Ta tuleb läbi seina. Marek Kahro

üle piirde.

      Kuuldus summutatud kolin. Midagi klirises. Uks löödi pauguga kinni.

      Uudishimu taltsutamata tapsas Kätriin paar sammu trepist alla. Ta ei mõistnud, kust need helid pärinesid. Seitsmendalt korruselt? Kuuendalt?

      Korterist hüüti: „Tule nüüd, Kiti! Kell saab kohe kaksteist!”

      Alumistel korrustel valitses hetkeline vaikelu, mille lõpetas kauge sammukobin. Keegi rühkis pikkamööda üles.

      Kätriin lippas tagasi oma pessa, võigas karje jätkuvalt kõrvus kajamas.

      „Noh, said või?” küsiti.

      „Mida?”

      „Võtme! Mida-mida!”

      „Ah ei, kedagi pole kodus. Koguneme rõdule!”

      Emajõe tagant tõusid esimesed tulilinnud.

      Tütarlapsed haarasid joped selga, meessugu relvastas end pudelitega. Telefonide silmad suunati kesklinnale.

      Kätriin kõlistas pokaalidega. „Kes kogu vahuveini ära kummutas?” hõikas ta rõdule.

      „Üks terve pudel on veel diivani kõrval,” hüüdis Ruta.

      Rõdul kärgatas pauk, mille peale Kätriin ühe pokaali laualt maha rehmas. Neiud kiljusid.

      „Hull!”

      „Ära rohkem tee!”

      „Paugutamine on poiste ürgne instinkt!”

      „Mul on paar pauku veel!”

      „Nii vähe! Mis mees sa oled!”

      Ukseklõpsatus andis teada Rebekka saabumisest. Ta traavis otse rõdule, kus teda ülevoolava juubeldusega vastu võeti.

      „Said ka lõpuks tulla!” nöökas Kätriin.

      „Alustasite ilma minuta, jah?” pillas Rebekka hingeldades. Punavad põsed ei suutnud anda helgust ta kaunilt voolitud näole. Silmad, mis tavaliselt sütitavalt sirasid, olid tõmbunud tuhkjasse vinusse.

      „Kas sa üles tulles karjumist kuulsid?”

      „Kes karjus?”

      „Ei tea. See oli trepikojas, alles minut tagasi. Keegi oli nagu hädas või …”

      Rebekka raputas krapsakalt pead. „Ei kuulnud.”

      „Kas Jens läks ära?”

      „Õnneks jah.”

      „Kuidas tunne on?”

      Rebekka naeratas võidukalt. „Pole paremini tundnudki!”

      „Tere tulemast vabade naiste ordusse!” ütles Kätriin ja ulatas Rebekkale pokaali kihiseva märjukesega.

      „Olete valmis?” tõstis Kaarel õllepudeli nagu marssalikepikese.

      Ilutulestiku raksatused kostsid õige lähedalt.

      „Neli … kolm … kaks … üks …!”

       1. jaanuar 2018

      Martti Aulis tõstis telefoni kõrva äärde.

      „Tšau, ema!” rõkkas ta. „Head uut aastat!”

      „Head uut aastat, poja!” kostis soe vastus. „Kuidas siis vana aasta ära saatsid? Oled üksi?”

      „Mitte päris, tähistame siin väikeses ringis.”

      „Kes sul seal on?”

      „Ah, igasugu sõpru. Mõned kolleegid.”

      „Naisi ka?”

      „Paar naist ikka on.”

      „Vallalised?”

      „Ei, ammu abielus.”

      „Nad on sul üsna vaiksed. Ei teegi mürglit?”

      „Ma olen praegu köögis, külalised tegutsevad toas. Nad on haritud inimesed, panevad vagusi pidu.”

      „Ärge te palju jooge!”

      „Ei joo. Vaatasime just ilutulestikku. Paugutamine oli kõva.”

      „Oi jumal, meil siin Kihunas lasti ikka kõvasti rakette! Rahval raha jagub, mis viga seda taeva lasta!”

      „Kuidas teil muidu olukord on?”

      „Seitsme ajal käisid Kalle ja Gunta meie juurest läbi. Tõid näärikosti – martsipanikomme ja itaalia leiba, seda … subotat või mis ta oli.”

      „Ciabatta?”

      „Vot, seda jah. Hommikul lõikame lahti.”

      „Hästi siis, ole terve! Varsti näeme.”

      „Oota, ma annan Andrile ka toru!”

      „Ta juba saatis mulle sõnumi.”

      „Andri, võta noh! Kõnele vennaga!”

      „Tervitus!” kõlksatas Andri poisilik hääl mõne hetke pärast. „Head uut aastat!”

      „Sama sullegi.”

      „Noh, Tartus ka ilm hea ja … ?”

      „Väga hea ilm. Tänavad on ainult natuke libedad. Eile sadas, nüüd tulid külmakraadid peale.”

      „Aga homseks lubati jälle sooja.”

      „Ilm jukerdab, jah.”

      „Jajah. Mis siis ikka. Eks pidutse edasi!”

      „Pidutsen, pidutsen! Ole mõnus!”

      Martti vajutas kõne kinni. Tüütu tseremoonia sai läbi.

      Ta istus sängiserval. Üksi, nagu tavaliselt. Keegi polnud teda meeles pidanud ega enda juurde uut aastat vastu võtma kutsunud. Tal endal ei jätkunud söakust, et kedagi oma kitsukesse poissmehe residentsi paluda. Need viis iselaadi neidu, kellega ta möödunud aastal üksteise järel saba keerutas – mis nende nimed olidki? –, vajusid kiirelt minevikku. Seltsi pakkusid vaid neli seina, verivorst ja prantslasest külmarohi.

      Aga tuju polnud sugugi mäda. Polnud põhjust norutada ega varakult teki alla variseda.

      Näppude välkudes sepistas ta sõnumi: „Uueks aastaks koorem õnne, mida pole olnud enne! Kallistan :)”

      Ta pani selle teele, tundes väikest kiili südame all vurisemas.

      Minut hiljem saabus vastus: „Ole ka sel aastal tubli! Tööd, jaksu, palju edu ja rõõmu!! Silja.”

      Martti nädalavanuses habemes süttis rahulolev naeratus, mis pahvatas laialt lõõmama, kui saabus järelsõnum: „Soovin, et oleksid siin.”

      „Veel parem, kui SINA oleksid siin, mu kaisus :P”

      „Unistused, unistused!”

      „Vahel nad täituvad! Järsku kohe nüüd??”

      „Kui mitte nüüd, siis varsti!”

      „Jään ootama :)”

      Voodi kõrval, öökapi aset täitval taburetil seisis peaaegu tühi konjakipudel. Selle vähene sisu rändas vulinal klaasi ning sealt edasi üle kuivade huulte. Magusalt mekutades keeras Martti teleka heli pisut kõvemaks. Ekraanil jätkus muusikaline aastavahetussaade.

      Akna taga kõmatas hele kärgatus, kuid Martti ei pööranud sellele tähelepanu. Keegi majaelanikest tegi ilmselt rõdul pauku. Las möllavad!

      Ta sättis padja mugavamalt kukla alla ning naelutas uneleva pilgu telerile. Ometi kord tundis ta end kerge ja õndsana nagu atmosfääri ülemistes kihtides hõljuv ingli tiivasulg.

      Aasta oli hästi alanud.

      „Issand!” kähistas Kätriin haavu