Kolme keha probleem. Cixin Liu

Ta näitas raamatut kompanii direktorile ja poliitinstruktorile. „„Hääletu kevad“ ilmus Ameerika Ühendriikides 1962. aastal ning sel on kapitalistlikus maailmas olnud üsna suur mõju.“

      Siis võttis ta portfellist ühe teise raamatu. Selle kaas oli valge, mustade märkidega. „See on selle hiinakeelne tõlge. Asjaomased võimud jaotasid seda valitud kaadritele ametialaseks kasutamiseks, et seda oleks võimalik kritiseerida. Nüüdseks on võimud sellele andnud oma selge hinnangu: see raamat on toksiline reaktsiooniline propaganda. See asub puhta ajaloolise idealismi positsioonile ning käib välja teooria viimsepäeva saabumise kohta. Keskkonnaprobleemide käsitlemise kattevarjus püüab see õigustada kapitalistliku maailma lõplikku mandumist. See raamat on sisult äärmiselt reaktsiooniline.“

      „Aga see raamat … see pole minu oma.“

      „Asjaomased võimud määrasid seltsimees Bai seda tõlkima. Seetõttu on selle raamatu tema käes olemine täiesti põhjendatud. Muidugi on ta süüdi selles, et ta oli hooletu ja lasi selle teil ära varastada, kui ta oli ehitusvägede juurde tööle määratud. Sellest raamatust saite te intellektuaalsed relvad sotsialismi ründamiseks.“

      Ye Wenjie hoidis keele hammaste taga. Ta teadis, et on juba sügaviku põhjas. Igasugune vastupanu oli asjatu.

      #

      Ehkki mõni hiljem avaldatud teatud ajalooline dokument väidab vastupidist, polnud Bai Mulinil algusest peale plaanis Ye Wenjied süüdi lavastada. Kiri, mille ta Pekingisse juhtkonnale saatis, oli tõenäoliselt ajendatud tõelisest vastutustundest. Toona saatsid paljud inimesed juhtkonnale kirju kõiksugustel isiklikel teemadel. Enamikule neist kirjadest ei vastatud kunagi, kuid selliste kirjade tulemusena tõusid mõned inimesed üleöö komeedina poliitikataevasse, mõnd teist tabas aga katastroof. Toonased poliitilised hoovused olid erakordselt keerulised. Ajakirjanikuna uskus Bai, et suudab neis hoovustes orienteeruda ja ohtlikult delikaatseid teemasid vältida, kuid ta oli ülemäära enesekindel ning tema kiri sattus miiniväljale, mille olemasolust tal aimugi polnud. Kui ta kuulis, millise vastuvõtu osaliseks see kiri sai, sai tohutu hirm kõigest võitu. Iseenda päästmiseks otsustas ta ohverdada Ye Wenjie.

      Pool sajandit hiljem olid kõik ajaloolased ühel meelel, et see 1969. aasta sündmus oli inimkonna ajaloos pöördelise tähtsusega.

      Baist sai ilma ette kavatsemata oluline ajalooline tegelane. Ise ta seda teada ei saanud. Ajaloolased panid ta ülejäänud sündmustevaese elu pettunult kirja. Ta jätkas tööd Kõrge Tootlikkuse Uudiskirjas kuni 1975. aastani, mil Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusväed laiali saadeti. Ta lähetati tööle ühte Kirde-Hiina linna teadusassotsiatsiooni juurde, kus ta töötas kaheksakümnendate aastate alguseni. Seejärel emigreerus ta Kanadasse, kus õpetas Ottawas hiina koolis kuni 1991. aastani, mil suri kopsuvähki. Terve oma ülejäänud elu vältel ei maininud ta Ye Wenjied kordagi ning pole teada, kas ta oma tegude pärast ka süümepiinu ja kahetsust tundis.

      #

      „Wenjie, kompanii on sind äärmiselt hästi kohelnud.“ Kompanii komandör puhus välja paksu Mohe tubakasuitsu pilve. Ta vaatas maha ja rääkis edasi. „Sünnipära ja perekondliku tausta tõttu oled sa poliitiliselt kahtlane. Me oleme aga sind alati omaks pidanud. Poliitinstruktor ja mina oleme mõlemad sinuga korduvalt rääkinud sinu kalduvusest inimestest eemale hoiduda ning sellest, kuidas sa ei suuda leida endas motivatsiooni areneda. Me tahame sind aidata. Aga vaata nüüd ennast! Sa oled teinud niivõrd ränga vea!“

      Poliitinstruktor võttis jutujärje üle. „Ma olen alati öelnud, et minu arvates valdab teda sügav põlgus kultuurirevolutsiooni vastu.“

      „Eskortige ta üheskoos kuritöötõenditega täna pärastlõunal diviisi peakorterisse,“ ütles direktor Zhang osavõtmatul ilmel.

      #

      Kolm ülejäänud naisvangi oli ükshaaval minema viidud, kuni Ye jäi kambrisse üksinda. Nurgas olnud väike hunnik sütt oli otsas ning juurde ei toonud seda keegi. Tuli ahjus oli juba mõne aja eest kustunud. Kongis oli nii külm, et Ye pidi end teki sisse mässima.

