaliselt ringi pool minu klassist, nii et sealt hoian ma parem eemale.”

      Kolmel korral nädal võiks ju Regine minu juures lõunat saada, sest tal hakkasid järgmised tunnid juba kell kaks. Ta pidas minu ettepanekut nendel päevadel regulaarselt minu juures süüa – loomulikult mõõduka tasu eest – lausa vastupandamatuks. Ka mulle meeldis söögiks pidevalt mitte