Kolme keha probleem. Cixin Liu

      Maha saetud dauuria lehis, mis oli nüüdseks okstest puhtaks laasitud, oli traktoriga minema vedamiseks valmis. Wenjie silitas õrnalt langetatud tüve ristlõiget. Ta tegi seda sageli, otsekui need pinnad olnuks hiiglaslikud haavad, otsekui ta tunneks puu valu. Äkitselt nägi ta veel üht kätt silitamas sedasama pinda kännul. Käe värinast oli aru saada, et seal tuksub üks süda tema omaga samas rütmis. Ehkki käsi oli kahvatu, nägi Wenjie, et see on mehekäsi.

      Ta vaatas üles. See oli Bai Mulin. Too kõhetu, hapra kehaehitusega prillikandja oli vägede ajalehe Kõrge Tootlikkuse Uudiskiri reporter. Ta oli saabunud üle-eelmisel päeval Wenjie kompanii kohta uudiseid hankima. Wenjiele meenusid tema artiklid, kirjutatud kaunis stiilis, tundlikult ja nõtkelt, mis ei sobinud hästi sinna karmi keskkonda.

      „Ma Gang, tule siia,“ hüüdis Bai ühele noormehele pisut kaugemal. Ma oli tünja rindkerega ja lihaseline, just nagu see dauuria lehis, mille ta just oli maha saaginud. Ta astus ligi ning Bai küsis talt: „Kas sa tead, kui vana see puu oli?“

      „Sa võid ju rõngad kokku lugeda,“ osutas Ma kännule.

      „Lugesingi. Üle kolmesaja kolmekümne aasta. Kas sul on meeles, kui kaua sa seda saagisid?“

      „Kõige rohkem kümme minutit. Ma ütlen, ma olen kompanii kõige kiirem mootorsaagija. Tööeesrindlaste rändpunalipp on alati selles rühmas, kus mina parajasti olen.“ Ma Gang oli elevil, nagu oli elevil enamik inimesi, kellele Bai tähelepanu pööras. Kõrge Tootlikkuse Uudiskirjas ära mainimine oli suur au.

      „Üle kolmesaja aasta! Kaksteist põlvkonda. Kui see puu oli alles põõsas, valitses veel Mingi dünastia. Kas sa kujutad ette, kui palju torme see puu kõigi nende aastatega üle elas, kui palju sündmusi ta pealt nägi? Aga sina saagisid ta mõne minutiga maha. Kas sa tõesti midagi ei tundnud?“

      „Mida ma pean sinu arvates tundma?“ Ma Gangi nägu oli ilmetu. „See on ainult mingi puu. Puud on ainus asi, millest meil siin kandis puudust pole. Siin on piisavalt teisi puid, mis on sellest veel vanemad.“

      „Pole midagi. Mine tööle tagasi.“ Bai vangutas pead, istus kännule maha ja ohkas.

      Ka Ma Gang vangutas pead, kuna oli pettunud, et reporter ei taha temaga intervjuud teha. „Intellektuaalid teevad alati sääsest elevandi,“ pomises ta. Seda öeldes heitis ta pilgu Ye Wenjiele ning seega käis tema hinnang nähtavasti ka Wenjie kohta.

      Puutüvi lohistati minema. Puukoor purunes maas olevate kivide ja kändude otsas veelgi enam, otsekui haavates hiiglaslikku laipa veelgi. Minema lohistatava puu raskusest jäi aastatega kogunenud kõdunevate lehtede lasusse sügav õnarus. Kraav täitus kiiresti veega. Vesi oli kõdunevatest lehtedest karmiinpunane ja meenutas verd.

      „Wenjie, tule puhkama.“ Bai viipas vabale kännupoolele. Ye oli tõesti väsinud. Ta pani oma tööriistad käest, astus ligi ning istus Bai juurde maha, seljad teineteise poole.

      Pärast pikka vaikust purskas Bai: „Ma tean, mida sa tunned. Meie kaks oleme ainsad, kes niimoodi tunnevad.“

      Ye oli vait. Bai teadis, et ta tõenäoliselt ei vasta midagi. Ta oli vähese jutuga naine ning ajas harva kellegagi juttu. Mõned uued saabujad pidasid teda eksikombel isegi tummaks.

      Bai rääkis ise edasi. „Ma käisin siin kandis aasta eest. Mäletan, et saabusin keskpäeva paiku ning mu võõrustajad ütlesid, et lõunaks on kala. Vaatasin puukoorega tapetseeritud onnis ringi ja nägin pajas ainult vett. Ei mingit kala. Kohe, kui vesi keema läks, astus kokk tainarulliga välja. Ta jäi onnist mööda voolava oja äärde seisma, äigas tainarulliga paar korda vette ning koukis paar suurt kala veest välja … Milline viljakas paik! Aga kui nüüd seda oja vaatama minna, on see lihtsalt surnud, porine vesi kraavis. Ma pole üldse kindel, kas ehitusvägi ehitab või hävitab.“

      „Kust sulle sellised mõtted tulevad?“ küsis Ye vaikselt.

