Magusad unistused. Keyesi õed, II raamat. Susan Mallery

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      SWEET SPOT

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10103

      ISBN (PDF) 978-9949-455-98-0

      ISBN (ePub) 978-9949-84-781-5

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu toimetajale Tara Parsonsile. Sest me mõlemad armastame seda raamatut! Sest Sinuga koos töötamine on rõõm. Sest Sa muudad minu raamatud nii palju paremaks. Tuhat tänu.

      Esimene peatükk

      Nicole Keyes oli alati arvanud, et kui elu sulle sidruneid pakub, tuleb need lauale kaussi pista ning võtta magusa täidisega saiake ja kohv, mis aitavad paremate aegadeni vastu pidada. Sellepärast kellakaardid kleepusidki ja tal endal oli kohvist väga tõhus surin kehas.

      Nicole silmitses vitriini, kus kirsi-kohupiima saiake vaikselt tema nime kordas, heitis siis pilgu oma põlve ümber olevale tugisidemele ja enda kõrval seisvale kepile. Ta paranes veel hiljutisest operatsioonist, mis tähendas, et ta ei tegelnud eriti füüsilise tegevusega. Kui ta ei tahtnud riskida, et teksased veel kitsamaks jäävad, pidi ta teisest saiakesest loobuma.

      “Parem kiusatusse sattuda saiakese kui mehe pärast,” tuletas naine endale meelde. Küpsetised võisid naise paksuks teha, aga mees võis tema südame välja rebida ning naise purustatuna ja verisena maha jätta. Ehkki esimese ravi – dieet ja trenn – polnud meeldivad, oli see midagi, millega ta hakkama sai. Aga viimase ravi sõltus parimalgi juhul paljudest asjaoludest. Vahemaa, tähelepanu kõrvalejuhtimine, suurepärane seks. Hetkel polnud tema elus ühtki neist asjadest.

      Pagaritöökoja välisuks avanes ja pani ukse kohal oleva kella helisema. Nicole tõstis vaevalt pilgu, kui keskkoolipoiss vitriini juurde astus ja viis tosinat sõõrikut küsis. Nicole limpsis sõrmed puhtaks, pühkis need pabersalvrätikusse ja hakkas kellakaartidele alla kirjutama, et oleks võimalik need pärastlõunal raamatupidajale ära viia.

      Vitriini taga töötav Maggie pani kolm suurt karpi lauale ja hakkas arvet kokku lööma. Just sel hetkel helises telefon ja Maggie keeras ringi, et seda vastu võtta.

      Nicole ei osanud öelda, mis sundis teda just sel hetkel pilku tõstma. Kuues meel? Vedamine? Viis, kuidas teismelise nihelemine tema tähelepanu köitis?

      Ta nägi, kuidas poiss mobiiltelefoni oma lühikeste pükste taskusse pistis, sõõrikukarbid haaras ja ukse poole suundus. Maksmata.

      Nicole tunnistas, et ta oli loomu poolest noriv inimene. Ta nägi harva milleski head ja tal oli kombeks aeg-ajalt asju liiga tõsiselt võtta. Aga miski, mitte miski ei vihastanud teda rohkem kui see, et keegi tahtis teda lollitada. Tal oli viimasel ajal palju ebameeldivusi olnud ja ta ei kavatsenud mingil tingimusel lasta sel poisil end nimekirja lisada.

      Ilma erilist tegevusplaani tegemata sirutas Nicole kepi, tõmbas poisi sellega pikali ja surus kepi otsa vastu tema selga.

      “Vaevalt küll,” ütles ta poisile. “Maggie, kutsu politsei.”

      Ta pooleldi ootas, et poiss kargab püsti ja pistab jooksu. Naine poleks saanud teda peatada, kuid poiss ei liigutanud. Kümne minuti pärast avanes uks uuesti, kuid Seattle’i seadusesilma asemel nägi Nicole pilku tõstes kedagi, keda oli lihtne aluspesumodelliks või märulikangelaseks pidada.

