Ta tuleb läbi seina. Marek Kahro

jõllitajatele: „Laske kraanist vesi jooksma! Ja otsige sidemed välja!”

      Neiud lendasid nagu kajakad nõutud kraami järele. Päit peitis end toanurka, silmad pahupidi. Ta ei võinud haavu, verd ega kõrbenud nahka näha.

      Kerge ving hõljus veel rõdu kohal, kui Rebekka poolpimeda Kaarli ettevaatlikult köögi poole talutas. Segase mõminaga, millest teravam kõrv võis eristada kümmet sorti vägisõnu, tuigerdas Kaarel valamu äärde. Rebekka vaibumatul toel sirutas ta käe jaheda jooksva vee alla. Silmi avaramalt pärani ajades mõistis ta, et nägemisega on kõik korras. Selge pilt hakkas jälle ette tulema.

      Keegi ei pillanud etteheiteid. Ehmatus oli seltskonna kaineks põrutanud.

      Rebekka käänas Kaarli peopesa hellalt enda poole ja uuris seda köögilambi eredas vihus. „Paistab üsna sügav põletus. Nahk on ribadeks.”

      Päit tundis, et tal ei püsi joogid enam sees. Ta ruttas kobinal WC-sse.

      Kätriin ulatas Rebekkale tualettkapist toodud marlirulli. „Muud ma ei leidnud.”

      „Kuhu sidemed kadusid?” kibrutas Rebekka kulmu. „Ma alles ostsin paki.”

      „Hügieenisidemeid on meil kümme tonni,” avaldas Kätriin, „aga vaevalt neid praegu vaja läheb!”

      Rebekka loputas Kaarli peopesa põhjalikult läbi ning sidus seejärel Ruta-Keiu abiga marliriba noormehe pihu ümber.

      „Esialgu käib kah,” pudises ta rahulolematult.

      „Kutsume kiirabi?” päris Lisette huuli puredes.

      „Ei ole hullu,” üritas Kaarel neide rahustada. „Näpud on alles.”

      „Aga ajud on sodiks,” vaimutses Kätriin. Tema killuga ei tulnud keegi kaasa ja see tegi talle veidi tuska. Ta oli harjunud, et kodus tiirlevad kõik planeedid tema ümber. Nüüd oli tähelepanu keskpunktis hoopis ta haavatud ekspeika.

      „EMO-sse tuleb igal juhul minna,” ütles Rebekka rangelt. „Nad lapivad su korralikult kokku.”

      Kätriin, ainus tulijoogist rikkumata hing ses seltskonnas, soostus oma autole hääled sisse lööma ja haiglasse sõitma. Kaarel aidati riidesse nagu mannetu mudilane. Kui peopesa poleks talumatult huumanud, oleks ta näitsikute hoolt täiel rinnal nautinud.

      Isehakanud kiirabibrigaad oli juba lävele jõudnud, kui Kätriin käsi pildudes hüüatas: „Persse, lift on ju rikkis!”

      „Vahet pole, lähme aga trepist,” ütles Rebekka. Ta asus Kaarlit toore rammuga toetama – unustades nähtavasti, et mees püsib ka iseseisvalt jalgel – ja juba võetigi ette esimene lõik trepikojas, mis paistis kaheksanda korruse mademelt nagu tinakaevanduse šaht.

      Karge õhk ja hahkjas valgus mõjusid Kaarli näolihastele nii lõdvestavalt, et ta pidi Rebekkale ühtejutti mitu naeratust poetama. Uhkest saatjaskonnast ümbritsetuna libises ta trepist alla. Kiiret polnud kuhugi.

      Kuuenda korruse mademele lähenedes märkas Kätriin, et parempoolne korteriuks avanes. Pikas vanamoelises kasukas proua astus, selg ees, trepikotta. Närvilise visadusega tiris ta enda järel matsakat ratastel reisikohvrit. Samal ajal näperdas ta toretsevat briljantidega kõrvarõngast, mis nagu säbruline jääpurikas karvase krae kohal rippus. Nähes noortekampa trepist alla sõudmas, tõmbus ta kohemaid tagasi korterisse ning sulges ukse.

      Killavoor jõudis peagi väljapääsuni. Kätriin hüppas rooli taha. Kaarel – kergesti purunev pambuke – pakiti tagaistmele, Rebekka pehme üsa lähedusse. Ka Lisette otsustas haiglasse kaasa tulla.

      Auto kaksas paigalt ning kadus unetu linna vilkuvasse tingeltanglisse.

      Mõni minut hiljem avanes taas kuuenda korruse uks. Kasukaga daam kõõritas üle läve. Veendunud, et õhk on seekord puhas, alustas ta vaevalist teekonda trepist alla, reisikohver ankruna järel.

      2.

