Õilis rüütel. Margaret Moore

Maloren sõi ära enamiku kastmetest, mille üle ta nurises, ei vastanud Beatrice midagi. Selle asemel mõtles ta, mida ta peaks õhtusöögi ajaks selga panema, kui ta istub Ranulfi kõrval.

      Beatrice avastas, et see, mida ta kannab, polnud oluline. Ranulf vaevalt vaatas tema poole, sest ta tähelepanu oli keskendunud peamiselt toidule. Kui aus olla, siis Gaston, kes oli lapse sündimise üle olnud niisama õnnelik kui kõik teised Tregellasis, oli end ületanud. Laual olid keerulised pudingud, lõhnavad hautised porrulaugust ja lambalihast, rammusad pasteedid ja täiuseni röstitud ulukiliha koos mitut laadi kalade ning munadest ja leivasõmeratest valmistatud roogadega – kõik nii maitsvalt ja delikaatselt vürtsitatud, et isegi Maloren poleks suutnud siit viga leida.

      Beatrice püüdis Ranulfi tähelepanematusest enda vastu mitte haavuda. Igatahes ei arendanud mees einestamise ajal kunagi kuigi suurt vestlust. Aga täna õhtul, kui neil oli nii võrratu asi, millest rääkida, oleks ta kindlasti võinud suuremaid jõupingutusi teha, selle asemel et jätta Beatrice üksi vestlust vedama.

      Lõpuks mures, et ta ärritab Ranulfit oma lobisemisega, jäi ta vait.

      Ranulf ei paistnud ka seda märkavat.

      Veidi aega hiljem tuli Merrick halli, tuues kaasa oma vanaisa Pederi, kelle järgi pidi antama nimi Tregellasi pärijale. Beatrice lahkus varsti, jättes kolm meest tulevase lordi terviseks tooste ütlema. Merrick soovis talle sõbralikult head ööd ja Peder soovitas tal hästi magada. Ranulf rüüpas üksnes oma veini ja jälgis tema minekut, otsekui oleks tal ükskõik, kas Beatrice jääb sinna või läheb ära.

      Võib-olla polnud tal siiski õigus, arvates, et Ranulf tunneb tema vastu mingit laadi kiindumust või iha. Võib-olla see, mida ta mõtles nägevat, ei eksisteerinud kusagil mujal kui tema enese lootusrikkas kujutluses.

      Kahtlemata teeks ta paremini, kui püüaks Ranulfi oma südamest välja tõrjuda. Kindlasti on ka teisi mehi... peab olema teisi mehi, kes suudaksid tema südant liigutada. Kusagil.

      Häiritud ja jahmunud, ei suutnud ta magama jääda, kuigi oli sel hommikul juba väga vara Constance’i kambrisse kutsutud.

      Kui Maloren oma õlgmadratsil tema ukse lähedal norskama hakkas, tõusis Beatrice vaikselt voodist. Ta tõmbas pika lahtise rüü üle oma öösärgi ja lükkas jalad karusnahaga vooderdatud sussidesse.

      Mis juhtuks, kui ta nüüd Ranulfi juurde läheks, imestas ta. Kas võtaks mees ta rõõmsalt vastu või silmitseks teda õudusega? Võtaks vastu, mida ta pakub, või saadaks minema ja ütleks hommikul Merrickile, et tema hoolealune on liiderdaja, kes tuleks saata kloostrisse?

      Beatrice’i tormitsevad mõtted katkestas mütsatus, millele järgnes summutatud kirumine. Ta vaatas viivitamatult Maloreni poole, kes ikka veel õndsalikult magas, osalt sellepärast, et ta oli alati sügavalt maganud, ja samuti seepärast, et ta lamas praegu oma kuuljal kõrval.

      Kostis veel üks summutatud kirumine ja seejärel madal oie. Beatrice oli kindel, et tunneb seda häält ja et Ranulfit vaevab mingi valu. Ta ruttas ukse juurde ja tõmbas selle lahti, hoides hinge kinni, kui Maloren liigutas ja kõvemini norskama hakkas.

      Kuuvalgus tulvas kitsastest kaarakendest sisse, valgustades koridori ja Ranulfit, kes istus, selg vastu seina, jalad välja sirutatud ja üsna jahmunud ilme näol. Õhtusöögil oli ta kandnud musta villast tuunikat, valgest linasest särki, musti pükse ja saapaid. Kui Beatrice oli lahkunud, oli ta ilmselt musta tuunika seljast võtnud ja särgi kaelusenöörid lahti tõmmanud. Nüüd oli särk eest avali, tuues nähtavale mehe lihaselise rinna ja seal kasvavad punakaspruunid karvad.

      „Saad sa mind püsti aidata, mu ingel?“ küsis Ranulf kahtlemata joobnud naeratusega, sõnad segased, kui ta oma käe lõdvalt välja sirutas.

      Beatrice polnud Ranulfit veel kunagi niisuguses olekus näinud ja ta ei kahelnud, et mehe praegust seisundit seletas tähistamine koos Merrickiga. Sellegipoolest, kui ta ei jõua varsti oma kambrisse, võiks ta äratada Maloreni ja naise pahane reaktsioon ajaks kindlasti kõik majakondsed voodist välja.