Enne pimedat tuli tema juurde kaks ametnikku. Naissoost vanemat kaadrit tutvustas tema kaaslane kui keskastme rahvakohtu sõjaväelist esindajat*.

      „Minu nimi on Cheng Lihua,“ tutvustas kaader ennast. Ta oli mundrikuues ja paksude raamidega prillidega neljakümnendates eluaastates naine. Tal oli õrn nägu ning oli näha, et noorena oli ta olnud väga kaunis. Rääkides ta naeratas ning hakkas sulle otsekohe meeldima. Ye Wenjie sai aru, et sedavõrd kõrgest kaadritöötajast oli ebatavaline külastada peagi kohtu alla minevat vangi. Ta noogutas Chengile ettevaatlikult ning nihutas end, et teha talle oma kitsale koikule istumiseks ruumi.

      „Siin on väga külm. Mis teie ahjuga juhtus?“ Cheng vaatas pahaselt kongiuksel seisvat kinnipidamisasutuse ülemat. Ta pöördus tagasi Ye poole. „Hm, te olete väga noor. Isegi noorem, kui ma arvasin.“

      Ta istus koikule otse Ye kõrvale ning soris edasi pomisedes oma portfellis. „Wenjie, te olete suures segaduses. Noored on kõik ühesugused. Mida rohkem te raamatuid loete, seda suuremasse segadusse te satute. Ah, mis ma oskan öelda …“

      Ta leidis selle, mida oli otsinud, ning võttis välja väikse paberikimbu. Ta vaatas Ye’d, silmad tulvil hellust ja kaastunnet. „Aga pole lugu. Milline noor inimene ei teeks vigu? Minagi olen vigu teinud. Kui ma olin 4. väliarmee kunstirühma liige, spetsialiseerusin ma nõukogude laulude laulmisele. Ükskord poliittunnis kuulutasin, et Hiina peaks lakkama olemast omaette riik ning liituma NSV Liiduga ja saama liiduvabariigiks. Niimoodi tugevneks rahvusvaheline kommunism veelgi. Kui naiivne ma olin! Aga kes siis pole kunagi naiivne olnud? Mis tehtud, see tehtud. Kui sa teed vea, on tähtis seda viga tunnistada ja parandada. Siis saad revolutsiooni jätkata.“

      Chengi sõnad paistsid Ye’d talle lähendavat. Tohutud läbielamised olid aga Ye’le ettevaatust õpetanud. Ta ei söandanud uskuda seda headust, mis oli peaaegu nagu luksus.

      Cheng pani paberihunniku voodile Ye ette ning ulatas talle sule. „Olge hea, kirjutage sellele alla. Siis me saame ajada südamest südamesse juttu ning teie ideoloogilistele erimeelsustele lahenduse leida.“ Tema hääletoon oli nagu emal, kes püüab oma tütart sööma innustada.

      Ye silmitses paberihunnikut sõnatult ja liikumatult. Ta ei võtnud sulge kätte.

      Cheng naeratas talle andestavalt. „Wenjie, te võite mind usaldada. Mina isiklikult tõotan teile, et sellel dokumendil pole teie juhtumiga mitte midagi pistmist. Laske käia. Kirjutage alla.“

      Tema kaaslane, kes seisis sealsamas kõrval, lisas: „Ye Wenjie, esindaja Cheng püüab teid aidata. Ta on teie heaks palju tööd teinud.“

      Cheng viipas, et ta vaikiks. „See on täiesti arusaadav. Vaene laps! Te olete nii ära hirmutatud! Mõne seltsimehe poliitiline teadlikkus ei ole piisavalt hea. Mõnedel ehitusvägede liikmetel ja mõnedel rahvakohtu inimestel on nii lihtsakoelised meetodid ja nad käituvad väga ebaviisakalt. See ei kõlba kuhugi! Hea küll, Wenjie, aga äkki loete seda dokumenti? Lugege seda hoolikalt.“

      Ye võttis dokumendi kätte ning lehitses seda kongi hämaras kollases valguses. Esindaja Cheng polnud valetanud. Sel dokumendil polnud tõesti tema juhtumiga mitte midagi pistmist.

      See oli hoopis tema isa kohta. Seal olid üles tähendatud tema isa suhtlus ja jutuajamised mõnede inimestega. Info oli pärit Wenjie noorema õe Wenxue käest. Wenxue oli üks kõige radikaalsemaid punavalvureid ning oli alati innukalt isa paljastanud ja koostanud ohtraid ettekandeid tema väidetavate pattude kohta. Muist temalt pärit materjalist oli viimaks põhjustanud isa surma.

      Ye sai aga aru, et seda ettekannet ei ole õde ise kirjutanud. Wenxue kirjutas pinevas ja kannatamatus stiilis. Kui tema ettekandeid lugeda, mõjus iga rida plahvatuslikult otsekui ilutulestiku ragin. See dokument oli koostatud aga vaoshoitud, kogenud ja piinlikkuseni täpses stiilis. Kes rääkis kellega, millal, kus, millest – kõik oli kirjas kuupäeva täpsusega. Kogenematule pilgule oli see lihtsalt igav päevik, aga selles peituv kalkuleeriv ja kalk sihikindlus erines vägagi Wenxue