Õilis rüütel. Margaret Moore

asemel et solvuda või – veelgi halvem – naerda, noogutas Sir Leonard tõsiselt. „Siis tule, Ranulf. Ma usun, et meil on paljust rääkida.“

      Esimene peatükk

      Cornwall, 1244

      Tregellasi lord niheles nikerdatud tammepuust toolis oma suure halli põrandakõrgendil. „Jumala nimel, võtab see alati nii kaua aega?“ pomises ta endamisi.

      Tavaliselt oli lord Merrick meestest kõige stoilisem ning Tregellasi hall õdususe ja mugavuse paik. Ent täna oli kõrgeaulise lordi armastatud naine ülal magamiskambris vaevlemas, et nende esimest last ilmale tuua, seetõttu olid kõik ärevil. Teenrid liikusid vaikse ettevaatusega ning isegi hurdad lamasid liikumatult ja vaikselt põrandat katvatel kõrkjatel.

      Ainult lord Merricki habemik punasejuukseline sõber näis end mugavalt tundvat, istudes samal kõrgendil ja rüübates lonksu veini. „Olen kuulnud, et esimese sünnituse puhul pole kaks või isegi kolm päeva ebatavalised,“ märkis Sir Ranulf.

      Merricki silmad tõmbusid pilukile. „Kas see peaks mind lohutama?“

      Ranulfi täidlased huuled kõverdusid kergelt sardooniliseks naeratuseks. „Tegelikult jah.“

      Kui Merrick põlglikult mühatas, pani Ranulf oma peekri käest. „Meile tundub see terve igavik ja sinu Constance’ile kahtlemata veelgi pikem aeg olevat, kuid ma saan aru, et pikk sünnitus ei ole esimene kord ebatavaline, samuti ei kujuta see mingit erilist ohtu emale või lapsele.“

      „Ma ei teadnud, et sa oled sel alal ekspert.“

      „Ma ei olegi,“ ütles Ranulf, laskmata oma sõbra järsul maneeril end häirida. Merrick polnud kunagi oma sarmi poolest tuntud olnud. „Ma tõesti ei usu, et sul oleks põhjust muretseda. Kui su naine või laps oleksid ohus, oleks ämmaemand kohale kutsunud niihästi sinu kui ka preestri ning leedi Beatrice oleks kambrist välja saadetud.“

      Tegelikult, kuigi ta seda ei öelnud, pidas Ranulf pigem kummaliseks, et Beatrice viibis ikka veel Constance’i magamiskambris sellest hoolimata, mis seal aset leidis. Ta ei arvanud, et Beatrice peaks pealt nägema sünnitusvaevasid või oma liiga pulbitsevat kohalolekut niisuguses olukorras naisele peale sundima. Kui temal oleksid valud, oleks viimane asi, mida ta tahaks, elavaloomulise leedi Bea sumisemine, rääkimas talle viimast keelepeksu või kostitamas teda veel ühe looga kuningas Arthurist ja tema rüütlitest.

      „Constance tahtis teda sinna,“ lausus Merrick õlakehitusega. „Sa ju tead, et nad on pigem õed kui nõod.“

      Ranulf oli hästi teadlik tihedatest sidemetest oma parima sõbra naise ja ta nõo vahel. See oligi põhjus, miks Beatrice’il oli kodu siin, Tregellasis, kuigi tema nimel polnud midagi muud peale tiitli, ja seegi oli tingitud Merricki mõjust Cornwalli krahvile. Vastupidisel juhul oleks Beatrice kaotanud ka selle, kui tema isa reetmise pärast hukati.

      Merrick hakkas tõusma. „Ma ei suuda seda ootamist enam kannatada. Ma lähen...“

      Halli uks paisati lahti ja sisse tungis tuulepuhang. Mõlemad mehed pöördusid ja nägid lävel ebamääraselt tuttavat meest, kelle keep oli vihmast märg ja rind tõusis lõõtsutades.

      „Milord!“ hüüdis ümaranäoline noor mees, rutates põrandakõrgendi poole.

      „See on Myghal, Penterwelli abišerif,“ ütles Merrick.

      See oli üks väiksemaid mõisaid Merricki domeenis lõunarannikul ja kui nad kiirustasid mehele poolele teele vastu, oli Ranulf kahjuks kindel, et selle noormehe hingetu saabumine ei saa midagi head kuulutada.

      „Milord!“ kordas Myghal kummardades, korni aktsent tema pöördumises selgesti tuntav. „Ma kahetsen väga, et toon Penterwellist halbu uudiseid, isand.“ Ta paiskas ülejäänud uudise järsult välja. „Sir Frioc on surnud.“

      Sir Frioc oli – või oli olnud – Penterwelli kastellaan. Väärikas heatujuline Frioc oli olnud ka õiglane mees või muidu oleks Merrick sellele kohale valinud mõne teise, võttes pärast oma isa surma üle Tregellasi tiitlimõisa valitsemise.