       UNIMÜTS

       3. jaanuar Tartu

      Selmar Unt jõudis ühiselamusse veidi enne südaööd. Välisuks oli juba suletud. See polnud hea uudis külmetavale noorsandile, kel oli uksekaart maha ununenud. Nõudlik koputus klaasile äratas valves olnud turvamehe. Pahura kulmukortsutuse saatel lasi ta hädalise sisse. Samalaadsete grimassidega oli ta Selmarit paari viimase aasta jooksul korduvalt kostitanud. Tavaliselt järgnes ka tosinkond tõredat sõna, kuid seekord jättis turvamees need hoiule – mõneks järgmiseks puhuks.

      Selmar sõitis liftiga neljandale korrusele, oma tagasihoidlikku ühikatuppa. Jens külitas voodil, helendav nutitelefon kaisus.

      „Kus käisid?” küsis ta tühjalt.

      Selmar heitis toakaaslasele tuima pilgu. „Niisama kondasin. Õpid eksamiks?”

      „Veits vaatasin jah. See pneumosüsteemide soga ajab mul juhtme kokku.”

      „Mu meelest ei ole pneumo üldse raske. Materjaliõpetus ja analüütiline mehaanika on palju jõhkramad. Pneumost saab üldiselt lihtsamalt läbi.”

      „Sõlmede ehitus, suruõhu rõhkude suhe, silindrite dimensioneerimine … paras ulme. Oleks pidanud vist rohkem praktikal käima.”

      „Sa masinaelementide kursust oled võtnud?”

      „Eelmine aasta võtsin, aga läbi kukkusin. Muide, saad sa mulle standardiseerimise konspekti laenata? Mul on keermete profiilid puudu.”

      „Kohe saadan,” kigises Selmar ja lülitas sülearvuti sisse.

      „Kiiret pole,” ütles Jens ja sirutas end voodil. „Tänaseks aitab ajukepist. Keeran parem magama.”

      Trallitav vile huultel, tõmbas ta särgi seljast, krahmas kapist hambapesuvahendid ja suundus läbi vahekäigu vannituppa, mida kahe kõrvuti asetseva toa üürilised ühiselt kasutasid. Teise toa elanikud polnud veel jõuluvaheajalt tagasi jõudnud, kogu tander oli seega Jensi ja Selmari päralt.

      Poiste toas oli just nii palju ruumi, et nad võisid ilma avariiohuta teineteisest mööduda. Peale nende oleks sinna mahtunud veel kolm kirpu ja lahja hiir. Jensi pool oli veidi süsteemsemalt korraldatud ja midagi üleliigset seal ei leidunud, kui mitte arvestada nukrat Fischeri-nimelist suusapaari, mis konutas sängi kõrval nurgas otsekui mälestusmärk lumetutele talvedele. Seevastu Selmari poole peal valitses maailmaloomise-eelne kaos, millest isegi kõigeväeline vanajumal poleks suutnud vett ja tuld eraldada.

      Mõhkliku madratsiga voodi, kuhu Selmar oma kõhnad kondid ööseks paigutas, oli päeviti võimsa krempliga üle koormatud. Juhtmete, sokkide, särkide, teepaki, koolapudeli, poolikute müslibatoonide, käsikirjaliste konspektide, vedrude, poltide, kruvikeeraja ning kasutatud ja kasutamata pabertaskurätikute vahele olid sattunud ka uksekaart ja telefon. Viimane leid tuli Selmarile üllatusena, sest välja minnes oli ta arvanud, et kõneaparaat istub tal kindlalt põuetaskus.

      Telefon oli vahepeal registreerinud neli vastamata kõnet ja ühe tekstisõnumi, kõik samalt numbrilt.

      Sõnumis seisis: „Kallike! Sa unustasid rohud maha!! Mis nüüd saab? Vanaema.”

      Selmar toksis vastuse: „Kõik on OK. Saan ilma ka.”

      Muidugi teadis ta, et vanaema pole võimalik mõne sõnaga maha rahustada. Ega ta ennastki veenda suutnud. Ta tahtis unerohud ära unustada, ehkki arst oli teda hoiatanud, et ilma nendeta võib ta nipsupealt kangeks jääda. Ja siis ei aita enam miski muu kui hauakaevaja labidas.

      Vanaema oli Selmari üksipäini üles kasvatanud. Endiselt ei tahtnud ta oma ainsat silmatera pihust lasta, ehkki Selmar püüdis memmele juba pikemat aega tõestada, et on igati tugev ja iseseisev poisu, kes ei vaja enam ööpäevaringset hoolt. (Piisas natukesest taskurahast, mille memm napist pensionist talle pudistas.) Ometi pidi Selmar endale tunnistama: kui ta ei ripuks üht jalga pidi vanaema põllepaela otsas, oleks ta juba ammu kuristikku sadanud.

      Segaseid mõtteid tõrjudes tegi