      Beatrice ruttas mehe juurde, et panna oma õlg tema käsivarre alla ja aidata tal tõusta. Paraku ei teinud Ranulf tõusmiseks mingit jõupingutust, vaid raputas üksnes pead ja ütles: „Ma ei usu, et see päris õige oleks. Sa peaksid voodis olema.“

      „Ma ei kavatsegi sind siia koridori jätta. Ja palun ole tasa, või muidu võib Maloren sind kuulda.“

      „See vana nõid,“ pomises Ranulf kulmu kortsutades. „Muudkui nimetab mind saatana sigidikuks. Nagu saaksin mina sinna midagi parata, kes on mu isa.“ Ta hakkas tõusma, toetudes raskelt Beatrice’ile. „Aga ei, me ei taha teda äratada, Bea, mu kaunitar.“

      Ranulf oli teda nimetanud ingliks ja oma kaunitariks ja Beaks. Isegi Constance ei kasutanud tema nime lühivormi. Võib-olla ta siiski meeldib Ranulfile.

      Kui nad hakkasid Ranulfi kambri poole minema, mis oli koridori kaugemas otsas, pomises mees: „Kas sa arvad, et ta on mu isaga kohtunud? Või mu vendadega? Tead, nad peksid mind, et näha, kes suudab mu esimesena nutma panna. Nagu mingi võistlus.“

      Beatrice ei teadnud Ranulfi minevikust peaaegu midagi, välja arvatud fakt, et teda oli treenitud koos Merrickiga Sir Leonard de Brissy käe all ning et tema, Merrick, ja nende kolmas sõber Henry olid vandunud, et jäävad kogu eluks relvavendadeks. See oli põhjus, miks Ranulf oli koos Merrickiga Tregellasi tulnud, miks ta oli sõbra palvel garnisonikomandöri koha vastu võtnud ja miks ta ikka veel siin oli.

      „Ei mingit haletsemist, mu väike leedi Bea,“ hoiatas ta sõrmega viibutades. „Seda ma ei kannata. Seda ma ei vaja. Nad tegid mu tugevaks, mõistad?“

      Mida oligi selle peale kosta, eriti veel juhul, kui Beatrice pidi ta märkamatult tema kambrisse saama. Kuigi ta ei pidanud toetama Ranulfi täit raskust, polnud ta siiski mingi kerge koorem.

      Järsku jäi Ranulf seisma ja püüdis teda eemale lükata. „Sa peaksid voodis olema. Magama.“

      „Magan hiljem.“

      Mees nõjatus uimaselt vastu seina. „Ihuüksi.“

      „Jah. Tule nüüd, Ranulf, luba ma aitan su sinu kambrisse.“

      Ta püüdis Ranulfi käsivarrest kinni võtta, kuid mees tõmbas end lahti. „Minu voodisse. Kus ka mina ihuüksi magan. Kus ma alati ihuüksi magan. Ei ole minu jaoks armsamaid ega armukesi. Ainult juhuslik hoor linnas, sest mehel on omad vajadused, mileedi.“

      „Ma tõesti ei taha siin keset ööd seista ja sinu naistest kuulda,“ ütles Beatrice pettumusevarjundiga. „Tule nüüd või ma olen sunnitud sind siia jätma.“

      Ranulf vaarus ettepoole ja heitis oma käsivarre Beatrice’i õlgade ümber, pannes ka tema tuikuma. „Sel juhul juhi mind edasi, mu armas leedi. Ma ei taha, et mind jälle maha jäetaks. Ei, mitte iial enam.“

      Millal ta oli maha jäetud? Beatrice oleks tahtnud temalt küsida, kuid Ranulfi sõnad tulid nüüd aeglasemalt ja neist oli raskem aru saada. Kui ta Ranulfit varsti voodisse ei vii, ei ole tal võib-olla muud valikut, kui mees siiasamasse koridori jätta.

      Õnneks jõudsid nad edasiste katkestusteta mehe kambrini. Beatrice lükkas ukse õlaga lahti ja nad vaarusid koos tuppa.

      Ranulf kaldus ettepoole ja Beatrice haaras tal ümber piha, et teda püsti hoida. Kui mees tasakaalu tagasi sai, oli Beatrice teravalt teadlik, et kui keegi neid selliselt koos näeks, paistaks see välja, nagu oleksid nad embuses kui armastajad. Kahjuks ei ulatunud ta ukseni, et seda kas või jalaga kinni lüüa.

      Ranulf vaatas alla tema poole, silmad päriselt fokuseerimata. „Nii, nii, nii,“ pomises ta ja Beatrice võis haista veini tema hingeõhus, „mis meil siin on? Bea minu magamiskambris, nähes välja väga voodikõlblik.“

      Ta kummardus ettepoole, otsekui tahaks teda suudelda, ja saatis Beatrice’ile kõvera naeratuse. „Kui sa ainult teaksid, mis mõtteid ma mõnikord sinust mõtlen, mu armas, hoiaksid sa minust väga kaugele. Ma ei tarvitse olla saatan, kuid pühak