      „Kuidas ta suri?“ küsis Merrick, näol oma tavaline morn mask.

      Ranulf võis kuulda sõbra hääles varjatud muret, kuigi Penterwellis polnud pahandusi, nii palju kui Ranulf meenutada suutis. Ei midagi muud kui tavaline salakaubavedamine, mille poole Merrick ja tema kastellaan üldiselt pimeda silma pöörasid.

      „Hobuselt kukkumine jahil, isand,“ vastas Myghal. „Sir Frioc läks jänest jälitama. Me kaotasime ta silmist ja kui me ta lõpuks leidsime, lamas ta nõmmel, kael murtud. Tema hobune oli läheduses ja lonkas. Hedyn arvab, et hobune komistas ja paiskas ta maha.“

      Hedyn oli Penterwelli šerif ja mees, keda Merrick oli samamoodi piisavalt usaldusväärseks pidanud, et ta sellele tööpostile jätta. Ranulf polnud lahkarvamusel. Ka talle oli see keskealine mees muljet avaldanud, kui Merrick oma äsjapäritud valdusi oli külastanud.

      Myghal pistis käe tuunika alla ja tõmbas sealt nahkpauna. „Hedyn pani kõik siin kirja, isand.“

      Merrick võttis pauna ja tõmbas kinnitusnööri lahti. „Mine kööki, sulle antakse süüa ja juua,“ ütles ta Myghalile. „Üks mu teenreid hoolitseb, et sul on ööseks ase ja õhtul koht laua ääres.“

      Kui Myghal oli kummardanud ja köögi poole suundunud, vilksas Merricki pilk veel kord naise magamiskambrisse viivale trepile, enne kui ta tagasi oma tooli juurde sammus, kirja välja tõmbas, raske vahapitseri lahti murdis ja lugema hakkas.

      Püüdes kannatamatust mitte välja näidata, lõpetas Ranulf oma veini ja ootas, kuni Merrick rääkima hakkab. Ent kui Merrick oli kirja läbi lugenud ja jälle kokku rullinud, vaikis ta edasi ja põrnitses mittemidaginägeva pilguga gobelääni Ranulfi selja taga, koputades pärgamendiga endale vastu lõuga.

      „Mul on kahju Sir Frioci surmast kuulda,“ söandas Ranulf öelda. „Ta meeldis mulle.“

      Merrick noogutas ja heitis jälle trepi poole pilgu, mis ütles Ranulfile, et hoolimata kõigest muust, mis sõbra mõtteid valdas, oli ta ikkagi oma naise pärast mures.

      „Vähemalt ei ole siin leske, kellega arvestada,“ märkis Ranulf, „kuna Frioci naine suri mitu aastat tagasi – või ka tütreid. Samuti pole tal poegi, kes võiksid oodata isa positsiooni pärimist, kuigi see privileeg on sinu otsustada, kellele seda kinkida või ära võtta.“

      Merrick pani kirja pauna ja pistis oma tuunika vahele.

      „Sa vajad siiski uut kastellaani.“

      „Jah,“ kinnitas Merrick.

      „Kes sul mõttes mõlgub?“

      Sõbra tumedad silmad uurisid Ranulfit rahulikult. „Sina.“

      Ranulf oleks peaaegu valjusti ahhetanud. Ta ei tahtnud niisugust vastutust – ei sidemeid ega kohustusi peale ustavusvande, mille ta oli oma sõpradele, Sir Leonardile ja kuningale andnud.

      Siiski varjas ta kiiresti oma jahmatust ja tal õnnestus isegi naerda. „Mina? Tänan sind komplimendi eest, mu sõber, kuid mul pole mingit soovi hakata Cornwalli rannikul kastellaaniks. Isegi mu positsioon siin garnisonikomandörina pidi olema ajutine, mäletad?“

      „Sa oled kastelli juhtimise ära teeninud.“

      Ranulf oli sõbra vastusest tahes-tahtmata rõõmus ja meelitatud, kuid see oli ikkagi kingitus ja kingitus võidakse ka ära võtta. Ta ei anna ühelegi mehele – ega ka naisele – teada, et ta leinab millegi või kellegi kaotust.

      Ta kallutas viisakas kummarduses pead. „Tänan sind veel kord, mu sõber. Sellegipoolest oleks rannikule nii lähedal asuv kastell minu jaoks liiga niiske. Mul annab juba praegu paremas küünarnukis tunda, kui vihma hakkab sadama.“

      Merricki tumedad kulmud kerkisid, kui ta uuris Ranulfit viisil, mis oleks isegi Sir Leonardile endale au teinud. „Kas sa tahad mind uskuma panna,