Õilis rüütel. Margaret Moore

ja ma tahaksin selle rannaosa ülevaatajaks kedagi, keda saan usaldada. Seal on olnud mõningaid pahandusi ja ma...“

      Õhku täitis naisterahva läbitungiv karjatus. Nägu kahvatu, silmad õudusest pärani, hüppas Merrick püsti, kui teenijatüdruk tuli lennates magamiskambrist ja tormas trepist alla.

      Merrick oli samal silmapilgul priske, tavaliselt rõõmsameelse Demelza ees, Ranulf otse tema selja taga. „On midagi halvasti?“ nõudis Tregellasi lord.

      „Ei midagi, isand, ei midagi,“ ruttas teenija teda rahustama, puredes alahuult ja siludes oma kodukootud seelikut. „Varsti peab see lõppema. Nüüd tuleb laps kiiresti. Kui te lubate, isand, ämmaemand saatis mu kuuma vett tooma.“

      Kui Merrick ringi vaatas, et veel üht küsimust esitada, asetas Ranulf käe sõbra käsivarrele. „Lase tal minna.“

      Merrick noogutas otsekui poolsurnu ja Ranulfi süda, isegi kalestatud, nagu see oli, tundis talle kaasa. Ta teadis, mida Merrick kartis, samuti teadis ta liigagi hästi, mida tähendab kaotada armastatud naist.

      „Räägi mulle, mis seal Penterwellis toimub,“ käis ta peale, viies sõbra tagasi põrandakõrgendile ja mõeldes Merricki pakkumisele.

      Merrick oli tema vanimaid ja parimaid sõpru. Koos nende mõlema usaldusväärse kamraadi Henryga olid nad vandunud truudust üksteisele ja lubanud olla relvavennad kogu eluks.

      Mida Merrick temalt praegu tegelikult palus, kui mitte abi? Kas ta ei võlgnenud Merrickile selle palve täitmist, kui Merrick oli hädas, nagu ta oli vihjanud?

      Pealegi, kui ta läheb Penterwelli, oleks ta Beatrice’ist kaugel. „Kui ma kastellaaniks hakkan, peaksin teadma kõike, mida sa oskad mulle rääkida.“

      „Teed sa seda?“ küsis Merrick, vajudes oma polsterdatud toolile.

      „Mulle turgatas pähe, sõber, et kastellaani ametis oleks mul ka kontroll köögi üle,“ vastas Ranulf oma tavalise külma enesevalitsusega. „Ma saan lasta liha valmistada nii, kuidas soovin, samuti kogu leiva, mida tahan. Ma kinnitan sulle, see ei ole õigus, mida kergelt võtta.“

      Kuna Merrick teadis, et tema sõber ei mõelnud tõsiselt, kui nimetas kulinaarset kasu oma esmaseks põhjuseks selle tööposti vastuvõtmisel, ilmus ta näole siiras, kuigi väga põgus naeratus. „Ma ei taibanud, et sind siin halvasti toideti.“

      „Oh, ei toidetudki. See on võim, mis mind meelitab.“

      Merricki naeratus süvenes veidi. „Ükskõik mis põhjuse sa mulle annad, mul on hea meel, et sa nõustusid.“

      „Niisiis, mu sõber, mis seal Penterwellis täpselt toimub?“

      Tõsiseks muutunud, naaldus Merrick ettepoole, käsivarred reitel, käed kokku surutud. „Külaelanike hulgas on midagi halvasti. Frioc ei teadnud täpselt, mis nimelt. Ta mõtles, et see võib olla võistlus naise pärast või ehk pettusesüüdistus õnnemängus. Nii või teisiti ei pidanud ta seda piisavalt tõsiseks, et mind sinna kutsuda.“

      Merrick vaatas ainiti oma saabastele ja raputas pead. „Ma oleksin pidanud sellegipoolest ise sinna minema.“

      „Sul mõlkusid meeles teised mõtted.“

      Merrick tõstis pilgu, et silmitseda oma sõpra. „See ei ole mingi vabandus ja kui Frioc on surnud, sest ma olin hooletu...“

      „Sa muretsed nagu vana naine,“ noomis Ranulf. „Võis väga hästi olla, et Friocil oli õigus ja ta märkas külaelanike hulgas mingit tühist vaenu. Me mõlemad teame, et selleks võib olla sada põhjust, kuid ükski neist pole väärt uurimist. Mis tema surmasse puutub, siis ma ei imestaks, kui mees kukkus sadulast lihtsalt maha. Ta ei olnud mingi suur ratsutaja, kui mälu mind alt ei vea.“

      Veel üks sammudeklõbin tuli trepist alla ning jälle hüppasid Ranulf ja Merrick püsti.

