Ta tuleb läbi seina. Marek Kahro

Ta paljad kaitsetud jalatallad naksusid ebamugavalt vastu rõsket betoonpinda.

      Ümberkukkunud must prügikott – proua Mõškina jagu – vedeles suletud lifti ees. Martti vajutas läbematult nupule ja uksed avanesid.

      Liftis lebas noore naise surnukeha. Kõhn, teravate põsenukkide ja heledate, peaaegu olematute kulmukaartega. Tagasihoidliku büstiga. Blond. Silmad laialt pärani, verd täis. Ta lamas külili, üks käsi kägaras keha all, teine otsekui anudes välja sirutatud. Jalad olid paljad, peetud kingad vedelesid liftinurgas. Üleni kriimulist keha katsid vaid õhuke plekiline suvepluus ja lühike teksaseelik. Vasakus kõrvas rippus säbruline briljantidega kõrvarõngas. Selle paariline oli kaotsi läinud. Ristatud säärte juures lesis närbuv punane roos, paar äärmist kroonlehte õnnetult lääbakil.

      Õhus oli kraad sooja. Sügavad hingetõmbed ei kosutanud, vaid pumpasid kopsudesse kirbet vingugaasi. Linn kügeles määrdunudkuldses valguses, mis raudkindla püünisena mustja taeva poole küünitavaid hooneid pitsitas.

      Martti toetas selja vastu mureneva krohviga majaseina, millel veiklesid politseiautode hääletud sinakad valgusvihud. Taskuid otsivad käed kippusid jõuetuna känguma. Ta oli valgesse kaitsetürpi mähkunud ega tundnud end ses uues nahas kuigi mõnusalt. Mõistes, et ta ei tohiks türpi majaväliste molekulidega rikkuda, tõmbus ta seinast eemale, lugedes pingsalt sekundeid. Süngesse mõttevoolu ilmus ka midagi helget – rammusa kooresirtsuga kuum kohviports. Mõtteks see esialgu jäigi.

      Maja ette veeres veel üks auto – tume Volvo, mille rooli tagant ilmus vanemuurija Hando Oras. Justkui peole tulles sättis ta pedantsel moel talvemantli laperdavaid hõlmu. Kepsleva kõnnakuga lähenes ta sündmuspaigale, hopsates lennukalt üle porilompide. See oli nii tema moodi. Ta kehas olid kokku saanud üdini vapper ja laitmatute elukommetega Sir Lancelot ning igavesti poisipõlvikuid kandev Peeter Paan. Kui ta aga kriminaalmenetluse lõpul kohtuküpsed tõendid letti tõi, noogutasid kõik Lõuna prefektuuri töömesilased üksmeelselt: Oras on muist geene omandanud Einsteinilt ja kardetavasti ka Nostradamuselt.

      „Vabandust, et hilinesin,” ütles ta teretuse asemel. „Auto streigib. Kaugel siis oleme?”

      „Surnukeha on fikseeritud,” vastas Martti. „Hakati sõrmejälgi ja DNA-d kokku kraapima.”

      Hando noogutas energiliselt. „Kas isik on tuvastatud?”

      „Peaaegu,” ütles Martti kumedalt. Üks õhus heljunud terake tungis talle kurku ja sundis köhatama.

      „Mis tähendab „peaaegu”?”

      „Olen teda mitu korda näinud, aga nime ei tea.”

      „Elas ta üksi?”

      „Ilmselt küll. Neil kordadel, kui teda maja ees või trepikojas nägin, oli ta alati üksi. Ma helistasin korteriühistu esimehele Ivan Klepinile ja tegin temaga sotid selgeks. Ta lubas meid jõudumööda aidata. Kõigil elanikel, kes praegu oma korterites viibivad, on keelatud välja tulla. Lift on seisma pandud.”

