Magusad unistused. Keyesi õed, II raamat. Susan Mallery

Vähemalt tuli ta oma autoga.

      Pool tundi hiljem oli Nicole kodus, kus oli vaikne ja tuttav ning keegi ei esitanud totraid küsimusi ega tundnud talle kaasa. Siin oli ka liiga palju mälestusi ja tühjus, mis sundis teda kanaleid klõpsima, kuni ta leidis komöödiasarja. Nicole vahtis ekraani ja vandus, et ei nuta Drew’ pärast. Ei nüüd ega enam iial.

      Teine peatükk

      Laupäeva hommikul jõudis Nicole pagaritöökotta umbes viis minutit enne seda, kui Raouli vahetus algama pidi. Ega ta teismelist tegelikult näha ei lootnud. Ta oli tol hetkel reageerinud – ta oli lahke olnud. Ja Nicole elas kindlas usus, et ükski heategu ei jää karistamata. Nii et poiss ei tule kohale ja tema vihastab, põhiliselt küll iseenda peale.

      Nicole sammus pagaritöökoja tagaukse poole, kui tema kõrvale ilmus pikka kasvu tumedapäine poiss ja hakkas temaga ühte sammu astuma.

      “Tere hommikust,” tervitas Raoul viisakalt.

      Naine vaatas tema poole. “Sa tulid varem.”

      “Ma ei tahtnud hiljaks jääda.”

      “See on muljetavaldav, et sa üldse siin oled.”

      “Sa ei oodanud mind?”

      “Ei.”

      “Ma andsin oma sõna.”

      “Sa varastasid sõõrikuid. See muudab sinu sõna kaheldavaks.”

      Nicole ei vaadanud rääkides otse poisi poole, nii et ta ei saanud kindel olla, kuid talle tundus, et ta nägi silmanurgast poissi võpatamas. Sellepärast, et tema poisis kahtles? Sest ta mainis vargust? Suurepärane. Iga hommik peaks algama ülitundliku koogivargaga.

      “Sa oled ka sportlane,” lisas Nicole isegi teadmata, miks ta tundis vajadust poisi enesetunnet parandada. “Mul on midagi sportlaste vastu. See on pärit keskkoolist, kui ükski poistest, kellesse ma armunud olin, minust välja ei teinud.”

      “Seda ma ei usu.”

      Nicole ohkas. “Kas sa üritad võluv olla?”

      “Ainult natuke. Ma harjutan.”

      Nicole võis arvata, milliselt meistrilt poiss õppinud oli. “Hoia seda kellegi jaoks, kellele on lihtsam muljet avaldada. Mina olen immuunne.”

      “Ma märkasin. Treener Hawkins ei meeldi sulle eriti.”

      “Ma ei ütleks nii,” pomises Nicole, ehkki see oli tõsi. Tema meelest oli Hawk tore ning tal oli imekspandav keha, mis oli enam kui võimeline naise kogu olemuse süütama, kuid see ei tähendanud, et mees talle meeldima pidi. Nicole ei kavatsenud lasta end mehe harjutatud naeratuse ja globaalset soojenemist mõjutava seksuaalse energia võrku vedada.

      Raoul avas pagaritöökoja ukse. Nicole astus sisse ja lehvitas Philile.

      “Hommikust,” hõikas naine.

      Phil, üleni valges, põll kaasa arvatud, vanem mees, kiirustas nende juurde.

      “Hommikust,” ütles ta Raouli silmitsedes. “Oled valmis tööd tegema?”

      “Jah, söör.”

      Phili ei paistnud see veenvat. “See ei saa lihtne olema ja kaebused mind ei huvita. Kuuled mind? Ei mingit virisemist.”

      Raoul ajas selja sirgu. “Mina ei virise.”

      “Eks me näe.”

      Phil viis ta minema.

      Nicole vaatas neid lahkumas. Raoul teenib varastatu tasa leivataina segamiseks kasutatavaid tohutuid mahuteid küürides. Sellele järgneb hulk töid, mille eesmärk on Raouli varastamise asemel kaks korda järele mõtlema ja ostmist eelistama panna. Nicole mõtles, kas poiss omandab õppetunni või kannatab selle lihtsalt välja.