      Mees oli pikk, päevitunud ja võttis trenni tõsiselt. Trennist sai naine aru tänu mehe punastele lühikestele pükstele ja Pacific High Schooli T-särgile, mis oli vööst saati ära rebitud. Kui mees liigutas, tõmbusid tema kehal kokku ja lõdvenesid lihased, mille olemasolust inimkehal naisel aimugi polnud.

      Mehe silmi varjasid peegelklaasidega päikeseprillid. Ta langetas pilgu poisile, keda naise kepp endiselt paigal hoidis, põrandale kukkunud sõõrikutele, võttis prillid eest ja naeratas naisele.

      Nicole oli seda naeratust varemgi näinud.

      Oh, mitte just selle mehe naeratust. See oli naeratus, millega James Bondi mängiv Pierce Brosnan veidi hingetutelt sekretäridelt informatsiooni hankis. See oli naeratus, mida tema endine abikaasa oli enam kui ühe korra kasutanud, et pahandustest pääseda. Nicole poleks saanud selle naeratuse suhtes rohkem immuunne olla ka siis, kui ta ise oleks selle vastu vaktsiini leiutanud.

      “Tere,” ütles mees. “Mina olen Eric Hawkins. Te võite mind Hawkiks kutsuda.”

      “Kuidas mul küll veab. Mina olen Nicole Keyes. Te võite mind preili Keyesiks kutsuda. Olete te politseist?”

      Nicole mõõtis meest pilguga, püüdes end sellisest hulgast mehelikust täiuslikkusest nii väikeses ruumis mitte mõjutada lasta. “Kas teie vorm on keemilises puhastuses?”

      Mehe naeratus muutus laiemaks. “Ma olen Pacific High Schooli jalgpallitreener. Üks minu sõpradest jaoskonnas võttis kõne vastu ja helistas mulle.”

      Inimesed pidasid Seattle’it suurlinnaks, kuid see koosnes paljudest väikestest naabruskondadest. Enamasti meeldis Nicole’ile see osa tema kodulinnast. Ainult mitte täna.

      Vastumeelselt vaatas Nicole leti taga seisva naise poole. “Maggie, kas sa helistaksid uuesti politseisse?”

      “Maggie, oodake veidi,” palus Hawk. Ta lükkas Nicole’i kepi kõrvale, et poiss saaks püsti tõusta. “Raoul, kas sinuga on kõik korras?”

      Nicole pööritas silmi. “Oh, palun. Mis temaga siis ometi juhtuda võis?”

      “Ta on minu staarründaja. Ma ei taha millegagi riskida. Raoul?”

      Poiss sahistas jalgadega ja lasi pea norgu. “Minuga on korras, treener.”

      Hawk viis poisi kõrvale ja vestles temaga sosinal. Nicole jälgis neid valvsalt.

      Washingtoni osariik ei pruukinud Texas olla, kuid keskkooli jalgpall oli siingi suur asi. Keskkoolimeeskonna edukas ründaja olla oli peaaegu sama hea kui olla Paris Hilton. Hawk eeldas ilmselt, et naine laseb end tema kahtlase veetluse võrku vedada ja poiss pääseb eksitusest kergelt õlgu kehitades. Seda nüüd küll ei pidanud juhtuma.

      “Kuulge,” ütles naine võimalikult rangel toonil. “Ta varastas viis tosinat sõõrikut. Teie maailmas ei pruugi selles midagi halba olla, kuid minu silmis see õige ei ole. Ma kutsun politsei.”

      “See pole tema süü,” ütles Hawk naisele. “See on minu süü.”

      Nicole’il oli kahju, et ta oli varem silmi pööritanud – see tähendas, et ta ei saanud seda nüüd enam teha. “Sest te käskisite tal varastada?”

      “Raoul, oota mu auto juures,” käskis Hawk.

      “Raoul, ära mõtlegi liigutada,” nähvas Nicole.

      Ta