      Hando sikutas kõhiseva kaitsekostüümi selga ja astus tummalt trepikotta. Üheskoos vantsiti teisele korrusele. Surnukeha oli liftist välja tõstetud, kuid roosiõis ja kingad vedelesid endiselt seal.

      Rõhuvat tuska maha surudes vaatas Hando laiba mõne minutiga üle. Liftis polnud silmaga nähtavaid jälgi uriinist või roojast, mis tavaliselt kägistamise tagajärjel kehast välja paiskuvad. Järelikult surmati neiu mujal – arvatavalt alumisel korrusel – ning surnukeha toimetati alles seejärel lifti. Seda kinnitasid ka määrdunud rõivad ja mitmelt poolt kriimustatud jäsemed – teda oli mööda põrandat lohistatud. Naise lõua all punetas märgatav verevalum, mis viitas sellele, et ta oli laia paela või rihmaga kägistatud. Mõrvaeset sündmuspaigalt ei leitud. Vasakul põsel lasus inetu kollane laik, jälg tugevast obadusest. Kõrvarõnga puudumine polnud probleem, vaid lootuskiir. See võis politsei otsemat teed mõrtsukani juhatada.

      „On teda seksuaalselt ära kasutatud?” küsis Hando korpulentselt kohtuarstilt, kes laiba ümber askeldas.

      „Praegu ei julge öelda,” tuli vastus. „Ma ei ole veel seelikut üles tõmmanud.”

      Taktitust vastusest häirituna jättis Hando muud küsimused keelele pakitsema ja asus trepikoda revideerima. Tehnikute üles pandud ajutised prožektorid trumpasid mitmekordselt üle hädise elektripirni, mis teise korruse mademele harilikult valgust andis.

      Läbi üheksa korruse lõikuv trepikoda oli nagu soolastes setetes kivistunud ja betoonist koorikuga kaetud ürgse hiidmonstrumi kõri, mille vaibumatu, iseenda tühjusest kerkiv kumin kostis inimkõrvale morni, pelutava ja vaenulikuna. Sadade trepiastmete kohal hõljus füüsiliselt tuntav kõle hingus, mis sai kuuluda vaid lõhkisest sarkofaagist välja pääsenud rahutule lummutisele. Hallid seinad olid otsekui taevasse kerkivad hauaplaadid, millelt kurikaval rõskus oli kirjad maha hõõrunud. Ühe trepiastme seest piilusid välja terasvardad nagu väikesed saatanad, varitsedes hooletuid jalgu. Jooksva inimese figuur avariivalgustitel mõjus pigem ähvarduse kui juhatusena.

      Iga nurk, serv ja ümarus ses trepikojas oli kurvastavalt isikupäratu. Perestroika aegu, punaimpeeriumi surmakorina saatel püstitatud koloss paistis siiski kindlalt püsivat, metallpiiretel ei hakanud silma roostet ega betoonpindadel pragusid.

      „Klepin on valmis meiega juttu ajama,” sõnas Martti ligi tulles. „Ma kirjeldasin talle mõrvatud naist ja ta oletas, et see võib olla tema üürnik kuuendalt korruselt, Daisi Toomepuu.”

      Hando ühmatas. „Millal Klepin teda viimati nägi?”

      „27. detsembril. Daisi oli talle mitme kuu üüri võlgu, Klepin käis seda isiklikult meelde tuletamas.”

      „Tema korteris?”

      „Jah. Daisi lubas, et maksab üüri varsti ära. Ta pidi lähiajal kusagilt suure varanduse saama.”

      „Või nii?”

      „Leidsin Facebookist selle pildi.”

      Martti telefoni ekraanil helendas kenake linalakk, kelle tihedalt näo ligi kammitud juuksesalkude vahelt vaatas sametsinine silmapaar kõrgusse, lindude ja pilvede maale. Hando pidi kahetsusega nentima, et neiu, kes pildi peal nii armsalt unistas, oli toosama, kelle maine kest parasjagu kõledal mademel lebas.