      Neli tundi hiljem oli Nicole saabunud kirjad läbi vaadanud – see oli töö, mida ta alati pelgas. Aga ta oli tahtnud Raouli vahetuse lõpuni kohale jääda ja pagaritöökojas ei saanud ta ise töötada enne, kui oli võimeline ilma kepita liikuma. Nicole pani arved kausta ja kirjutas sellele raamatupidaja jaoks sildi. Phil koputas avatud uksele ja astus tema laua juurde.

      “Kuidas läheb?” küsis Nicole.

      “Hästi. Paremini, kui ma arvasin. Poiss oskab tööd teha. Ta täidab käsku, ei ülbitse, ei laiskle. Ta meeldib mulle.”

      Nicole kergitas kulmu. “See on üllatav.”

      “Ära sa märgi. Ma arvan, et sa peaksid talle tööd pakkuma. Meil on väljaspool tipptundi kedagi temasugust vaja. Ta käib koolis ja mängib jalgpalli, nii et ta oleks sel ajal vaba. Mul läheks teda siis tarvis.”

      “Hea küll. Ma räägin temaga.”

      Nicole tõusis ja sirutas end. Valu põlves oli talutav ja hakkas kaduma.

      Raoul tõstis tagumises ruumis jahukotte virna. Ta pani iga koti täpselt alumise peale ja hoolitses selle eest, et virnad viltu ei vajuks ja lõpuks ümber ei kukuks.

      “Tubli töö,” ütles naine. “Sa avaldasid Philile muljet ja see pole lihtne.”

      “Aitäh.”

      “Tahad päris tööd? Osalise tööajaga. Me sobitame töö sinu kooli ja jalgpallitreeningutega. Palk pole halb.” Ta nimetas tunnitasu, mis oli veidi kõrgem sellest, mida poiss oleks saanud kaupluses või isegi restoranis töötades.

      Raoul pani viimase koti kohale ja pühkis käsi põlle, mille Phil oli tema jaoks leidnud.

      “Ma ei saa,” ütles ta Nicole’i poole vaatamata.

      “Hea küll.”

      “Mul on raha vaja. Asi pole selles.”

      “Milles siis? Kas uutesse telesaadetesse otsitakse osalisi ja su agent tahab, et sa L.A.-sse lendaksid?”

      See tõi Raouli näole kerge naeratuse, mis kiirelt hajus. Paistis, et poiss kogus julgust, et naise poole vaadata. “Sa ei taha mind tööle võtta. Veel mitte. Ma saan paari nädala pärast kaheksateist. Kui ma täisealiseks saan, võin esitada palve, et minu alaealise kuriteoregister suletaks. Seni olen ma politseiregistris.”

      Nicole oli kergelt üllatunud ja pettunud. “Mida sa tegid?”

      “Varastasin kaheteistkümneaastaselt auto. Et sõpradele muljet avaldada. Ma olin loll ja jäin umbes viis minutit hiljem vahele. Ma pole enne ega pärast seda midagi teinud. Välja arvatud sõõrikud ja seda sa tead. Ma sain oma õppetunni.” Raoul langetas pilgu põrandale. “Sul pole mingit põhjust mind uskuda.”

      Üks oli, mõtles naine. Poisi juttu oleks olnud lihtne kontrollida, nii et ta oleks idioot, kui oleks valetanud. Ja Raoul ei jätnud talle rumala inimese muljet.

      “Kuritegeliku elu alustamine autovargusega on üsna muljetavaldav. Enamik inimesi näppab lihtsalt poest. Sina võtsid kohe suuna kõrgliigasse.”

      See tõi poisi näole kerge naeratuse. “Ma olin laps. Ma ei olnud eriti tark.”

      Ta oli ikka veel laps, mõtles naine. Kas ta oli nüüd targem?

      “Tööpakkumine on endiselt jõus. Töö pole lihtne, aga see on aus. Ja sa saad nii palju ülejäänud küpsetisi, kui süüa jaksad.”

      “Ma jaksan palju.”

      “Siis on see sinu jaoks suurepärane tehing.”

      Raoul vaatas Nicole’ile otsa. “Miks sa peaksid mind usaldama?”

      “Igaüks võib ühe korra eksida.” Nicole mõtles oma nooremale õele. Jesse oli saanud neli-viissada teist võimalust ja suutnud need kõik ikkagi ära rikkuda.

      “Siis ma võtan töö vastu,” ütles poiss. “Mul on iga päev pärast lõunat jalgpallitrenn, nii et äkki ma saaksin hommikuti enne kooli töötada.”

      “Sellest