      „See on poiss!“ hüüdis leedi Beatrice, ilmudes trepijalamile. Tema eredad sinised silmad särasid õnnest, ilusad näojooned olid täis rõõmu ja oma saledatele õlgadele langevate heledate juustega nägi ta välja nagu rõõmusõnumit toov ingel. „Merrickil on poeg! Ilus pisike pojake!“

      Merrick oleks peaaegu toolile komistanud, kui ta tema poole tormas. Siis haaras tavaliselt vaoshoitud ja väärikas Tregellasi isand oma naise nõol ümber piha ja keerutas teda ringi, naerdes nagu laps.

      Ranulf seisis paigal, samal ajal kui kadedus, terav kui pistoda, kibe kui mürk, tema südant torkis.

      Merrick pani naerva Beatrice’i maha ja mure tuli tema näkku tagasi. „Constance? Kuidas...?“

      „Tõepoolest väga hästi,“ vastas Beatrice naeratades ja pigistas vaimustatult Merricki käsivart. „Oh, Merrick, ta oli suurepärane! Ämmaemand ütles, et ta ei ole veel kunagi vapramat naist näinud. Sa peaksid olema väga uhke. Ta vaevalt üldse karjatas ja sedagi alles lõpus. Ta tegi kõik täpselt nii, nagu ämmaemand käskis, ja pean ütlema, et ta on tõesti väga hea ämmaemand. Aeda oli väga asjatundlik ja julgustav ega andnud Constance’ile kordagi põhjust hirmu tunda. Ta kinnitas, et kõik läheb hästi, nagu tegelikult läkski.

      Ja, oh, Merrick! Sa peaksid oma poega nägema! Tal on tumedad juuksed nagu sinul, ta hakkas otsekohe nutma ja lõi jalaga nii tugevasti! Aeda ütleb, et ta oleks tulnud kiiremini, kui ta õlad poleks nii laiad. Naljakas on mõtelda laiade õlgadega beebist, on ju, kuid eks ta peaks teadma, kuna on neid nii palju näinud. Ta ütleb, et poiss hakkab veel südameid murdma, kui vanemaks saab, sest ta on nii nägus.“

      Viimaks laskis Beatrice Merricki käsivarre lahti. „Ma ei tohi sind siin kinni hoida. Constance tahab sind väga näha ja sulle teie väikest poega näidata.“

      Vabastatud Merrick jooksis trepist üles, võttes kolm astet korraga. Vahepeal oli Ranulf otsusele jõudnud, et tal pole rohkem põhjust halli jääda. Ta hakkas minekule pöörduma, kui Beatrice haaras ta järsku lausa purustavasse embusse.

      „Oh, see on nii rõõmus päev, kas pole?“ hüüdis ta, soe hingeõhk Ranulfi kaelal, kui ta teda lähedal hoidis.

      Ranulf seisis absoluutselt liikumatult. Tema käsivarred jäid jäigalt külgedele ja ta ei teinud mingit pingutust, et naise embusele vastata, kuigi Beatrice sobis täiuslikult tema vastu.

      Liiga täiuslikult.

      Ta keelas endal midagi tundmast isegi siis, kui Beatrice’i huuled olid nii lähedal tema nahale. Ta ei pööra tähelepanu naiselike kumeruste pehmusele enda vastas. Ta ei mõtle tema säravatele silmadele ja armsatele näojoontele või sellele, kuidas tema suu naeratades avaneb, ega märka õrna lavendlilõhna, mis naise ümber heljub. Ta peab meeles, et Beatrice on armas, süütu ja puhas, kuid tema mitte.

      „Jah, see on kaalukas sündmus,“ märkis ta ilmetult ja vabastas õrnalt naise käsivarred. Beatrice oli kindlasti liiga naiivne taipamaks mõju, mida seda laadi füüsiline akt mehele võiks tekitada. „Kuid kahjuks on mul kohustusi. Kui sa mind vabandad, mileedi, ma pean andma meestele täna ööseks parooli. Arvan, et selleks saab „poeg ja pärija“.“

      „See on suurepärane!“ hüüdis Beatrice, keda ilmselt ei heidutanud põrmugi mehe reageerimatus tema embusele. „Ja sul on täiesti õigus. Me ei tohi lasta kõigel täielikult seisma jääda.“

      Ta pöördus samavõrra rõõmsate teenijate poole, kellest mõned olid olnud hallis ning teised rutanud uudist kuuldes siia. „Tagasi tööle, teie kõik,“ käskis ta, kuid tema lõbusad silmad ja lohukesed põskedes vähendasid mõneti selle käskluse jõudu.

      Seejärel asetas ta oma saledad käed Ranulfi käsivarrele ja naeratas üles talle näkku. „Oh, Ranulf,“ ütles ta samasuguse õnneliku vaimustusega, „tal on kõige armsamad sinised silmad just nagu ta emalgi. Aeda ütleb, et kõikidel vastsündinutel on sinised silmad, kuid ma arvan, et need jäävad alatiseks siniseks. Ja kuidas need kissitavad, kui ta nutab! See on nii jumaldusväärne!“

      Ranulf tundis kiusatust tõsta naise saledad käed oma käsivarrelt,