      Ei olnud aru saada, kas naine on temaga nõus või mitte, kuid Bai oli rõõmus juba selle üle, et ta üldse suu avas. „Ma lugesin hiljuti üht raamatut ja see liigutas mind väga. Kas sa inglise keeles loed?“

      Ye noogutas.

      Bai võttis kotist välja siniste kaantega raamatu. Ta vaatas ümberringi, ega keegi pealt vaata, ning ulatas selle naisele. „See avaldati 1962. aastal ja on läänes väga mõjukas.“

      Wenjie pööras kännul ringi ja võttis raamatu vastu. „Hääletu kevad“, oli kaanel kirjas. Autor oli Rachel Carson. „Kust sa selle said?“

„See raamat jäi kõrgetele ülemustele silma ning nad tahavad seda jagada valitud kaadritele* ametialaseks kasutamiseks. Mina vastutan metsi käsitleva peatüki tõlkimise eest.“

      Wenjie avas raamatu ning uppus sellesse. Põgusas avapeatükis rääkis autor vaiksest linnast, mis putukamürkide kasutamise tõttu tasakesi suri. Lihtsad otsekohesed laused olid tulvil tema sügavat muret.

      „Ma tahan saata Pekingisse juhtkonnale kirja ehitusvägede vastutustundetu käitumise kohta,“ ütles Bai.

      Ye tõstis pilgu raamatult. Tal kulus mehe sõnade lahtimõtestamiseks pisut aega. Ta ei öelnud midagi ning pööras pilgu taas raamatusse.

      „Sa võid seda enda käes hoida, kui lugeda tahad. Aga ole ettevaatlik ja vaata, et keegi seda ei näe. Tead küll, et sedasorti raamat …“ Bai tõusis püsti, vaatas taas hoolikalt ümberringi ning lahkus.

      #

      Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem meenutas Ye Wenjie oma elu viimastel hetkedel, kuidas „Hääletu kevad“ tema elu oli mõjutanud.

      Raamatu ainestik oli kitsalt piiritletud: putukamürkide ülemäärase kasutamise negatiivsed keskkonnamõjud. Autori vaatevinkel aga rabas Ye’d põhjalikult. Putukamürkide kasutamine oli Ye arvates olnud täiesti normaalne, sünnis (või vähemalt neutraalne) tegu, kuid Carsoni raamat näitas talle, et looduse seisukohast polnud sel kultuurirevolutsiooniga mingit vahet ning et see mõjus maailmale niisama hävitavalt. Kui see tõele vastas, siis kui paljud inimkonna talle normaalse või isegi üllana tundunud teod olid tegelikult niisamuti kuritegelikud?

      Neid mõtteid edasi mõlgutades tekitas üks järeldus temas judinaid: kas võib olla nii, et inimkonna ja kurjuse omavaheline suhe on midagi samasugust kui ookeani ja selle pinnal hulpiva jäämäe omavaheline suhe? Nii ookean kui ka jäämägi koosnevad ühest ja samast ainest. Jäämägi eristub üksnes seeläbi, et on teises olekus. Tegelikult on see üksnes hiiglasliku ookeani tibatilluke osa …

      On võimatu inimkonnalt endalt moraalset ärkamist oodata, just nagu pole võimalik eeldada, nagu suudaks inimene end juustest sikutades maast lahti tõmmata. Moraalseks ärkamiseks on tarvis väljastpoolt inimkonda lähtuvat jõudu.

      See mõte pani paika terve Ye edasise elutee.

      #

      Neli päeva pärast raamatu saamist läks Ye Bai juurde kompanii ainsasse võõrastemajja raamatut tagasi viima. Ye avas ukse ning nägi Baid voodis pikali, läbi väsinud ning üleni porine ja laastudega koos. Kui Bai Ye’d nägi, ajas ta end vaevaliselt püsti.

      „Kas sa käisid täna tööl?“ küsis Ye.

      „Ma olen siin kompanii juures nii kaua olnud ning ma ei saa lihtsalt päev läbi ringi tuiata ja mitte midagi teha. Ma pean töö juures kaasa lööma. Revolutsiooni vaim on ju selline, eks ole. Ah jaa, ma töötasin Radarimäe lähedal. Mets oli seal väga tihe. Ma vajusin põlvini kõdunevatesse lehtedesse. Mul on tunne, et ma jään nendest miasmidest haigeks.“

      „Radarimägi?“ Ye oli rabatud.

      „Jah. Rügemendil oli erakorraline ülesanne raiuda ümber mäetipu keeluala puudest paljaks.“

      Radarimägi oli mõistatuslik paik. Järsk ja varem ilma nimeta mägi oli oma nime saanud tippu püstitatud suure paraboolantenni järgi. Tegelikult teadsid kõik, kel vähegi aru peas, et see ei olnud radariantenn: ehkki antenni suund muutus iga päev, ei